Võrukesed

Võrukesed (ka võrokesed, endanimetus võrokõsõq) on Kagu-Eestis asuva Võrumaa (praegune Põlva ja Võru maakond) põlised elanikud, läänemeresoome rahvas, keda võib pidada eestlaste allrahvuseks. Võrukeste identiteedi põhialuseks on võru keel.

Võru keele oskust võrukeste identiteedi põhilise alustalana näitab see, et võrukesteks võib nimetada ka kõiki neid, kes ennast ise niisugusena määratlevad, vaatamata sellele, kas nad elavad Võrumaal või mujal (Valk, 2000, lk 42^[1]). Võru keelt mittevaldavate Võrumaa elanike seas oli uurimuse järgi vaid 3% neid, kes nimetasid ennast võrukesteks (Valk, 2000, lk 49^[1]). Küll aga võib väita, et võrukeseks olemise juures on suur tähtsus ka ajaloolise Võrumaa piirkonnas sündimisel ning vanemate päritolul (Valk, 2000, lk 43^[1]).

Võrukeste identiteedi kohta läbi viidud uurimus näitab, et kuigi oma grupi eristamist teistest päritolugruppidest peetakse ebaoluliseks, on võrukeste ja ka setude uhkustunne oma päritolugrupi üle ning seotus sellega oluliselt tugevam, kui teistel eestlastel, mitte-eestlastel ning oma identiteedi määratlemata jätnud inimestel (Valk, 2000, lk 43^[1]).

Veel üks küllaltki oluline tahk võrukeste identiteedi juures on traditsiooniliste tööde (näiteks või, sõira ja verivorsti tegemise, laastukatuse löömise, lehmalüpsmise ning lammastepügamise) oskus. Nii traditsioonilisi naiste- ja meestetöid, käsitöid kui ka loomadega seotud töid oskavad paremini ja kasutavad rohkem tugeva identiteediga võrukesed (Valk, 2000, lk 52^[1]).

Võrukesi on maailmas umbes 70 000 (74 499^[2]). Neid peetakse otsekohesteks ja usaldavateks, põhjaeestlastest temperamentsemateks. Tuntud on võrukeste külalislahkus. Võru maarahvas arvestab paljuski veel külakogukonna arvamuse ja tavadega, ka linnavõrukestele on oma suguvõsa küllalt tähtis. Külades on alles palju iidseid kombeid, Võrumaalt on üles kirjutatud palju rahvalaule ja -jutte.

Alates 1990. aastatest on võru keelt ja kultuuri senisest rohkem väärtustatud, sealhulgas on loodud üsna arvestatav võrukeelse kirjanduse kogum. Muuhulgas on ka Vikipeediast olemas võrukeelne variant.

Silvia Laul on 1986. aastal võrukeste kujunemise kohta kirjutanud, et muistse Võrumaa rahvastik kujunes ühises suures hõimurühmituses, kuhu kuulusid veel vepslaste, karjalaste, isurite ja vadjalaste esivanemad. Ta viitas, et keeleteadlane Ella Keem [Hella Keem] on põhjalikult uurinud võru murret ja selle suhet teiste naabermurretega. Autori sõnul võib arvata, et Keemi poolt eristatud vanad ühisjooned võru murdes, vadja, vepsa ning karjala keeles pärinevadki ajast, mil üksteisega oldi veel piisavalt lähedased. Kogu mainitud kultuuriala iseloomustab veel meie ajaarvamise algussajandeil maapealsete kalmeehituste puudumine. Samal ajal matsid põhja- ja lääne-eestlased, soomlased ja liivlased, kes tegelesid juba intensiivselt põlluviljelusega, oma surnud maa peale ehitatud kivikalmetesse (Laul, 1986a, lk 8–9^[3]).

