Vene kirjandus
Vene kirjandus on vene keeles kirjutatud ilukirjandus, mis hõlmab nii Venemaal kui ka väljaspool seda kirjutatut, samuti teiste maade kirjanduste (nt Ukraina kirjanduse) venekeelset osa.
Vene kirjandus sündis 10. sajandi teisel poolel[2], kuid koosnes algul peamiselt vaimulikest teostest ja ajalookirjandusest ning jäi maailmas praktiliselt tundmatuks[3] 19. sajandini, mil algas vene kirjanduse nn kuldajastu[4]. Tänapäeval on vene kirjandus üks Venemaa kultuuri tähtsamaid valdkondi, ehkki oluline osa sellest on loodud väljaspool Venemaad[3][5][6].
Venekeelse ilukirjanduse juured on keskajas, mil loodi vanavenekeelseid eepilisi teoseid ja kroonikaid. Valgustusajastuks oli kirjanduse tähtsus kasvanud (üks toonaseid mõjukamaid vene kirjanduse edendajaid oli Läänes peamiselt teadlasena tuntud Mihhail Lomonossov) ning 1830. aastate alguses jõudis vene kirjandus luules, proosas ja draamas rikkaliku loominguga kuldajastusse. Romantismi esindasid näiteks luuletajad Vassili Žukovski ning tema protežee Aleksandr Puškin, kes kirjutas kõigis žanrides. Esimene suur vene romaanikirjanik oli Nikolai Gogol. Talle järgnes Ivan Turgenev, kes kirjutas niihästi meisterlikke lühijutte kui ka romaane. Kiirelt said rahvusvaheliselt tuntuks Lev Tolstoi ja Fjodor Dostojevski. 19. sajandi teisel poolel paistis lühijuttudega silma Anton Tšehhov, kellest kujunes ka juhtiv näitekirjanik. 20. sajandi algust peetakse vene luule hõbeajastuks, mil valitsesid sümbolism ja akmeism. Hõbeajastuga seostatakse tavaliselt selliseid luuletajaid nagu Konstantin Balmont, Valeri Brjussov, Aleksandr Blok, Anna Ahmatova, Nikolai Gumiljov, Ossip Mandelštam, Sergei Jessenin, Vladimir Majakovski, Marina Tsvetajeva ning Boriss Pasternak. Samast ajastust pärinevad ka mitmed suurepärased romaanikirjanikud ja novellistid nagu Aleksandr Kuprin, Nobeli kirjandusauhinna pälvinud Ivan Bunin, Leonid Andrejev, Fjodor Sologub, Aleksei Remizov, Jevgeni Zamjatin, Dmitri Merežkovski ja Andrei Belõi.
1917. aastal toimunud Oktoobrirevolutsiooni järel lõhenes vene kirjandus Venemaale jäänud nõukogude ja emigreerunud välisvene kirjanduseks. Ehkki Nõukogude Liit juurutas jõuliselt üleüldist kirjaoskust ning rajas arenenud trükitööstuse, kehtestas kommunistlik režiim ka ideoloogilise tsensuuri. 1930. aastatel sai Venemaal valitsevaks ning sisuliselt ainsaks lubatud kirjandusstiiliks sotsialistlik realism (mis tugines 19. sajandil kujunenud kriitilisele realismile). Selle juhtfiguur ning rajaja oli Maksim Gorki, tuntumaid näiteid aga Nikolai Ostrovski romaan "Kuidas karastus teras" ning Aleksandr Fadejevi "Noor Kaardivägi". Eksiilis jätkasid vähenevale lugejaskonnale vaatamata kirjutamist mitmed kirjanikud nagu luuletajad Vladislav Hodassevitš, Georgi Ivanov ja Vjatšeslav Ivanov, romaanikirjanikud Mark Aldanov, Gaito Gazdanov ja Vladimir Nabokov (kes läks hiljem üle inglise keelele) ning lühiproosa eest Nobeli auhinna saanud Ivan Bunin. Stalini surmale järgnenud Hruštšovi sula tõi uuendusi ka Venemaa kultuuriellu, kus kirjandus saavutas seniolematu populaarsuse. Sula ei kestnud siiski kaua ning 1970. aastatel said mitmed juhtivad kirjanikud taas avaldamiskeelu kriitilisuse tõttu nõukogude korra suhtes.
20. sajandi lõpp pärast riigikorra vahetust Venemaal oli vene kirjanduse jaoks raske aeg, mil vähesed kirjanikud rahvusvaheliselt silma paistsid. Enim tähelepanu pälvinute seas olid prosaist Viktor Pelevin, romaani- ja näitekirjanik Vladimir Sorokin ning luuletaja Dmitri Prigov. 21. sajandil on kerkinud esile uus põlvkond venekeelseid kirjanikke, kelle looming eristub 20. sajandi lõpu postmodernistlikust proosast, mistõttu kriitikud kõnelevad uusrealismist. Juhtivate uusrealistide seas on Ilja Stogov, Zahhar Prilepin, Aleksandr Karasjov, Arkadi Babtšenko, Vladimir Lortšenkov, Aleksandr Snegirjov ja poliitilisi teemasid käsitlev Sergei Šargunov.
Venekeelsed kirjanikud on pälvinud viis Nobeli kirjandusauhinda. 2011. aasta seisuga oli Venemaa avaldatud nimetuste arvult maailma riikide seas neljandal kohal.[7] Levinud on väide, et venelased olevat "maailma kõige lugevam rahvas".[8][9]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Томашевский Б. Вопросы языка в творчестве Пушкина // Пушкин: Исследования и материалы / АН СССР. Ин-т рус. лит. (Пушкин. Дом). — М.; Л.: Изд-во АН СССР, 1956. — Т. 1. — С. 126—184.
- ↑ Лихачев Д. С. Великое наследие. Классические произведения литературы Древней Руси. Первые семьсот лет русской литературы
- ↑ 3,0 3,1 "Литература и язык. Современная иллюстрированная энциклопедия. Под ред. П. А. Николаева, М. В. Строганова, 1990". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. detsember 2014. Vaadatud 20. juulil 2015.
- ↑ Энциклопедический словарь крылатых слов и выражений. — М.: «Локид-Пресс». Вадим Серов. 2003
- ↑ Новая литературная энциклопедия
- ↑ Культура России. Литература
- ↑ Moscow International Book Fair. Academia-rossica.org. Retrieved on 2012-06-17.
- ↑ The Moscow Times The most reading country in the world?
- ↑ Rivkin-Fish, Michele R.; Trubina, Elena (2010). Dilemmas of Diversity After the Cold War: Analyses of "Cultural Difference" by U.S. and Russia-Based Scholars. Woodrow Wilson Center.
"Kui 20. sajandi esimesel poolel likvideeriti lõpuks massiline kirjaoskamatus, kerkis esile venelaste uhke enesekuvand "maailma lugevaima rahvana" - kus lugemine tähendas ja tähendab tänini paljude jaoks eelkõige ilukirjanduse lugemist."