Must mooruspuu

Musta mooruspuud kasutatakse alates laialehiste metsade vööndist linnahaljastuses ja sorditaimi koduaedades. Eesti kliimas kasvatamiseks on liik liiga külmaõrn.

Musta mooruspuud on tema suurte ja väga maitsvate viljadega kutsutakse teinekord "unustatud viljapuuks". Tema marjad ja noored lehed sisaldavad hulganisti inimorganismile kasulikke aineid. ^{[1] [2]} Marju ei tohi süüa toorelt nagu ka enamikku teisi vilju, mis valmimata olekus võivad sisaldada tervisehädasid põhjustavaid ühendeid. Entusiastid kasutavad peale termilist töötlust ka noori lehti (hautiste) valmistamiseks. Lehti soovitatakse ka toidulisandite valmistamisel toorainena eriti tänu neis sisalduvatele bioaktiivsetele ainetele.^[3]

Ajalooliselt on mooruspuud tänu tema tervistavatele omadustele kasutatud Türgi, Aserbaidžaani, India ja Hiina rahvameditsiinis.^[4]

 

Musta mooruspuu esimesed viljad valmivad kevadel paar nädalat enne mureleid ja jätkavad valmimist suve lõpuni. Esimene kevadine laine on kõige saagirikkam, kuid seda saab agrotehniliste võtetega korrata umbes 50–60-päevaste intervallidega. Valminud marjad pudenevad kergelt ja on pehmed. Viljade valmimine pikema aja jooksul ja pooltooreste marjade kerge toksilisus ei sobi suurtootmise jaoks. Pooltoorelt korjatud mooruspuu marjad ei järelvalmi. Marjade ebaühtlane valmimine ning valminud marjade kiire riknemine ja kerge purunemine on takistuseks nende turustamisel, mistõttu jääb musta mooruspuu kasvatamine peamiselt teadjamatele koduaedadesse.

Musta mooruspuud on suhteliselt lihtne ja keskkonnasäästlik kasvatada: mullastiku suhtes on ta vähenõudlik, jääb puutumata levinud haigustest ja tal pole ka märkimisväärseid kahjureid. Põhjapoolsetel aladel on ta keskmisest vastuvõtlikum seenhaigustele.^[5]