Pärispea

Elanike arv:

• enne Teist maailmasõda: 500
• 1973: 175
• 1998: 118
• 1999: 113
• 2000: 107 või 110
• 2004: 116 või 117
• 2012: 103

 

Varem on selle piirkonna tähtis elatusallikas olnud salapiiritusevedu. Nõukogude Liidu ajal oli Pärispeal Kirovi-nimelise kalurikolhoosi kalasadam, kalatsehh, õmblustsehh ja puidutsehh. Külas oli Pärispea kalakasvatus, kus kasvatati mereveega kalatiikides forelle. Tänapäeval teenib kalandusega elatist 3–4 inimest.

Enamik elanikest käib tööl Tallinnas, on ka eraettevõtjaid.

Pärispeal on avastatud mineraalvee varud.

Loksale viib asfalteeritud kohalik maantee. Teine kohalik maantee viib Viinistule. Pärispealt sõidab päevas läbi umbes 8 liinibussi.

Loksa–Pärispea tee ja Viinistu–Pärispea tee ristumiskohas asub Viinistu tee bussipeatus.

Loksa vallavalitsus ja MTÜ Pärispea Veeselts esitasid 2002 Keskkonnainvesteeringute Keskusele taotluse küla veevarustuse süsteemi väljaehitamiseks. Veetrasse oli ette nähtud rajada 4 km ulatuses.

Veebruari lõpus 2003 otsustati toetada Pärispea veevarustuse väljaehitamist veekaitse programmist 1 000 000 krooniga. Projekti kogumaksumus on 1,7 miljonit krooni. Vald lisas 0,1 miljonit krooni, nii et Pärispea elanikud pidid ise maksma 0,6 miljonit krooni.

Ehitust alustati 2003. Valmis puurkaev ja osa trassidest. Vees oleva metaani kogunemise tõttu pumbamaja plahvatas.

Ehitus jätkus 2004, mil saadi veevarustuse süsteemi väljaehituseks ja puurkaevu kordategemiseks Keskkonnainvesteeringute Keskuselt 1,18 miljonit krooni. Valla eelarvest lisati 120 000 krooni. Kaevu paigaldati gaasieraldusseadmed ning jätkati trasside ehitamist.

Veetorustiku projekti Keskkonnainvesteeringute Keskus 2004. aastal ei finantseerinud.

 

Külas on tegev MTÜ Pärispea Seltsimaja (juhatuse liige ja kontaktisik on Asko Aug), mis haldab vana koolimaja hoonet ja seda ümbritsevat külaplatsi. Tegutseb naiste rahvatantsurühm Pärispea Tantsumemmed, varem tegutsesid ka naisansambel, sõnakunstnikud, pillimehed ja solistid. Seltsimajas asub ühiskondlikel alustel raamatukogu ja külamuuseum.

2012. aasta sügisest on Pärispea seltsimajas lisaks traditsiooniliselt toimuvatele pannkoogipühapäevadele toimunud kahe treeningurühma töö. Kristi Karjatse juhendab Nia tehnika (aga ka kriya hatha jooga) tundi ning Terje Luts joogatrenni. Kord kuus on seltsimajas pühapäeva pärastlõunal palvetund, kohale sõidab Loksa baptistikoguduse pastor Peeter Valk.

Pärispea Seltsimaja eesmärk on edendada piirkonda selle ajalugu arvestades ja keskkonnasäästlikku mõtteviisi propageerides ning pakkuda nii kohalikele kui ka turistidele kvaliteetseid meelelahutusvõimalusi ja omanäolist elukeskkonda.

Seltsimaja hakati rajama 1994. aastal 120-aastasesse koolimajja, mis tuli taastada. Koolimaja ehituseks andis materjali Kolga krahv ja ehitasid külamehed. Kool suleti 1971. 1960. aastatel tehti seal veel näitemängu. Kolm aasta kestnud hoone rekonstrueerimine algas 2009. aastal ja läks maksma üle 65 000 euro.

Seltsimaja tegutses algul ainult ühiskondlikel alustel. 1995. aastal hakati juhatajale palka maksma. Talvel 1995/1996 saadi Kultuurkapitalilt 5000 krooni toetust, mille eest korraldati Pärispea päevad. Nüüd tegutseb seltsimaja vaid vabatahtlike toel, palgalisi töötajaid ei ole.

