Mati Hint

Mati Hint sündis Tartus Mellini kliinikus. Pere elas Ülpre talus Tartumaal Rõngu vallas Raigaste külas. Isa Oskar Hint (1896–1982) oli suure talu peremees, Rõngu valla volikogu liige, neli aega vallavanem (Vabadussõja algusest kuni 1930), paljude seltside ja ühistute liige või asutaja, kirikukoguduse nõukogu liige, kaitseliidus tegev mitmel ametikohal. Punavõimude hinnangul oli Oskar Hint “rahvavaenlane”, ta arreteeriti, oli Polaar-Uuralites vangilaagris 1945–1952, ema Linda Hint (1911–1985) aeti kahe lapsega seljariietes kodutalust Ülprelt välja. Ajutine ulualune saadi Aakre vallas Undi külas sugulaste juures, millest kujunes alaline elukoht väga kitsastes oludes. Perekonna mitme põlve põlist kodutalu ei saadudki tagasi, vaatamata isa Oskari pikale kohtuskäigule Nõukogude ajal ja Mati vastavale taotlusele taasiseseisvunud Eesti ajal.^[1]

Mati Hint õppis Aakre algkoolis aastatel 1944–1952, kooliaeg pikenes haiguste tõttu, kool muudeti seitsmeklassiliseks, ta lõpetas selle kiitusega. Seejärel õppis Elva Keskkoolis 1953–1957, kus lemmikained olid kirjandus ja matemaatika, lõpetas hõbemedaliga.^[1][2] 1957–1963 õppis Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas eesti filoloogiat spetsialiseerumisega soome-ugri keeltele ja rakenduslingvistikale (strukturaalne ja matemaatiline lingvistika, seega ka kõik matemaatika teoreetilise haru kursused); lõpetas ülikooli kiitusega. Ta oli ülikooli ajal KGB jälgimise all, seetõttu õnnestus ülikool lõpetada üle noatera rektor Fjodor Klementi eriloaga tingimusel, et ta ei lähe kunagi tööle õpetajana noorsoole vääri arusaamu sisendama. Seetõttu tööle teda ei suunatud, kuid ta pääses Teaduste Akadeemia aspirantuuri sisseastumiseksamitele akadeemik Paul Ariste isikliku soovituskirjaga ja temast sai Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant 1963–1966, filoloogiakandidaadi (PhD) väitekirja kaitses 1971.^[1]

Mati Hint töötas Keele ja Kirjanduse Instituudi teadurina kuni 1975, seejärel Tallinna Pedagoogilise Instituudi (hiljem Pedagoogikaülikool, nüüd Tallinna Ülikool) eesti filoloogia osakonnas õppejõuna. Üldeesti keele ja kultuuri kõrval oli tema erihuviks päritolu tõttu lõunaeesti keel ja kultuur. Ta korraldas üliõpilastele murdepraktikaid Lõuna-Eestis (Kambja, Otepää, Rõngu, Kanepi, Sangaste kihelkonnas), samuti Saaremaal (Sõrves ja Jaani kihelkonnas), nendel väljasõitudel tutvuti eesti keele kõige eripärasemate murretega. Ta oli ka liivi keele huviline ja harrastaja ning liivi kultuuri tutvustaja, käinud paarkümmend korda Kuramaal liivi külades ja näinud liivi kõnekeele hääbumist emakeelena. Sealt tema teravnenud pilk ja tähelepanu juhtimine kakskeelsuse ohtudele.^[1][3] 1982. aastal algatas ta eesti keele õpetamise uuendamise üldhariduskoolis ja juhtis uuenduslike õpikute autorite kollektiivi, tema enda eesti keele õpik 10. klassile ilmus mitmes trükis. Õppetöö kõrval tegeles ta poole sajandi jooksul ka teadustööga, võttis osa paljudest konverentsidest ja kongressidest (enamasti keeleteaduslikud, aga vahemikus 1989–1995 ka poliitilised ja inimõigusalased), millega kaasnes arvukalt ettekannete publikatsioone, nendest võõrkeelseid publikatsioone paarikümnes riigis. Ta oli ka Eesti Rooma Klubi liige.

