Erika Esop

Isa tõstab õhku mind,
olen tema naerulind,
naeran salud kajama,
metsa valud ajan ma,
naeran tuppa päikese,
unest venna väikese.

Tillukese karbi sees
elab väike valge mees.
Ise aina kiitleb, et:
"Minu nimi on Tablett,
olen väga tähtis isik
ja mind kardab iga pisik."

Tumeda kleidi
ja tähtedest vöö
õhtu sai endale,
temast sai öö.

Tuul proovis
marjade keskele pugeda,
tahtis kõik mustikad
üle seal lugeda.
Lugeski... kümme,
siis... sada, siis tuhat,
kuid lõppu ei tulnud,
mets sinetas puha.

Mardikas kord marjul käis,
maasikaid sai korvitäis.
Kodus rõõmsalt maigutas,
marjad kotti paigutas,
pliidi ääres aega veetis,
maasikatest moosi keetis.

Korras olema peab maja,
kas ma teen kõik nii, kuis vaja?
Kas on alustassile
pandud piima kassile?
Kas on tolmust puhtad toad,
kuivatatud kahvlid-noad?
Kas jääb rahule mu ema?
Ma ju tahan, et saaks tema,
kui ma töid siin juhatan,
veidikene puhata.

Mäe otsas istus tondilaps
ja tondipapa lapselaps.
Nad hoidsid teineteisel käest
ja värisesid kõigest väest.

Neid hirmutas üks kitsetall,
kes mökitades põõsa all
lõi suvepäeval palaval
kolm kepsu nelja jalaga.
/---/
Nad kartsid tuule tuiskamist
ja vikatite luiskamist.
Nad kartsid uste paukumist
ja kutsikate haukumist.

Nad kartsid öösel magada,
hirm tuli pooleks jagada
ja värisedes kõigest väest,
paps hoidis kinni lapse käest.

Liivakastis liivatera,
viljavakas viljatera,
lõngakorvis lõngakera,
meie toas on silmatera.

Vadistades siin ta liigub,
vanaisa põlvel kiigub,
vannis oma varbaid loeb,
õhtul ema kaissu poeb.

Mina lasksin märki,
vanaisa kärkis:
"Rahu ajal meie majas
pole paugutada vaja!"

Püüdsin rahustada teda:
"Kas siis sa ei teagi seda,
— mängupüstol pole paha,
kedagi ei lase maha!"

Kuusikust
saab kuusepuid.

Kaasikust
saab kasepuid.

Haavikust
saab haavapuid.

Lepikust
saab lepapuid.

Vitsikust
saab vitsapuid.

Kõrv on Pille piimatassil,
kõrvad Pille kirjul kassil.
Kõrvad on Pille joonistusvihikul,
kõrvu ei ole kuid Pille pihikul.
Pihikul hoopis
              nööbid on ees,
Pille on rõõmus pihiku sees,
tänasest peale ta ise teab,
kuidas neid kinni panema peab.

Reet on mu sõber,
Teet on mu sõber.
Ja Pille ja Priit
ja Ville ja Tiit.

Kuid ühte ei jõudnud ma lugeda,
see üks, kelle kaissu võin pugeda,
kes mulle salli ja labakud koob,
kes mulle väikese õekese toob.
See on mu emme,
               mu kallis ja hea,
teda ma sõpradest parimaks pean.

Kui teda ei oleks mul kodus,
siis kodu ei olekski kodu.

Ema pluusi selga ajan,
ma vist olen arukas,
sest ma taipan,
               veel on vaja
üles leida parukas...

"Nagu oleks tuttav kuju!"
isa hetkeks vakatab.
Lõbus mardiõhtu tuju
kogu peret nakatab.

Meie Marju pesu pesi,
nii et kausist pritsis vesi.
Pesi puhtaks väiksed pluusid,
mütsid, kindad ja retuusid.
Päeva pesi,
teise triikis,
ühed sirgeks,
teised viiki.
Päeva pesi,
teise triikis,
ühed sirgeks,
teised viiki.

Et see Marju ka ei väsi
liigutamast oma käsi.
Puhtaks pesta kõik mis must
Marju meelest lausa lust.

Pühapäev
on minu päev,
siis ma olen hästi usin.
Pühapäev
on minu päev,
siis on palju toimetusi.
Korras olema peab maja,
kas ma teen kõik nii, kuis vaja?
Kas on alustassile
pandud piima kassile?
Kas on tolmust puhtad toad,
kuivatatud kahvlid-noad?
Kas jääb rahule mu ema?
Ma ju tahan, et saaks tema,
kui ma töid siin juhatan,
veidikene puhata.

