Täishäälik
See artikkel räägib häälikust. Laulupartii kohta vaata artiklit Vokaal (muusika). Täishäälik ehk vokaal on häälik, mille artikuleerimisel pääseb õhk vabalt ja pidevalt välja suust või suust ja ninast nii, et kõnetraktis ei teki keele keskjoonel õhuvoolule sulgu ega märgatavat kahinat põhjustavat ahtust.[1]
Vokaalisüsteemi kirjeldamisel kujutatakse vokaale kahemõõtmelisel vokaalidiagrammil, mille vertikaalne telg näitab keeleselja tõusuastet ja horisontaalne telg keele ees-tagapoolsust. Lisaks keeleselja kujule võivad vokaalid eristuda huulte asendi poolest (vokaalidiagrammil paigutatakse illabiaal- ehk ümardamata vokaal vasakule ja labiaal- ehk ümarvokaal paremale).[2]
Eesti keele täishäälikud
muudaTäishäälikute arvu poolest kuulub eesti keel maailma keelte hulgas suure vokaalide arvuga keelte hulka.[3] Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi /i ü u e ö õ o ä a/, mida hääldatakse vastavalt IPA märgendusele [i y u e ø ɯ/ɤ o æ ɑ].[2]
Keeleselja tõusuastme järgi saab eesti vokaalid jagada kõrgeteks vokaalideks [i y (ɯ) u], keskkõrgeteks vokaalideks [e ø ɤ o] ja madalateks vokaalideks [æ ɑ]. Vokaalfoneemi /õ/ võidakse sõltuvalt kõnelejast hääldada kas kõrge [ɯ] või keskkõrge tagavokaalina [ɤ]. Vastavalt sellele, millisel keeleselja osal paikneb keeleselja tõusu kõige kõrgem punkt, jagunevad vokaalid eesvokaalideks [i y e ø æ], mille hääldamisel keeleselja eesosa liigub kõva suulae poole, ja tagavokaalideks [u (ɯ)/ɤ o ɑ], mille hääldamisel keeleselja tagaosa liigub pehme suulae poole. Lisaks jagatakse vokaalid veel labiaal- ja illabiaalvokaalideks: labiaalsete vokaalide [y ø u o] puhul huuled ümardatakse, illabiaalsete vokaalide [i e (ɯ)/ɤ æ ɑ] hääldamisel huuli ei ümardata.[2]
Eesti vokaalide põhilised omadused on esitatud ka järgnevas tabelis (tärniga on märgitud need tunnused, mille suhtes uurijad on olnud eri seisukohtadel).[2]
| i | ü | u | e | ö | õ | o | ä | a | |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| kõrge | + | + | + | - | - | -* | - | - | - |
| madal | - | - | - | - | - | - | - | + | + |
| ees | + | + | - | + | + | - | - | + | - |
| taga | - | - | + | - | - | +* | + | - | + |
| ümar | - | + | + | - | + | - | + | - | - |
Eesti keele primaarvokaalid on /a e i o u/. Nende esinemisele ei ole piiranguid, seega neid võib leiduda nii esi- kui ka järgsilpides (v.a /o/, mis vanade omatüvede järgsilpides ei esine. Järgsilpide /o/ on küll ajalooliselt eesti kirjakeelde kuulunud, kuid on kirjakeele kujunemise käigus sulandunud kokku /u/-ga ja esineb praegu vaid isikunimede ning uute laen- ja võõrsõnade järgsilpides) ja diftongis teise vokaalina. Sekundaarvokaalid /ü ö õ ä/ ei esine tavaliselt järgsilpides (v.a võõrsõnades) ega pole ka diftongis teiseks vokaaliks. Sellistes eesti murretes, kus on vokaalharmoonia, võivad sekundaarvokaalid ka järgsilpides esineda. Eesti keele kõige suurema esinemissagedusega vokaalid on /a/, /e/ ja /i/, neist mõnevõrra väiksema sagedusega /u/ ja /o/, millest veel väiksema esinemissagedusega on sekundaarvokaalid.[2]
Täishäälikute akustika
muudaVokaalide hääldamisel on hääleallikaks häälekurrud ja filtriks keele ning huulte liikumisest tulenevalt muutuva kujuga kõnetrakt, mis kujutab endast resonantstorude kogumikku. Eri kujuga resonantsruumi osadel on erinevad resonantssagedused ehk formandid. Selle tulemuseks on vokaaliti erinev spektrikuju: võimenduvad need ülemtoonid, mis on sageduselt lähedased resonantssagedustele, ning muud sumbuvad.[4][5] Vokaalide akustilisel analüüsil leitakse kuni nelja esimese formandi väärtused. Vokaalid eristuvad teineteisest põhiliselt kahe esimese formandi väärtustelt (F1 ja F2), kuid oma osa on ka kolmandal ja neljandal formandil (F3 ja F4).[2]
Spektrogrammidel iseloomustab tagavokaale kahe esimese formandi jäämine lähedastesse sageduspiirkondadesse (vt järgnevat tagavokaali /a/ spektrogrammi, formandid tähistatud punaste punktiiridega), kuid eesvokaalidel paikneb teine formant esimesest kaugel ning on lähestikku kolmanda formandiga (vt järgnevat eesvokaali /e/ spektrogrammi).[2]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Eek, Arvo 2008. Eesti keele foneetika I. Tallinna Tehnikaülikool, Küberneetika Instituut. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Asu, Eva Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Maddieson, Ian 2013. Vowel quality inventories. – The World Atlas of Language Stuctures Online. Eds. M. S. Dryer, M. Haspelmath. Munich: Max Planck Institute for Evolutionary Anthropology. http://wals.info/chapter/2. Vaadatud 04.11.2017.
- ↑ Suomi, Kari 1990. Johdatusta puheen akustiikkaan. Logopedian ja fonetiikan laitoksen julkaisuja. N:O 4. Oulu.
- ↑ Johnson, Keith 2003. Acoustic and Auditory Phonetics. Second edition. Blackwell Publishing.