2009. aasta suvel möödus 750 aastat selle vanima teadaoleva kaluriküla esmamainimisest. 1. augustil peetud juubelipäeval esitleti küla ajalooraamatut, mis kajastab nii küla vanemate inimeste meenutusi kui ka ajaloosündmusi. Skulptor Aivar Simsoni (Seaküla Simson) käe all valmis seltsimaja hoovile vanametallist laevuke, mis tuletab meelde 15. sajandist kuni 18. sajandi alguseni kestnud mererööve ühes aktiivseimas röövide piirkonnas – Pärispeal. Lisaks esietendati humoorikat Pärispea küla ainelist näidendit "Päris pea ehk Kreutzwaldi sõber", kus osalesid Pärispea näiteringina Eesti esinäitlejad Draamateatrist Mari-Liis Lill, Tiit Sukk ja Ivo Uukkivi ning muusik ja saatejuht Emil Rutiku. Martin Alguse kirjutatud näidendi lavastas Ingomar Vihmar.

Pärispea on üks väheseid Eesti külasid, millel on oma sümboolika – lipp ja vapp. Lisaks on kasutusel pitsat, mida saab kasutada vabamas kontekstis.

 

Külas on III kategooria kaitsealuste taimede kaitseala ja rändrahn Odakivi (rannas). Pärispea rändrahn ehk Taneli kivi asub mõnedel andmetel Suurpea küla territooriumil.

Külas on Pärispea männik (Pähknemännik).

Pärispea on teadaolevalt Eesti vanim rannaküla, mis kunagi kuulus sadakonna majapidamisega ka suuremate rannakülade hulka.

Pärimuse järgi rajasid küla 1219 sakslaste eest põgenenud sõjapõgenikud. Küla olevat nimetatud Pärnispeaks kaugele merele paistnud pärnasalu järgi.

Küla on esmamainitud 1259. (teistel andmetel 1295.) aastal Pernispe nime all. Külas räägiti rootsi keelt. Pärispea külast läks soomepoistena sõdima 29 meest.

Esimesed andmed räimepüügi kohta pärinevad Eestis 13. sajandi lõpust just Pärispea kalurikülast, kust sai väidetavalt alguse tööstuslik räimepüük. Just sellepärast leiab Eesti Kulinaaria Instituudiga Eesti köögi eestvedaja Dimitri Demjanovi retseptivaramust Pärisea kalasupi.

 

Küla juurde kuulub 15 hektari suurune, alates 1960. aastast looduskaitsealune mereäärne Pähknemännik (ametlikult: Pähklimännik; ka: Pähkneeme männik), kus asuvad liivaluited ja kasvavad männid. See kanti 1937 kinnistusse Pärispea kogukonna maana pindalaga 12–13 hektarit. Tegemist oli külarahva kokkusaamiskohaga. Omandireformi käigus seda ei tagastatud, sest kogukondlikud maad jäid omandireformi alt välja.

Nõukogude kolmanda okupatsiooni ajast on Pärispeal Pähknemännikus säilinud sõjaväelinnak kunagise piirivalve õppekeskuse ümber. Sellega suleti külarahvale juurdepääs mereranda. Ühe sõjaväehoone ja lasketiiru kuulutas Loksa vallavolikogu 20. veebruaril 2003 peremeheta varaks ja võttis valla valdusse. Rahvuspark juhtis sellele maa-ameti tähelepanu. Rajatisi pakuti Eesti Vabariigi piirivalvele, kuid nemad ei olnud neist huvitatud.

Kuusalu vallavolikogu otsustas need müüa oksjonil maha 2002. aasta suvel. Külaelanike vastuseisu tõttu muutis volikogu erakorraline koosolek selle otsuse enne 19. juuniks väljakuulutatud oksjonit 18. juunil ära (ehitisi otsustati mitte müüa). Asi oli üks 2002. aasta volikogu valimiste teemasid. 18. oktoobril 2002 (päev enne valimisi) pidid ehitised vallavolikogu istungil maha kantama, kuid eelnõu võeti päevakorrast välja.

