Fred Vargas

Fred Vargas, "Elus või surnud". Tõlkinud Anti Saar. Varrak 2008

• Sophia tegi mitu tiiru ümber puu, torsakalt ja vaenulikult. Ta kippus oletama, et tegu on pöökpuuga. Samuti kippus ta puud jõhkralt maa seest välja kiskuma, ent veidi ebausklik, nagu ta oli, ei tihanud ta võõra, olgu või taimse elu kallale minna. Pole vist kuigi palju inimesi, kellele meeldiks üles juurida puid, mis neile midagi halba pole teinud. (lk 9)
• [Mathias ja Marc:] "Ei. Mis ise teed?"

"Ei midagi. Orjasin ühes kirjastuses."

"Keskaja teemadega?"

"Kaheksakümne-leheküljeliste lemberomaanidega. Meeskangelane on nõtke ja tunneb asja, naiskangelane särav, aga süütuke. Lõpuks nad armastavad teineteist lolli moodi ja asi läheb ropult tüütuks kätte. Seda, millal nad lahku lähevad, pole öeldud." (lk 17)

• "Rahulik ma just ei ole," ütles Sophia vaikselt.

"Kuna üks istutatud puu," jätkas Lucien, "viitab maale. Maale puu all. Maale, mida ei songita üles, kuna sellel kasvab puu. Kinni pitseeritud maale. Teisisõnu, hauale. Asi läheb päris põnevaks." (lk 33)

• "Pole kedagi usaldusväärsemat kui üks mandunud võmm," ütles Vandoosler Vanem. "Tema eeliseks on võimalus kuulata, katsuda midagi teada saada ja vajadus ise hakkama saada. Teatud mõttes täiuslik variant." (lk 37)
• [Juliette:] "Tõtt-öelda ei tundu mulle kuigi usutav, et mõni tüüp tahaks kahekümne aasta taguste asjade eest kätte maksta. Inimestel on oma eluga ju ometi targematki teha, kui oma lüüasaamisi põdeda. Annate te endile sellest aru? Kui kõik maailma hüljatud oma kaotuse eest kättemaksu hauksid, muutuks maailm tõeliseks lahinguväljaks. Tõeliseks kõrbeks... Kas pole tõsi?" (lk 57)
• "Tüdruk elab viiendal korrusel. Ta on kenake ja pehmevõitu, vaga, passiivne ja pillaja tüüp."

"Ütleme pigem, et parem-ikka-keegi-kui-mitte-kedagi-tüüp," täpsustas Lucien. "Kvaliteedi suhtes väga nõudlikuna ei kiida ma isiklikult heaks seda paanikat, mis paneb igast õlekõrrest haarama.”

"Nõudlik, nagu sa oled," ütles Marc, "pole sul endal kedagi. Tunnistagem seda." (lk 69)

• Kihutatakse otsemat teed minema, ekseldakse kindlameelselt tundmatuses, langetatakse mõned põhjapanevad ja vastuolulised otsused, ent tegelikult tiirutatakse ühe ja sama punkti ümber ning tullakse siis tagasi. (lk 99)
• [Vandoosler:] "Võmmi kuuldes mitte kurja vanduda, Alexandra. Minu kuuldes pole vahet. Aga esmaspäeval olge hoolas. Leguennec ei liiguta oimugi, aga meeldima see talle ei saa, Ärge öelge talle kurat. Nii või teisiti, bretoonile kurat ei öelda, bretoon ise ütleb kurat. Raudne reegel." (lk 113)
• "Sõjaväeline lollus ja mereavarus on kaks ainsat asja, mis võivad lõpmatusest mingit aimu pakkuda," ütles Mathias. (lk 154)
• Pole midagi paremat tõepärasest toest, mille najale vale püsti ajada. (lk 173)
• "Kui ta juba viisteist aastat tagasi eksis," ütles Marc, "võis ta kolm päeva tagasi samuti eksida."

"Ainult et sel korral ta tapeti," ütles Vandoosler. "Kedagi, kes eksib, ei tapeta. Tapetakse keegi, kes midagi avastab." (lk 201)