Sulawesi

Sulawesi asub Vaikses ookeanis. Temast põhja jääb Sulawesi meri, itta Maluku meri, kagusse Banda meri, lõunasse Florese meri ja edelasse Jaava meri. Läänes eraldab teda Kalimantanist Makassari väin, lõunas Selayarist Selayari väin, Kabaenast Kabaena väin, Muna saarest Tiworo väin ja Butonist Butoni väin ning idas Banggai saartest Pelengi väin. ^[1]

Sulawesi rannikul asub palju pisisaari: kirdes Sangihe saared, idas Togiani, Banggai ja Salabangka saared, kagus Manui, Wowoni, Butoni, Muna, Kabaena, Siumpu ja Batuata saar ning Tukangbesi saared, lõunas Kakabia, Kalaotoa, Bonerate, Kalao, Tanahjampea ja Selayar ning Macani ja Pasitelu saared ning edelas Tanakeke saar ning Sabalana ja Satengari saared. Kõik nimetatud maismaa- ja veealad kuuluvad Indoneesiale. Ka pisisaared on üldiselt asustatud. Suurtest saartest jäävad Sulawesist läände Kalimantan, edelasse Sumbawa, lõunasse Flores, itta Sula ja Maluku saared ning põhja Filipiinidele kuuluv Mindanao. ^[1]

Sulawesi pindala on 178 200 km². Ta on maailma suuruselt 11. saar. Saarel elab umbes 16 miljonit elanikku ja sellega on ta rahvaarvult umbes maailma 12. saar. Suuremad rahvad on makassarid, bugid, mandarid, minahasad, gorontalod, toradžad, tšiatšiad, badžaud, mongondoud.

Sulawesi on iseloomuliku kujuga. See koosneb 4 suurest poolsaarest, mille vahele jäävad suured lahed: Tomini laht idas, Tolo laht kagus ja Bone laht lõunas. Väiksematest lahtedest on edelas Mandare ja loodes Dondo laht.^[2]

Halduslikult jaguneb Sulawesi kuueks provintsiks: Kagu-, Lõuna-, Lääne-, Kesk- ja Põhja-Sulawesi provints ning Gorontalo provints.

Sulawesil on 8 vähemalt 100 000 elanikuga linna, sealhulgas kõigi provintside pealinnad peale Lääne-Sulawesi, kus ei ole nii suuri linnu. Saare suurim linn on Lõuna-Sulawesi pealinn Makassar. ^[2]

Sulawesi on mägine. Iga provintsi kõrgeim tipp küündib rohkem kui kilomeetri kõrgusele merepinnast. Saare kõrgeim tipp on Lõuna-Sulawesis asuv 3445 m kõrgune Rantemario. Lääne-Sulawesi kõrgeim tipp on 3074 m kõrgune Gandadiwata. Kesk-Sulawesi kõrgeim tipp on 2835 m kõrgune Katopasa. Kagu-Sulawesi kõrgeim tipp on 2790 m kõrgune. ^[2]

Erilise kuju tõttu (igal pool on meri üsna lähedal) ei ole Sulawesil pikki jõgesid. Kõige pikem jõgi Karama voolab Kesk- ja Lääne-Sulawesi piiril ning suubub Makassari väina. ^[2]

Sulawesi suurimad järved on Kesk-Sulawesis olev Poso ning Kagu-Sulawesis olevad Matano ja Towuti. ^[2]

Saare mägisus takistas sajandeid mööda saart liikumast. Seetõttu oli saare eri osadel vähe kokkupuuteid muu saarega ja kui siiski, siis pigem meritsi kui maitsi. Tänapäeval on Sulawesil sellegipoolest korralik maanteevõrk, ehkki sellist maanteed pole veel rajatud, mis ühendaks Kagu-Sulawesi provintsi ülejäänud saarega ^[2].

Inimasustus Lõuna-Sulawesil on radiosüsiniku meetodiga saadud mõõtmiste tulemusel 30 tuhat aastat vana. Varasemaid andmeid inimtegevuse kohta saarel ei ole leitud, kuigi saar oli kindlasti osa maasillast, mida kasutades jõudsid esimesed inimesed 40 tuhat aastat tagasi Uus-Guineale ja edasi Austraaliasse. Pole ka tõendeid selle kohta, et Homo erectus oleks saarele jõudnud. 1947 avastati saarelt kivist tööriistu, mis esmalt oletati pleistotseenist pärinevateks, aga tänapäeval peetakse neid märksa nooremateks.

Saarel levinud keelte analüüsi andmetel jõudsid tänapäeva sulawesilaste esivanemad saarele 3500 aastat tagasi. Nad saabusid Ida-Kalimantanilt ja rääkisid Lõuna-Sulawesi algkeelt. Tõenäoliselt saabusid nad saare loodeossa, kuigi on oletatud ka lõunarannikut. Järgnevalt levisid inimesed üle saare. Kuna suhtlus saare osade vahel oli puudulik, siis arenes Lõuna-Sulawesi algkeelest 8 tänapäeval kasutatavat keelt.

1200. aasta paiku oli Sulawesi jagunenud väikeste suguharude territooriumide vahel. Suguharud sõdisid üksteisega sageli, aga rahuajal vahetasid üksteisega naisi. Üksikisiku julgeolek polnud kuigi kindel, sest hõimud harrastasid peaküttimist. Hõimud tegelesid jahipidamise ja korilusega ning kohati põllumajandusega. Jõgede ja järvede kallastel istutati riisi.

Kesk-Sulawesil on üle 400 graniidist megaliiti, mida erinevad arheoloogilised uuringud on paigutanud perioodi 3000 eKr – 1300 pKr. Nende kõrgus varieerub mõnest sentimeetrist 4,5 meetrini. Megaliitide esialgne otstarve on teadmata. Umbes 30 megaliiti on inimkujulised, teised võivad meenutada suuri potte ja kiviplaate.

13. sajandi alguses avanes saarlastele ligipääs luksuskaupadele ja rauamaagile. See hakkas muutma kaua muutumatuna püsinud kultuuri ja võimaldama võimukatel üksikisikutel moodustada järjest suuremaid poliitilisi üksusi. Pole teada, miks need kaks protsessi samale ajale sattusid; nad võisid olla teineteisega seotud. Igatahes oli 1400. aastaks tekkinud nii saare lääneossa, lõunarannikule kui idarannikule hulk eelriiklikke moodustisi.

Esimeste eurooplastena jõudsid Sulawesile portugallased 1525. aastal. Nad tulid Malaka poolsaarelt Sulawesile kulda otsima, mida seal kuulujuttude põhjal leiduma pidi, aga tegelikult ei leidunud. Hollandlased saabusid 1605 ja kiiresti pärast neid tulid inglased, kes rajasid Makassari faktooria.

1660 puhkes hollandlastel sõda Gowaga, mis oli saare edelaranniku juhtiv võim. 1669 sundis admiral Speelman Gowa valitsejat sultan Hasanuddinit alla kirjutama Bongaya lepingule, mis andis kontrolli kogu Gowa väliskaubanduse üle Hollandi Ida-India Kompaniile. Hollandlasi aitas selles sõjas Bugi riik, mis sai pärast sõda piirkonna kõige võimsamaks riigiks ja nende sõjapealik Arung Palakka sai selle valitsejaks.

Pärast seda piirkonna poliitiline ja kultuuriline areng seiskus, kuni 1905 sai kogu saar osaks Hollandi Ida-Indiast. Teise maailmasõja ajal okupeeris saare Jaapan. 1949. aasta detsembris Indoneesia iseseisvus.

• Sulawesi kohv