Küla on vallavalitsuselt taotlenud Pähknemännikus olevate ehitiste lammutamist ning ala jätmist avalikuks kasutuseks, sest taheti säilitada loodusväärtuslikku tervikut ja ära hoida randa pääsemise võimaluste kitsenemine. Kardeti Pähknemänniku kinniseks alaks muutumist.

8. veebruaril 2003 toimus külakoosolek, kus Pärispea elanikud hääletasid üksmeelselt Pähknemänniku sõjaväelasketiiru varemete lammutamise ja maa riigile jätmise poolt. Külaelanikud ei olnud nõus ka oksjonilt teenitud rahaga maanteele musta katte rajamisega.

22. juuliks 2004 kuulutas Loksa vald välja oksjoni Pähknemännikus asuva lasketiiru, punkrite, spordirajatiste ja ühe sõjaväehoone müügiks. Need ehitised olid valla bilansis väärtusega 15 000 krooni. Alghinnaks kuulutati 500 000 krooni. Ostjale kuulus õigus erastada hoonete teenindusmaad 0,7 ha ulatuses (Tiiru maaüksus, mille merepoolne piir on rannast 200 meetri kaugusel). Lahemaa rahvuspargi administratsioon kinnitas, et ehitustöödeks ega renoveerimiseks luba ei anta. Rahvuspark väitis, et ehitised kuuluvad riigile ning looduskaitsealusesse Pähknemännikusse ei saa ega tohi ehitada.

Oksjon toimus Loksa vallamajas. Ostjaid registreeriti 7, sealhulgas Pärispea elanikud, oksjonivastased aktivistid Mäido Rosen ja Alari Lahe, kes ühtegi pakkumist ei teinud. Võitjaks osutus eraisik Heiki Tuul ja ostuhinnaks kujunes 1,1 miljonit krooni.

Oksjonit saatsid külaelanike piketid. Kohal olnud 20–30 inimest kandsid plakateid "Pähknemännik on meie laste ja lastelaste mängumaa!", "Austatud varemete ostja(d), Loksa valla valitsejad petavad teid!" ja "Pähknemännik pole võimuvõitlus!". Oksjoni võitnud mehele hüüti väljumisel "Häbi!".

Pärast oksjoni lõppu lubas Loksa vallavolikogu liige Helle Lootsmann toimunu maavanema juures vaidlustada, sest ta pidas oksjonit protseduurireeglite rikkumise tõttu õigustühiseks. 29. juulil esitas ta Tallinna Halduskohtule kaebuse.

26. juulil kinnitas vallavalitsus oksjoni tulemused. Ostusumma tasuti õigeaegselt.

20. oktoobril 2004 võeti keskkonnaministri käskkirjaga riigi omandisse sihtotstarbelise maatulundusmaana Pähklimänniku maaüksus pindalaga 9,08 hektarit, mis hõlmab ka suurema osa lasketiiru ehitiste alusest maast. Ehitiste juurde jäeti ainult 800 ruutmeetrit. Seega jäi omanik ilma õigusest saada teenindusmaad.

2005. aasta jaanuaritormi tõttu tõusnud merevesi muutis läbimatuks Piksi külatee. Truubi juurest uhuti ära umbes 20 m teed. Kahju oli umbes 18 000 krooni.

• Pärispea poolsaar
• Pärispea rahu
• Pärispea rändrahn
• Pärispea rand

• Madis Jürgen. "Pärispea". Eesti Ekspress
• Foto: Pärispea soomepoisid
• Anneli Ammas. "Pärispea küla taastab seltsimaja". Eesti Päevaleht, 9. november 1996
• "Lahemaa juht taotleb maavanema järelevalvet Pähklimänniku asjus"
• Pärispea külarahvas soovib Pähklimänniku varemete lammutamist
• Loksa vald müüb Pärispeal Pähklimänniku lasketiiru rajatised
• Lahemaa looduskaitsjad hoiatavad Pähklimänniku rajatiste ostjat ehituskeeluga
• Pärispea küla võitleb oksjoni vastu
• Pärispea Pähknemänniku rajatised müüdi 1,1 miljoni krooniga
• Vaidlus Loksa valla Pähknemänniku maa pärast
• Helle Lootsmann: Pähklimänniku saaga I
• Pähklimänniku saaga II
• KIK annab Pärispea veetrassile miljon krooni