Ühiskondlikust elust osavõtt oli seotud venestamisele vastutöötamise ja Eesti iseseisvuse taastamisega Rahvarinde liikmena 1988–1992 ja Keskerakonna liikmena 1991–1995. Poliitiliselt määratles ta end sotsiaaldemokraadina sõjaeelse Eesti Vabariigi sotsiaaldemokraatia mõttes, ideaaliks ühiskondlik õiglus. Tallinna raekoja platsil pidas ta 1989 kolme Balti riigi rahvarinde juhtidega kooskõlastatud programmilise iseseisvuskõne „Balti tee“, mis ilmus sel puhul ka trükisena eesti, läti, leedu, inglise ja vene keeles (hiljem on tõlkeid lisandunud). Kõnekoosoleku foto temast jõudis USA poliitikaajakirja Time kaanepildile. Balti keti ajal 23. augustil 1989 kõneles ta USAs Baltimaade iseseisvust toetavatel demonstratsioonidel ja kommenteeris Balti ketti USA populaarsetes televisioonisaadetes. Sama aasta suvel sai ta välissõite võimaldava passi ja siis tuli ka ridamisi kutseid rahvusvahelistele inimõiguskonverentsidele, kus oli võimalik Balti küsimust käsitleda. Paljude auhindade ja muu tunnustusega kaasnenud rahalised toetused võimaldasid tal lisaks osavõttudele välismaistest konverentsidest kaasajastada tehniliselt Tallinna Ülikooli eesti keele õppetooli ja osta erialast kirjandust õppetoolile.^[1][2]

Eesti poliitika tõi talle siiski mõnegi pettumuse, nii et ta lõpetas oma erakondliku kuuluvuse ja pärast riigikogu volituste lõppu pöördus tagasi erialasele tööle Tallinna Ülikoolis. Ta oli 1978. aastast dotsent, 1993. aastast professor. 1997. aastal kaitses Helsingi Ülikoolis filosoofiadoktori kraadi, 2002. aastast emeriitprofessor. Õppetööst loobus alles 2016. aastal, aga mitte akadeemilisest elust – publitseerimine ja konverentsidel esinemine jätkus elu lõpuni. Ta on maetud Rõngu surnuaiale vanemate ja vanavanemate kõrvale.^[1][4]

• "Eesti keele sõnafonoloogia" I , Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1973
• "Häälikutest sõnadeni", Valgus 1978, oluliselt muudetud tekst 1998
• "Eesti keele õpik 10. klassile 1982 (ilmus mitmes trükis, 9. klassi õpikuna 1983, 10. klassi õpikuna 1987, 1991 ja 1995, süvaõpikuna 2004)
• "Balti tee. Baltijas cels. Pabaltijo kelias. Baltiiskii putj. The Baltic Way", Valgus 1989, ISBN 5440009205
• "Eesti keele astmevahelduse ja prosoodiasüsteemi tüpoloogilised probleemid", Eesti Keele Instituut 1997, ISBN 9985851331
• "Keel on tõde on õige ja vale", Ilmamaa 2002, ISBN 9985770498
• "Eesti keele foneetika ja morfoloogia", Avita 2004, ISBN 9985209273
• "Minu vaade maale ja merele", TEA Kirjastus 2007, ISBN 9789985716489
• "Uue Testamendi" uue tõlke keeleline toimetaja, tõlkijad Uku Masing ja Toomas Paul, 1989 ja hilisemad trükid

• J. W. Goethe "Aforisme" . Valinud ja tõlkinud Mati Hint, Loomingu Raamatukogu nr 33, 1974

Mati Hint on avaldanud üle 300 keeleteadusliku artikli, ka paljudes võõrkeeltes ja paljudes riikides, lisaks ka kirjanduskriitikat ning arvukalt publitsistikat Eestis, Soomes ja väliseesti ajakirjanduses. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti artiklite andmebaasis ISE on autorinime Mati Hint all 448 kirjet: artiklid, kommentaarid, retsensioonid, konverentside-kongresside ettekanded, avalikud esinemised paljude elualade põletavatel teemadel, temaga tehtud intervjuud ja artiklid temast. Kõik need on paljudes keeltes mitme maa väljaannetes, peale eesti keele ka soome, inglise, prantsuse, vene, saksa ja liivi keeles.^[1][5]

