Oskar Kallas
Oskar Philipp Kallas (25. oktoober 1868 Kaarma Kirikuküla, Saaremaa[1] – 26. jaanuar 1946 Stockholm) oli Eesti rahvaluuleteadlane ja diplomaat. Oli Eesti saadik Soomes, Suurbritannias ja Hollandis.
Osales Miina Härma Gümnaasiumi ja Eesti Olümpiakomitee asutamises ning juhtis Eesti Rahva Muuseumi asutamist. Kogus rahvaluulet ning tegi uurimisretki lutsi maarahva, setude ja Kraasna eestlaste juurde.
Elulugu
muudaAastal 1887 astus Kallas pärast Kuressaares gümnaasiumi lõpetamist Tartu Ülikooli õppima klassikalisi keeli ning astus Eesti Üliõpilaste Seltsi[2][3]. Jakob Hurda üleskutsel kogus Saaremaalt rahvapärandit ning hiljem korraldas kogumisretki ka Viru- ja Läänemaale.[3]
Aastal 1892 lõpetas ta Tartu Ülikooli ja siirdus õppima Helsingisse (1892–1893), kus keskendus etnograafiale ja soome-ugri keeltele[3]. Helsingis omandas ta 1901. aastal doktorikraadi käsitledes oma doktoritöös "Die Wiederholungslieder der estnischen Volkspoesie" Eesti rahvalaule ja nende levikut[3]. Seejärel töötas mõned aastad Peterburi ülikoolis võrdleva keeleteaduse eradotsendina, kust suundus 1903. aastal perega Tartusse.[3] 1903.-1906. aastal oli Tartu Aleksander I gümnaasiumis saksa keele õpetaja.
Osales Miina Härma Gümnaasiumi asutamises 1906. aastal ja oli selle kooli esimene juht.[3] Samuti juhtis ta alates 1907. aastast Eesti Rahva Muuseumi asutamist.[3] Kallas aitas täiendada EÜSi raamatukogu, mis kingiti muuseumile, millest kasvas hiljem välja Eesti Kirjandusmuuseum.[3]
Aastatel 1918–1920 oli Kallas Helsingis Eesti diplomaatiline esindaja, oli ka Asutava Kogu liige 1919. Ta oli 1920[4]–1922 Eesti saadik Soomes ning 1922–1934[5] Suurbritannias ja Hollandis asukohaga Londonis.
Külastas 1896. aastal olümpiamänge ning propageeris olümpiaideid. Tegutses 1912. aastal Stockholmis Eesti olümpiareporterina ning koostas 1919. aastal Eesti Spordi Liidu põhikirja. Oli üks Eesti Olümpiakomitee asutajaliikmeid.[6]
19. novembril 1929 sai ta Tartu Ülikooli audoktoriks.[7]
Elas alates 1934. aastast Tallinnas.
Valiti 1935. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlaseks.[2]
1944. aastal põgenes Rootsi, kus kaks aastat hiljem suri. Tema põrm maeti Helsingi Hietaniemi kalmistule.
Ta on uurinud põhjalikult lutsi maarahva keelt ja kultuuri.
Isiklikku
muudaOskar Kallase vanemad olid Kaarma koguduse köster Mihkel Kallas (1824–1896) ja Wilhelmine Allas (1829–1894). Ta oli alates 1900. aastast abielus kirjanik Aino Kallasega, kelle isa oli Helsingi ülikooli professor Julius Krohn.[8]
Oskar Kallase vend Rudolf Gottfried Kallas (1851–1913) oli eesti koolikirjanik, pedagoog ja vaimulik; vend Eduard Kallas (1858–1900) avaldas mitu luulekogu; õde Ida Kallas (1853–1930) abiellus eelkoolipedagoogika teerajaja Carl Heinrich Niggoliga ja oli Jakob Hurda laste kasvataja; õde Wilhelmine (1863–1923) abikaasa oli Kaarma Õpetajate Seminari kauaaegne vanemõpetaja Johann August Kirotar ja nemad olid diplomaat Elmar Kirotari vanemad.
Oskar ja Aino Kallase elust valmis 1997. aastal režissöör Kirsti Petäjäniemi Soome-Eesti ühisfilm "Põletav armastus" ehk "Palava rakkaus".[9] Film esilinastus Eesti Televisioonis 26. detsembril 1997.[10]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Rita Loel, "Kaarma vald üritab päästa Oskar Kallase sünnikodu", Oma Saar, 3. märts 2009
- ↑ 2,0 2,1 Auvilistlased EÜS
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Ene Puusemp: "Oskar Kallas aitas maarahva kultuurrahvaks" Tartu Postimees, 31. detsember 2013
- ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700202672&img=era0031_001_0000216_00191_t.jpg&tbn=1&pgn=10&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=c29ce06996622aaf4e6c17a19b89cca9
- ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242289&img=era0031_005_0000332_00395_t.jpg&tbn=1&pgn=20&prc=20&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=6bc93d511aadfbfc91549cc91f4802fa
- ↑ Biograafia ESBL-is
- ↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.
- ↑ "Aino Kallas". Estofilia. Tallinn: Soome suursaatkond. 2018. Vaadatud 14.05.2018.
- ↑ Sirje Kiin, "Põletav armastus"[alaline kõdulink], Postimees, 10. august 1996
- ↑ Sirje Olesk, Kallas(ed) Eesti ja Soome vahel: "Põletav armastus"[alaline kõdulink], Postimees, 19. detsember 1997
Kirjandus
muuda- Eduard Laugaste, "Dr. Oskar Kalda tegevusest rahvaluule alal" – Keel ja Kirjandus 1968, nr 10, lk 607–614
- "Oskar Kallas. Artikleid Oskar Kallase elust ja tööst" (8 artiklit ja Oskar Kallase bibliograafia). Koostanud Krista Aru. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1998, 382 lk
- Aino Kallas, "Elämäntoveri", Helsingi 1959; eesti keeles (lühendatud tõlge): "Elukaaslane", soome keelest tõlkinud Helgi Kelle ja Aino Laagus, LR 1999, nr 1–2, 136 lk
- Oskar Kallase päevik (1. osa). Koostanud Piret Õunapuu. Sari Vanavara kogumisretkedelt, Eesti Rahva Muuseum 2006, 64 lk
Välislingid
muuda| Tsitaadid Vikitsitaatides: Oskar Kallas |
- Oskar Kallas Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Biograafia ESBL-is
- Pille Runnel, "Tundmatu suurkuju Oskar Kallas" Postimees, 8. november 1998
- Livia Viitol, "Saaremaa poiss Oskar Kallas" (Aino Kallase raamatu "Elukaaslane" arvustus) Sirp, 19. märts 1999
- Aivar Kull, "Kaks raamatut Tartu renessansi võtmeisikust" Tartu Postimees, 15. märts 1999
- Krista Aru, "Sündinud koolimees" Maaleht, 19. oktoober 2000
- Ene Puusemp, "Oskar Kallas aitas maarahva kultuurrahvaks" Tartu Postimees, 31. detsember 2013