Xerxes I

Kohe pärast võimu haaramist abiellus suurkuningas Dareios I üle-eelmise valitseja Kyros II tütre Atossaga. Erinevaid Ahhemeniidide harusid mööda põlvnesid nad mõlemad dünastia rajajast Achaimenesest. Kyrose tütrega abiellumine kindlustas Dareiose positsiooni suurkuningana.^[1] Dareios oli tegus valitseja, kes võttis ette suuri ehitustöid Persepolises, Susas, Egiptuses ja mujal oma impeeriumis. Valitsemisaja lõpul kavandas ta karistusretke Ateena vastu, kuid esmalt tuli maha suruda Egiptuses puhkenud uus ülestõus (mida juhtis tõenäoliselt kohalik Pärsia satraap). Vastavalt Pärsia seadustele pidi valitseja enne sellisele sõjaretkele asumist nimetama endale järeltulija. Oma lahkumise eel, 487–486 eKr^[2] rajas Dareios Naqsh-i Rustami oma hauakambri ning määras oma järeltulijaks Xerxese, kes oli tema vanim poeg abielust Atossaga. Valitseja halvenev tervis takistas teda sõjaretke etteotsa asumast ja ta suri oktoobris 486.^[3]

Dareiose vanim poeg Artabazanes pretendeeris ka ise troonile, sest kogu maailmas oli levinud komme, et eesõigus on esmasündinul. Xerxes kasutas enda toetuseks argumenti, et tema oli Atossa, Kyrose tütre poeg, ja just Kyros oli olnud see, kes rajas sõltumatu Pärsia riigi. Ka mitme tänapäevase ajaloolase hinnangul võttis Dareios endale järeltulija määramisel arvesse just Kyros II ja tema tütre Atossa erilist positsiooni.^[4] Artabazanes oli sündinud enne Dareiose võimuletulekut ja tema ema pärines lihtrahva hulgast; Xerxes oli esimene laps, kes sündis pärast Dareiose troonile tõusmist, ja tema ema oli impeeriumi rajaja tütar.^[5]

Xerxes krooniti isa järel suurkuningaks vahemikus oktoobrist detsembrini 486 eKr,^[6] kui ta oli umbes 36-aastane.^[2] Võimu üleminek Xerxesele läks ladusalt, osaliselt tema ema Atossa suure autoriteedi ja mõju tõttu.^[1] Xerxese trooniletulekut ei püüdnud takistada keegi õukonnast ega Ahhemeniidide perekonnast.^[7]

Peaaegu kohe surus ta maha aasta varem puhkenud ülestõusud Egiptuses ja Babüloonias ning nimetas oma venna Achaimenese uueks Egiptuse satraabiks ehk asevalitsejaks. 484 eKr vihastas ta välja babüloonlased, sest ta konfiskeeris vägivalda kasutades ja sulatas Marduki kullast kuju, mille käsi pidid Babüloonia kuningad iga uue aasta esimesel päeval puudutama.^[8] See pühaduseteotus tõi aastatel 484 eKr ja 482 eKr kaasa uued babüloonlaste ülestõusud. Babüloonia ürikud kirjeldavad, et Xerxes keeldus erinevalt oma isast kasutamast Babüloonia kuninga tiitlit, nimetades ennast ainult Pärsia ja Meedia kuningaks, suurkuningaks, kuningate kuningaks ja rahvaste (st maailma) kuningaks.

Kuigi Herodotose "Ajaloos" toodud andmed on tekitanud küsimusi seoses Xerxese usulise kuuluvusega, peavad tänapäeva ajaloolased teda zoroasterlaseks.^[9]

 

  Pikemalt artiklis Kreeka-Pärsia sõjad

Dareios I suri ajal, mil ta valmistas ette sissetungi Kreekasse, et karistada Ateena, Naxose ja Eretria elanikke Joonia ülestõusu sekkumise, Sardise põletamise ja pärslaste purustamise eest Maratoni lahingus. See ülesanne jäi tema pojale Xerxesele, kes valmistas alates aastast 483 eKr ette oma sõjakäiku: läbi Áthose poolsaare maakitsuse kaevati kanal, Traakiat läbiva tee äärsetesse tugipunktidesse toimetati varustust, üle Hellespontose ehitati kaks pontoonsilda. Xerxese armees teenisid eri päritolu sõdurid, teiste seas assüürlased, foiniiklased, babüloonlased, egiptlased ja juudid.^[10]

Kreeka ajaloolase Herodotose andmetel lõppes Xerxese esimene katse Hellespontost ületada ebaõnnestumisega, sest torm hävitas sildade linast ja papüürusest köied. Seepeale käskis Xerxes Hellespontose väina kolmsada korda piitsutada ja heita vette jalarauad. Tema teine katse väina ületada läks korda.^[11] Xerxes sõlmis liidu Kartaagoga ja lõikas sellega kreeklased ära Sitsiilias asuvate Sürakuusa ja Agrigentumi valitsejate toetusest. Paljud väiksemad Kreeka riigid asusid pärslaste poolele, teiste seas Tessaalia, Teeba ja Argos. Esimestes lahingutes saatis Xerxese vägesid edu.

