Julius Seljamaa

Julius Friedrich Seljamaa VR III/2 (8. aprill 1883 Sindi – 17. juuni 1936 Tallinn) oli eesti ajakirjanik, riigitegelane ja diplomaat, Eesti Ajutise Maanõukogu sekretär ja abiesimees ning I Riigikogu liige.

Ta õppis 1899–1902 Riias õpetajate seminaris, oli 1902–1905 Taali ministeeriumikoolis õpetaja ja 1905–1909 selle juhataja, 1909–1914 Rakvere eestikeelse haridusseltsi III järgu algkooli juhataja.

Ta siirdus 1914 Peterburi, õppis 1915–1918 Peterburi ülikoolis õigusteaduskonnas, töötas Pealinna Teataja toimetuses ja Venemaa IV Riigiduumas ajakirjanikuna. Kuulus Venemaa asutava kogu koosseisu ning võttis selle lühikese tegutsemisa ajal eestlastest ainsana sõna.

Ta oli 1917 Eesti Vabariiklaste Liidu ja Ajutise Maanõukogu liige, 1918–1921 Vaba Maa peatoimetaja.

Ta alustas diplomaatilist karjääri veebruaris 1918 Eesti esimese välisdelegatsiooni (1917–1918) liikmena, esindades koos Johan Laidoneriga Eestit Nõukogude Venemaal (esitaja). Ta osales 1919–1920 Eesti-Vene rahuläbirääkimistel. 1922–1928 oli ta saadik Lätis, 1925–1926 Leedus ja 1928–1933 Nõukogude Liidus.

Oktoobrist 1933 kuni juunini 1936 oli ta välisminister (1934. aastal lühikest aega ka peaministri asetäitja^[1][2]). Seejärel nimetati ta saadikuks Rooma, kuid suri maksavähki enne ametisse asumist. Maeti Tallinna Rahumäe kalmistule, peaallee äärde.