Kohalike matmiskommete erinevusest ja nende edasisest arengust teeb autor veel järgnevaid järeldusi. Võrumaal levisid 5.-6. sajandist peale teistsugused maapealsed kalmed, mis ei olnud ehitatud kividest, vaid kuhjatud liivast. Nii nagu kivikalmetesse, maeti ka nendesse surnud põletatult. Sellised liivakääpad olid omased ka idapoolsetele naabritele, kellega varemgi oldi ilmselt suguluses (Laul, 1986a, lk 9^[3]). Artikli avaldamise ajal olid eesti arheoloogid seisukohal, et mujal Eestis levinud kivikalmetest erinevad kohalikud liivakääbaste vormis muinaskalmed on jäetud meile juba kiviajast alates koha peal kujunenud läänemeresoomlaste idarühma kuulunud hõimude poolt, kes olid ka võrulaste esivanemad (Laul, 1986a, lk 9^[3]).

Artiklis lõunaeesti murdealade kujunemisest on Laul ka oletanud, et võru ja teiste murdealade piirid võisid hakata välja kujunema 3.-5. saj. jooksul, kuna sel ajal eristuvad kivikalmete alal Lääne-Eesti ja saared muust Põhja-Eestist (Laul, 1986b, lk 32^[4]).

Kagu-Eesti hõimude kujunemise varasem etapp eelmainitud läänemeresoome hõimude idapoolse rühmituse hulgas on juba kiviaja lõpust alates mõnevõrra teistsugune läänerühma omast. Indoeuroopa päritoluga venekirvekultuuri mõju oli olnud Kagu-Eestile suhteliselt nõrk ning samuti jäi muistne Võrumaa edaspidi kõrvale põhjagermaani hõimudelt lähtunud etnilistest ja kultuurilistest mõjutustest (Laul, 1986b, lk 32^[4]). Keraamika tüübi poolest sarnaneb kõnealuse ajaperioodi Kagu-Eesti lõunaosa kõige rohkem Ida-Lätiga ja ilmselt toimus siin kahe hõimu omavaheline kokkusulamine, kus edela poolt pärit rahvastikult pärines uus kalmevorm – tarandkalme – ja siin peatselt arenema hakanud uued ehtetüübid, keraamika arenes aga edasi vanalt kohaliku idapoolse kultuuri põhjalt. See tekstiilkeraamika domineeriv roll püsib ka 4.-5. sajandil (Laul, 1986b, lk 34^[4]).

Suuremaid muutusi võrukeste kujunemisloos hakkas toimuma alates I aastatuhande lõpust m.a.j., mil viikingite Bütsantsi kulgevad kaubateed hakkasid läbima idapoolsemate läänemeresoome rahvaste asualasid. Viikingi-slaavi ekspansioon ja järgnenud Vana-Vene riigi teke viis kohaliku rahvastiku järkjärgulisele segunemisele. Katkes ühenduslüli Eesti kaguosa kääbaskultuuri järglaste ja itta jäänud sugulashõimude vahel. Lisaks Saksa ordu ja katoliku kiriku pealetungile alates 12. sajandi lõpust, intensiivistasid siin oma rünnakuid ka Novgorodi ja Pihkva vürstiriigid. Vabadusvõitluse lõpuks kujunenud poliitiline ja usuline piir jagas sellest alates võrumurdelise rahvastiku kaheks (Laul, 1997, lk 93^[5]).

Pihkva valdusse ja ortodoksse kiriku ning slaavi kultuurisfääri jäänud rahvastiku baasil kujunesid eraldi rühmana setud, kelle keeles ja kultuuris justnagu konserveerusid vanad läänemeresoomelised ning kunagistest sidemetest volgasoomlastega säilinud ühisjooned (Laul, 1995, lk 142–151, viidatud Laul, 1997, lk 93^[5]).