Aastal 480 eKr asus kuningas ise Sardisest teele laevastiku ja sõjaväega, mille suuruseks oli Herodotose hinnangul 1 miljon meest, teistes seas ka 10 000 eliitsõdurit, keda nimetati Pärsia surematuteks. Tänapäevaste hinnangute kohaselt võis Pärsia armees olla umbes 60 000 võitlusvõimelist meest,^[12] sest ükski maa ei oleks sel ajal suutnud üleval pidada taolist tohutut hulka sõdureid, eriti veel tänase Süüria, Iraagi ja Türgi karmid, poolkõrbelised alad, kus Pärsia armee kogunes.

Termopüülide lahingus seisis pärslaste vastas arvuliselt väike kreeklaste armee, mida juhtis Sparta kuningas Leonidas I. Kuigi kreeklased võitlesid vapralt, said nad lõpuks lüüa. Herodotose andmetel purustasid pärslased Sparta faalanksi pärast seda kui kreeklane nimega Ephialtes reetis oma riigi ja rahva, rääkides pärslastele mäekurust, mis viis kreeklaste selja taha. Pärast Termopüülide lahingut langes Ateena ning ateenlased pidid taanduma oma viimastele kaitsepositsioonidele Korinthose maakitsusel ja Saroni lahel.

Edasiste sündmuste osas on andmed vastuolulised. Herodotose kohaselt lasi eest tühja linna leidnud Xerxes isegi Pärsia valitsejatele ebaharilikus raevuhoos Ateena maha põletada. Kohe seejärel kahetses ta oma tegu ja käskis järgmisel päeval linna üles ehitada. Pärsia uurijad on seda nimetanud hellenistlikuks propagandaks, väites, et Kreeka sõjakäigul oli Xerxese põhivaenlaseks Sparta, mitte Ateena. Xerxes ei oleks saavutanud midagi olulise kaubandus- ja ärikeskuse nagu Ateena mahapõletamisega, eriti veel pärast selle vallutamist.

 

Sel ajal olid Pärsia-vastased meeleolud Peloponnesose kreeklaste seas tugevad ja kuulujutt Ateena hävitamisest Xerxese poolt levis kiiresti, olgugi et on ka teisi vähemalt sama tõenäolisi põlengu puhkemise võimalusi. Tulekahju võisid süüdata linnast lahkuvad ateenlased ise, kas siis paanikas põgenedes või kasutades Xerxese armee vastu põletatud maa taktikat.

Artemisionis olid suured tormid purustanud Kreeka laevastiku. Kui kreeklased kuulsid kaotusest Termopüülide all, otsustasid nad taganeda. Kreeka admirali Themistoklese sõnum vihastas aga Xerxest nii väga, et vastupidi oma asevalitseja Artemisia I hoiatustele otsustas ta Kreeka laevastikku ebasoodsates tingimustes rünnata, kuigi kuningas oleks võinud saata osa laevadest Peloponnesose rannikule ja lihtsalt oodata Kreeka armee lagunemist. Septembris 480 toimunud Salamise merelahingus said pärslased kreeklastelt lüüa, pärast mida asus Xerxes Tessaalias talvelaagrisse.

Rahutuste tõttu Babülonis oli Xerxes sunnitud suurema osaga armeest ülestõusu ärahoidmiseks koju minema, jättes Kreekasse Mardoniose juhitud väeüksuse. Mardonios sai järgmisel aastal kreeklastelt Plataia lahingus lüüa.^[13] Mykale lahingus põletasid kreeklased ka Mykale juures ankrus olnud Pärsia laevastiku. See lõikas pärslased ära varudest, mida nad hiiglasliku armee ülalpidamiseks vajasid ja neil polnud muud valikut kui taganeda. Pärslaste taganemine õhutas omakorda mässama Ees-Aasias asunud kreeka linnriigid.

 

Pärast sõjalisi ebaõnnestumisi Kreekas pöördus Xerxes Pärsiasse tagasi ja viis lõpule oma isa pooleli jäänud arvukad ehitusprojektid Susas ja Persepolises. Persepolisesse ehitas ta kõigi rahvaste värava ja saja sambaga saali, mis on sealse palee suurimad ja kõige muljetavaldavamad osad. Ta viis ka lõpule Dareiose palee, varakambri ja apadana rajamise ning ehitas lisaks oma palee, mis oli isa paleest kaks korda suurem. Arhitektuuri alal sarnanes tema maitse Dareiose omaga, kuigi Xerxese ehitised on veel hiiglaslikumad.^[14] Ta jätkas ka isa rajatud kuningliku tee haldamist, ehitas valmis Susa värava ja ehitas Susasse palee.^[15]

Augustis 465 eKr mõrvas Xerxese kuningliku ihukaitse ülem Artabanos, kõige mõjuvõimsam ametnik Pärsia õukonnas. See konkreetne Artabanos, kes kandis kuninga onuga sama nime, saavutas oma positsiooni läbi haaremiintriigide ja tänu preestrite toetusele. Ta pani võtmekohtadele ka oma seitse poega ja haudus plaane Ahhemeniidid troonilt tõrjuda.

