Ta [Walter Klemmer] haarab õpetaja pianistisõrmedest. Suudlen kätt, proua professor. Olen lihtsalt sõnatu. Erika ema pressib end paari vahele, paludes see käesurumine jätta. Esiteks pole selline sõpruse ja seotuse märk teretulnud ja mis veel tähtsam - käepigistus võib klaverdaja kõõluseid valesti venitada, mis omakorda mõjutaks mängu kvaliteeti. Käsi jäägu oma normaalsesse asendisse. Nii täpseid akorde pole sellele kolmandajärgulisele publikule ka kinkida vaja, kas pole, härra Klemmer? Sellist publikut peab türanniseerima, nendega kui orjadega käituma, et nad üleüldse mingit reaktsiooni näitaksid. Neid peab kaigastega materdama! Nad ootavad piitsa ja kirepräänikut. (lk 54)
Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005
Voorimees, kelle näol segunesid mink ja vihmavesi hirmupisaratega, surus akordioni. Kostis pikaksvenitatud akord, mis seaduse järgi peab eelnema igale rahvamuusikapalale, et anda lähedalolijaile aega põgenemiseks.
Terry Pratchett, "Härrasrahvas". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2003, lk 226