• Koolipoisina ja ka hiljem ~40 aasta jooksul osavõtt Elva keskkooli meesõpetajate, vilistlaste ja väheste meesõpilaste nõukogudevastasest ringist eesmärgiga Eesti iseseisvuse taastamine.
• “40 kirja” (1980) allakirjutaja.
• Rahvarinde kolme esimese eestseisuse liige (1988–1992).
• Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete juhtorganite koostöö koordineerimine 1989. aastal, mis tipnes 13.–14. mail 1989 Tallinnas Balti Assambleega, millel Eestimaa Rahvarinde, Läti Tautas Fronte ja Leedu Sajųdise volikogud deklareerisid selgesõnaliselt suunda Balti riikide täielikule poliitilisele iseseisvusele.
• Keeleseaduse väljatöötamisel osalemine.
• Osalemine humanitaaride kultuuriühingus Wellesto aastatel 1988–1990.
• Keskerakonna liige 1991–1995.
• Taasiseseisvunud Eesti esimese (üldjärjekorras VII) Riigikogu liige, valituna Tartumaalt.
• Eesti delegatsiooni liige Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees 1993–95 (Eesti sai Euroopa Nõukogu liikmeks 14. mail 1993).
•  Eesti Rooma klubi liige.

• 1988 – Eesti Kultuurifondi suur aastapreemia
• 1990 – Paul Lauritzeni Fondi (Taani) vabadusauhind, lisana 50 000 Taani krooni
• 1997 – Soome Kotikielen Seura ja Soome-Ugri Seltsi (Suomalais-Ugrilainen Seura) teadusauhind
• 1997 – Riigivapi IV klassi teenetemärk
• 2003 – Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind
• 2003 – Bengt Gottfried Forseliuse medal
• 2005 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi (Eri Klasi asutatud Sihtasutus) elutöö tänuauhind
• 2006 – Riigivapi III klassi teenetemärk
• 2006 – Tallinna vapimärk koos Tallinna aukodaniku tiitliga
• 2009 – Balti Assamblee medal Balti riikide koostöö innustamise eest
• 2012 – Haridus- ja Teadusministeeriumi kuldmärk
• 2013 – ajakirja Akadeemia aastaauhind
• 2015 – Tallinna Ülikooli auliige
• 2018 – Eesti Rukki Seltsi Rukkiräägu kultuuriauhind
• Ajakirjade Looming ja Vikerkaar, ajalehe Sirp ja mitme teadusasutuse, korduvalt ka Tallinna Ülikooli auhindade laureaat

• 1996 – Alfred Kordelini Fondi (Soome) avaldamisstipendium
• 1996 – Avatud Eesti Fondi isikustipendium Pedagoogikaülikooli eesti keele õppetooli arendamiseks 1996–1997
• 1998 – Eesti Teaduskompetentsi Nõukogu toetus keeleteadusliku uurimistöö eest Tallinna Ülikoolis 1998–2002

• Emakeele Seltsi auliige 2010
• Tallinna Ülikooli auliige 2015
• Tallinna aukodanik
• Rõngu keskkooli auvilistlane
• Kuue välismaise teadusseltsi välis- ja kirjavahetajaliige

• Inglise keel ei asenda haridust, Ärileht, 19. detsember 2005
• Meie–nemad vastasseis, Maaleht, 17. mai 2007
• Lõuna-Eesti väärtus, Postimees, 10. november 2007
• Puhtad pihud, Sirp, 26. august 2016

Tema poeg Madis Hint (1970–2001) oli ajakirjanik, minia Astrid Kannel on samuti ajakirjanik.

• Kull, Kalevi; Velmezova, Ekaterina 2017. "Ma ei saa kunagi aru, miks ma pean Tartust ära sõitma, kui ma seal olen": Mati Hindiga eesti keelest, semiootikast ja Tartust. Acta Semiotica Estica 14: 165–175.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Mati Hint

• "Mati Hint (70)", Eesti Päevaleht, 25. august 2007
• Mari Klein, "Mati Hint – sünge keeleteadlane ja pessimistlik ühiskonnategelane", Eesti Päevaleht, 14. september 2007
• Jürgen Rooste, "Kiri pojale ja pojapojale", Sirp, 20. november 2007
• Mati Hint, "Nõukogude aeg ja väärtused", Sirp, 29. august 2013