Tüürimees
on tähtis isik,
meie peres
on vist veres
kõigil meresõidupisik.
Ja kui suureks kasvan mina,
ootab mindki meresina.

Näpukene, ära rutta,
kas siis veel ei ole tuttav
sulle oma tuba?
Kiirustada ma ei luba,
seniks, kui ma üks-kaks loen,
sina oma tuppa poe!

Laiskus luusis mööda tuba.
ise sosistas:
"Ma luban
jätta mänguasjad maha
sinna, kuhu ise tahad!"

Kraanikaussi voolas vesi,
laps seal oma saapaid pesi,
ise riidles:
             "Pahad saapad!
Teete mulle lihtsalt häbi,
kes teil lubas liipad-laapad
minna poriloigust läbi?"

Eile meie poodi
keerusaia toodi.
Jooksin poodi,
hüüdsin: "Tere!
Palun kümme saia!
Meil on kogu lastepere
keerusaia maiad."

Müüja käsi kokku lõi,
saiad ostja kätte tõi:
"See on tore uudis vast,
et teil peres kümme last!"

Joonistasin marjulise,
see ma olen nimelt ise.
Marjulisel korv on ees,
marjad kuhjas korvi sees.

Salaja nüüd ütlen sulle,
päriselt mul metsast tulles
korvikene tühjaks jäi,
alles pildi peal sai täis.

Kõrvades kajab mul
         kuusiku kumin,
parmude pinin
         ja sääskede sumin.

Rõõmsa teki all magab Mai.
Kust see Mai
selle teki sai?

Vanaema oma kapist
leidis kirjud lipid-lapid,
lappe mõõtis, lappe lõikas,
kokku õmbles ja siis hõikas:
"Selle teki all su uni
rahulik on hommikuni."

Pikkamööda tuleb öö,
vaibub õhtukära,
taevas helendama lööb
tähelaste sära.

Kolmekesi on nad reas.
Kes nad on?
Kas sina tead?

Üks on punane kui leek,
keelab: "Stopp! On kinni tee!"

Teine, kollane kui õun,
"Oota veidi!" annab nõu.

Kolmas, herneroheline,
lubab lahkelt: "Mine, mine!"

Kolmekesi on nad reas.
Kes nad on?
Kas sina tead?

Jänku naeris suure suuga:
"Näe, mis juhtunud on kuuga!
Eile oli kuu kui kook,
nüüd on poolik nagu look."

Naeris, naeris,
hüppas hopp,
naeris, kuni lõhkes mokk.

Kärbse Minni istus pingil,
pea käis moosilõhnast ringi
ja tal tekkis kange isu
maitsta moosi õige pisut.

Varsti juba toosi äärel
ajas sirgu oma sääred,
kiitles: "Lendan kohe toosi,
kõhu täis söön pohlamoosi!"

Äkki vääratasid jalad,
Kärbse Minnil hakkas palav -
ehmund Kaie pilgu ees
sipleb ta nüüd moosi sees.

Jänkumamma ei torise,
mis sest, et teed on porised,
mis sest, et märg on niit ja aas
ning metsa all on loigud maas.
Kuid kapsapõld on kapsaid täis,
siin keegi vihmaga ei käi...

Jänkumamma siit kiiruga napsab
endale suure ja koheva kapsa.
Siis üle põllu ja vihmase aasa
kapsapea lastele
                   koju viib kaasa.

Riginaga, raginaga,
priginaga, praginaga
sarapikus ragistati,
pähklituumi nagistati.
Põõsast nina pistis siil:
"Kas on metsas tuuleiil?"

Hoopis virgad välejalad
ragistades maiuspala
hüppavad siin hipsti-hopsti
mööda pähklipuude oksi.

Hommikuti üks ja kaks
võimleb peenike ja paks,
võimleb orav,
siili-Sass,
rebane
ja jänku-Jass.
Võimleb aasal väike sirts,
pikas rohus rohutirts,
võimleb kure-Kaarel soos,
võimleme ka meie koos:
üks-kaks, üks-kaks!

Kuretütar ühel jalal
seisis valge korstna najal
ja ta uudistades sealt
vaatas minu mängu pealt.

"Tule alla!" talle hüüdsin,
tema kombel seista püüdsin,
aga liivakasti taha
kukkusin ma mauhti maha.

