Puhtu bioloogiajaam

1920. aastate teisel poolel ehitatud ja bioloog Jakob von Uexküllile kuulunud hoone, mille projekteeris Haapsalu arhitekt Erich Landesen, võeti bioloogiajaamana kasutusele pärast Teist maailmasõda. Hooned anti esialgu Tartu Ülikoolile, ent peagi Teaduste Akadeemiale. Märtsis 1950 kinnitati Puhtu poolsaar TA Bioloogia Instituudi (hilisema nimega TA Zooloogia ja Botaanika Instituut) poolt hooldatavaks kaitsealaks. Bioloogiajaamana asutati see ametlikult 1949; Eerik Kumari eestvedamisel kujunes alates 1953. aastast ornitoloogiajaamaks.

Lisaks jaama peahoonele (nn "parunimaja") kuulub bioloogiajaama juurde 1960. aastal poolsaare lõunatippu ehitatud linnuvaatlustorn ja peahoone juurde 1960. aastate lõpus ehitatud laborihoone. Poolsaare põhjaosas on 1850. aastail ehitatud nn "krahvimaja" (1930. aastail elas selles krahvisoost Alexander Keyserlingk oma perega), nimetatud vahel ka Puhtu mõisaks, mis on kasutusel jaama hooldava töötaja elupaigana.

Puhtu ornitoloogiajaamal on väga tähtis osa olnud lindude rände uuringutes. Eesti läänerannik on oluline lindude rändetee, rändevaatlusteks on Puhtusse rajatud vaatlustorn. Ornitoloogid on tegelenud ka ümbritsevate laidude linnustiku uurimisega. Puhtus on kohatud üle 200 linnuliigi; kohapeal pesitsevaid linde on 80-90 liiki.^[viide?]

Puhtus on Jüri Keskpaiga eestvedamisel pikka aega tegeldud lindude ökofüsioloogia ja etoloogiaga. Puhtus on toimunud bioloogiaüliõpilaste suvepraktikume ja hulk konverentse (nt Teoreetilise Bioloogia Kevadkoolid 1977 ja 1982).

Aastast 1997 kuulub jaam koos Puhtu karjamõisaga ühe kompleksina Eesti Maaülikoolile.

• Alexander Keyserlingk
• Laelatu bioloogiajaam
• Puhtu-Laelatu looduskaitseala

• Toomas Kukk (toim.) 2010. Puhtu ajalugu ja loodus. Estonia Maritima 8.

• Puhtulaiu ajaloost