Heiki Valk kirjutab 1997. aastal, et selgelt tajutavad erinevused Põhja- ja Lõuna-Eesti vahel on jälgitavad ka keskajal. Arheoloogiliste leidude põhjal saab määratleda uutmoodi, nooremast rauaajast oluliselt erineva ajastu algust Lõuna-Eesti kultuurialal juba 13. saj. keskpaigast või teisest poolest alates, samas kui Põhja- ja Lääne-Eestis on keskaeg arheoloogilise perioodina jälgitav alles 13. saj. lõpuveerandist või 14. saj. algusest (Valk, 1997, lk 118^[6]). Lõuna-Eesti ainelise kultuuri esmane ja ühine erijoon 13.–17. sajandini on eheterohkus, mis tuleb esile nii kalmistutes, juhu- kui ka aardeleidudes. Hilisemal ajal ilmuvad uued üle-eestilise levikuga, linnalise algupäraga ehtevormid, kuid nendegi esinemissagedus on Lõuna-Eestis märkimisväärselt suurem, kui mujal (Valk, 1997, lk 119^[6]).

Lisaks haudade suhtelisele eheterohkusele on Lõuna-Eesti matmiskombestiku oluliseks eripäraks veel maa vallutamise ja ristiusustamise järgne jätkuv põletamismatuste komme, mida tuleb ette küll harva, kuid ometi hajusalt üle kogu kultuuriala. Seejuures on Võrumaale omane tava matta mehi ja naisi peaga vastassuunas (Valk, 1997, lk 120^[6]). Mehi on maetud peaga lääne ja edela, naisi ida ja kirde poole. Seda kommet esineb läbisegi kristliku tava järgi peaga läände matmisega isegi samadel kalmistutel ja võib oletada, et vastassuunas matmise komme ulatub ristiusueelsesse aega (Valk, 1997, lk 122^[6]).

Keskaegsel Võrumaal toimusid seoses kolonialiseerimisega veel kaks suuremat vastandlikku sotsiaalset arengut. Esiteks, erinevalt Põhja- ja Lääne-Eestist, kus osa muinasvanematest said vallutuse järel väikevasalli staatuse, kaotasid Lõuna-Eesti ülikud oma positsiooni ja sulasid talurahva hulka. Kuna Lõuna-Eestis puudus sotsiaalne vahekiht, kes kannaks maarahvale üle uue aja kombeid, jäi piirkond tervikuna kultuurilises mõttes märksa vanamoelisemaks kui Eestimaa põhja- või lääneosa. Kuni Rootsi ajani püsisid laialdaselt kasutusel mitmed rauaaegse algupäraga ehtetüübid, nt hoburaudsõled ja spiraalsõrmused. Maarahvas pidas väga tähtsaks vana kommet matta surnuid mitte kirikaeda, vaid poolpaganlikele, tihti väikekabelitega seotud külakalmistutele (Valk, 2005, lk 127^[7]).

Teiselt poolt võib aga näha, et eristaatuse säilitasid Tartu piiskopkonnas tõenäoliselt küll Liivimaa kagupoolseimad, Pihkva valdustega külgnevad piirialad. Misso lähisel asuva Siksälä kalme kaevamistulemuste järgi on näha, et relvadega matmine jätkus siin kuni 15. sajandini. Niisugused matusekombed viitavad piirkonna suurele usuvabadusele: kiriku kontroll äärealade üle jäi veel kaks sajandit pärast vallutusi väga nõrgaks (Valk, 2005, lk 127^[7]).

Arhailiste joontena on Võrumaa matusekommetes püsinud tänini väga tähtsana näiteks rohked matusetoidud ning Eestis ainulaadne matuserongi peatamise ja puutüvesse risti lõikamise komme (Valk, 2005, lk 128^[7]).

Tagamaks piiriäärse rahvastiku lojaalsust, andsid uued maaisandad kohalikele kogukondadele suure autonoomia, mis järk-järgult kadus alles 15. sajandil. Esimestel vallutusjärgsetel sajanditel võib piirialade elanikke pidada vabatalupoegadeks, kelle kohused maaisanda ees piirdusid sõjateenistuskohustusega ja keskuste informeerimisega piirialadel toimuvatest sündmustest (Valk, 2005, lk 127^[7]).