"Päkapikk, päkapikk,
ütle, mis sa kaasa tõid?"

"Salaja sul öelda võin:
kaasa tõin ma mitut sorti
ehtsat muinasjututorti.

Kui sa seda torti sööd,
saabub muinasjutuöö
ja me võime käia koos
mitmes muinasjutuloos."

Halli pilvevati sees
elab väike vihmamees
ja meist keegi siit ei näe,
et tal kastekann on käes.

Vahel on ta tujust ära,
siis ta pahandab ja kärab:
"Kel kalossid, pangu jalga,
varsti padu-sadu algab!"

Aga teinekord ta alla
lõbusasti vihma kallab.
Rõõmuga siis märkab, et
tema kastekannust vett

joovad ahnelt suured puud,
tillukeste õite suud,
peenral maasikate read,
põllul leivaviljapead.

Lumelinna kuninganna
teenritele käsu annab:
"Puhastage lumest teed!
Võtke saanid, võtke reed,
tuulehobud ette pange,
viige ära lumehanged!
Soojendan siin ennast vähe
ja siis kevadesse lähen..."

Mäe otsas istus tondipaps
ja tondipapa lapselaps.
Nad hoidsid teineteisel käest
ja värisesid kõigest väest.

Neid hirmutas üks kitsetall,
kes mökitades põõsa all
lõi suvepäeval palaval
kolm kepsu nelja jalaga.

Sest ajast vaestel tontidel
on hirmuvärin kontides.
Mis parata, mis parata,
ei julgenud nad karata.

Nad kartsid tuule tuiskamist
ja vikatite luiskamist.
Nad kartsid uste paukumist
ja kutsikate haukumist.

Nad kartsid öösel magada,
hirm tuli pooleks jagada
ja värisedes kõigest väest
paps hoidis kinni lapse käest.

Kodus kohe möll läks lahti,
väike nõiaplika tahtis
nõiakunsti proovida,
maiustusi soovida.

Hakatigi lobisema,
nõiasõnu pobisema:
hookus-pookus,
hookus-pookus,
nõidusid nad,
kaelad kookus.
Võlusid kõik kreemikoogid
ja kõik kihisevad joogid
ja kõik šokolaaditahvlid
ja kõik vahukoorevahvlid
ja kõik muu, mis isu tegi,
laua peale läbisegi.

Siis nad naeru pugistades,
ahmides ja kugistades
sõid ja sõid ja sõid ja sõid...
Pepsi-colat peale jõid.

Nüüd nad kõhuvaluga
arstiabi paluvad.

Elas Soolamaal üks nõid,
kes puuda soola päevas sõi.
Ta Soolamaa sõi lagedaks
ja soolatoidud magedaks,
aga soola ikka veel
ihkas limpsida ta keel.

Siis mere äärde vuhinal
nõid tormas tuule tuhinal
ja hakkas jooma soolast vett.
Lapsed aga kartsid, et
kui ta joob nüüd tühjaks mere,
kus siis supleb lastepere?

Müristas ja välku lõi,
värisema hakkas nõid.
Ise kiljus: "Ära saja!
Mul on kuivaks jääda vaja!"

Oma luuast ratsu seljas
põgenes siis tuhatnelja.

Üks hiiglane Eikuskilmaal
kolm aastat järjest nälgis,
sest süüa muud ei tahtnud ta,
kui oma jalajälgi.

Kuid ühel päeval teatas ta:
"Ma tahan tõelist pala!"
Ta kaalus asja nii ja naa
ja läks siis püüdma kala.
...
Hiid pühkis pilvedesse käed
ning matsatades suud
ta hõiskas värisema mäed
ja kõrged kuusepuud.

See hiiglane Eikuskilmaal
nüüd viskas õnge vette.
Ja kohe kerkis sinivaal
ta õngekonksu ette.

Kui ära oli söödud vaal
ja lisaks veel üks hai,
siis tundis hiid Eikuskilmaal,
et isu otsa sai.

Kes lompidesse peeglid sättis?
Kes lompidesse peeglid jättis?
Kes hoolitses, et iga konn
võiks näha, milline ta оn?

Mul ei ole ühtegi elusat looma
ja keegi ei lähe mulle seda tooma.
Suurtel pole minu jaoks kunagi aega,
aga mina igatsen hamstri poega.

Ära sina mine mesitaru
naljapärast puutuma!
Mumm su naljast ei saa aru,
ta võib kurjaks muutuda.