Mõrva kavandamisel kasutas Artabanos eunuhh Aspamitrese abi. Kreeka ajaloolased on esitanud selle sündmuse kohta vastuolulisi andmeid. Ktesias on oma "Persicas" kirjutanud, et mõrva järel süüdistas Artabanos mõrvas Xerxese vanimat poega, kroonprints Dareiost ja veenis Xerxese teist poega Artaxerxest kättemaksuks Dareiost tapma. Aristotelese andmetel tappis Aratabanos esimesena Dareiose ja alles seejärel Xerxese. Kui Artaxerxes mõrvadest teada sai, tappis ta Artabanose ja tolle pojad.^[16] Nendes vandenõudes osales ka väepealik Megabyzos, kelle otsus pooli vahetada kindlustas ilmselt Ahhemeniidide püsimise Pärsia troonil.^[17]

Xerxese täpne surmakuupäev – 4. august – on suudetud kindlaks teha kuuvarjutusest kõneleva kiilkirjafragmendi abil.^[18]

Xerxes oli abielus Amestrisega. Amestrise isa oli Otanes, üks seitsmest ülikust, kes tapsid aastal 522 eKr Pärsia usurpaatorist kuninga Bardiya ja avasid Dareios I tee troonile.

Amestrisega oli Xerxesel kuus last:

• Dareios, esmasündinu, kes tapeti umbes samal ajal isaga
• Artaxerxes, kes päris venna surma tõttu trooni
• Hystaspes, kes tapeti vanema venna Artaxerxese käsul
• Achaimenes, kes langes võitluses egiptlastega
• Amytis, kes oli väepealik Megabyzose naine
• Rhodogune

Lisaks oli tal lapsi veel liignaistega, kelle nimed pole teada. Need lapsed olid:

• Artarios, kes oli hiljem Babüloonia satraap
• Tithraostes
• Arsames või Arsamenes, kes oli hiljem Egiptuse satraap
• Parysatis
• Ratashah^[19]

Xerxest samastatakse Piiblis Vana Testamendi Estri raamatus mainitud kuningas Ahasverosega. Samas on Estri raamatu kreekakeelses versioonis, Flavius Josephuse ajaloos ja mitmetes hilisemates piiblikommentaarides Ahasverose prototüübiks peetud hilisemat Pärsia valitsejat Artaxerxes II.

Xerxes on peategelane tuntud barokkhelilooja Georg Friedrich Händeli ooperis "Xerxes", mille esmaettekanne toimus Londoni kuninglikus teatris 15. aprillil 1738. Ooperi avab tuntud aaria "Ombra mai fù".

Hilisemate sugupõlvede vaimustumine muistsest Spartast ja eriti Termopüülide lahingust on toonud kaasa Xerxese sagedase kujutamise popkultuuris. Enamasti on näidatud teda negatiivses valguses, kusjuures kujutamisviisid kõiguvad lihtsalt ebasümpaatsest suurustushulluses vaevleva psühhopaadini. 1962. aasta filmis "300 spartalast" mängis teda näitleja David Farrar. Seal on Xerxest kujutatud julma, võimust hullunud despoodina ja saamatu väejuhina. Samuti on tal keskne roll Frank Milleri koomiksis "300" ja selle põhjal tehtud samanimelises filmis, kus teda mängib brasiilia näitleja Rodrigo Santoro ja kus teda on kujutatud hiiglasest jumal-kuningana. Taoline kujutamisviis on tekitanud pahameelt, eriti Iraanis.^[20]

Mitmed muudki teosed, mis käsitlevad Pärsia impeeriumi või Estri raamatut, on viidanud Xerxesele. Näiteks esineb ta videomängus "Assassin's Creed II" ja filmis "Üks öö kuningaga", kus Ahasverost ehk Xerxest mängib Briti näitleja Luke Goss. Video- ja arvutimängudes "Civilization II" ja "Civilization III" on ta Pärsia tsivilisatsiooni juht, kuid mängu neljandas versioonis asendavad Xerxest Kyros II ja Dareios I.

Kirjanik Gore Vidal kirjeldab oma ajaloolises romaanis "Creation" pikalt Ahhemeniidide ja eriti Dareios I tõusu ning räägib ka Xerxes I elust ja surmast. Tema ajalookäsitlus vastandub vanakreeka ajalookirjutuse seisukohtadele.