Julie Andrews

Julie isa Ted Wells oli raua- ja puutöö õpetaja ning ema Barbara Morris Wells andis klaveritunde ja töötas poole kohaga oma õe Joani juhitud tantsustuudios pianistina. Nime sai tüdruk oma kahe vanaema, Julia Morrise ja Elizabeth Wellsi järgi. Lavale sattus Julie juba kaheaastaselt, esinedes tantsukooli lõpuballil haldjana.

1939. aastal sai Barbara pianistikoha varietees, kus teiste artistide seas esines kauni tenorihäälega kanada laulja Edward (Ted) Andrews. Peagi moodustasid nad populaarse vodevillipaari laval ja armupaari eraelus. See ajas sassi Julie vanemate suhted ning nad lahutasid.

Julie kasuisa hakkas tüdrukule laulmist õpetama. Kõigi suureks üllatuseks oli Juliel täielikult väljaarenenud laarünks (kõri), perfektne helitunnetus ja laiaulatuslik nelja oktaviga vokaal. Auahne ja musikaalne abielupaar hakkas Juliest imelast koolitama ja teda oma turneedele kaasa võtma. Laval esines tulevane superstaar juba seitsmeaastaselt. Ta võttis endale kasuisa perekonnanime ning muutis eesnimes viimase tähe. Kaheksa-aastaselt hakkas Julie võtma laulutunde madame Lilian Stiles-Allenilt, kes oli omal ajal olnud mainekas estraadilaulja. Neist said head sõbrad ja tänu Lilianile omandas Julie perfektse diktsiooni.

Teise maailmasõja lõppedes oli Julie kümneaastane ning ta võis ametlikult koos vanematega laval esineda. Koolivaheaegadel veetis Julie suurema osa ajast turneedel, olles populaarseim osa oma vanemate sõuprogrammis. 1946. aastal debüteeris Julie raadios, lauldes koos kasuisaga duette BBC meelelahutussaates "Monday Night at Eight". 5. detsembril 1946 esines Julie juba iseseisvalt Londoni Stage Door Canteenis. Publiku hulgas viibisid muuhulgas kuninganna ja printsess Margaret. Pikapeale jäid Ted ja Barbara tagaplaanile ning Juliest sai põhiesineja, kes peagi üksi turneedel käis.

12-aastaselt sai tüdruk osa Val Parnelli revüükavas "Starlight Roof", mida esitati 649 korda Londoni Hipodroomil. Selle kõrvalt tegi ta debüüdi ka Londoni Palladiumi teatri meelelahutuskavas "Royal Command Variety Performance". Juliest sai noorim esineja, kes eales kuninglike kõrguste (kuningas George VI ja kuninganna Elizabeth) ees Palladiumis laulnud.

Julie alustas kutselist lavakarjääri, lauldes selliseid kuulsaid aariaid nagu "Polonees" ooperist "Mignon". Tema etteasted osutusid nii menukaks, et peagi kutsuti väike lauluime taas esinema kuninglikule perekonnale. 1947. aasta detsembris saadeti üks filmiproov stuudiole Metro Goldwyn Mayer, ent sealt vastati, et tüdruk on liiga kõhnuke ja ebafotogeeniline. Sellest hoolimata sai Julie tuntuks kui "Inglismaa noorim laulufenomen" ja ta esines edukalt nii lavadel kui ka raadiosaadetes.

Lauljale anti peaosa pantomiim-muusikalis "Tuhkatriinu". Kui ameerika produtsent Cy Furer nägi Julie Andrewsi Londoni lavastuses "Boyfriend" (1953–1954), tegi ta talle ettepaneku sama osa mängida uue trupiga ka Broadwayl. Julie keeldus, sest ta ei tahtnud kodust lahkuda, pealegi oli temast saanud pere ülalpidaja. Tüdruku pärisisa aga õhutas teda minema: igal juhul annaks töö ookeani taga uusi kogemusi juurde. Julie nõustus võõrsil olema vaid aasta. Ameerika Ühendriikides tegi ta teledebüüdi, mängides koos Bing Crosbyga Maxwell Andersoni "High Tori" muusikalises variandis.^[1]

"Pygmalionist" sai igihaljas muusikal "Minu veetlev leedi", mis tegi noore lavatähe tuntuks mõlemal pool Atlandi ookeani. Koknit purssivat lilleneiu Eliza Doolittle'it, kellest professor Henry Higginsi käe all saab kombekas suurilmadaam, kehastas Julie Londoni West Endi (18 kuud) ja Broadway teatrilavadel (kaks aastat) ühtekokku 2717 korda. ^[2]

Seejärel mängis Julie nimiosa otseülekandena esitatud telelavastuses "Tuhkatriinu" (1957).

1959. aastal abiellus noorpõlvekallima, kostüümi- ja lavakunstniku Tony Waltoniga. Neil sündis tütar Emma Kate.

Pärast Julie Andrewsi nägemist kuninganna Guinevere'ina muusikalis "Camelot" (1960), kus tema partneriks oli kõva naistemehena tuntud Richard Burton, pakkus Walt Disney näitlejatarile esimest filmirolli muusikalfilmis "Mary Poppins". Julie abikaasa sai tööd filmi kunstnikuna.

Õigupoolest oli "Mary Poppins" (1964) teatud mõttes lohutuseks, et Julie Andrews ei saanud rolli "Minu veetleva leedi" (1963) filmiversioonis. "Mõistan nüüd paremini, miks mind "Leedisse" ei valitud. Neile oli vaja "nime", mis kindlustaks filmile edu. Audrey Hepburn oli selleks ideaalne variant (ehkki ta ei osanud laulda ja seda tegi tema eest Marnie Nixon – I.K.), mina olin tuntud aga ainult kui Broadway näitlejatar. Õnneks tuli "Poppins" vahetult pärast seda ja ma ei osanud erilist pettumust tunda. Vaid hiljem olen vaikselt kurtnud." "Minu veetlev leedi" oli auhinnale nomineeritud aasta hiljem igas suuremas Oscari kategoorias, välja arvatud parim naisnäitleja. See-eest võitis kuldkujukese Julie Andrews Mary Poppinsi rolli eest.

Sel ajal, kui "Mary Poppinsit" alles monteeriti, sai Julie kaks uut filmirollipakkumist. Arthur Hiller kaasas ta oma sõjavastasesse filmi "Emily amerikaniseerumine" (eesti keeles tuntud ka pealkirjaga "Ainult ohvitseridele"), Robert Wise aga palkas ta kapten von Trappi seitsmele lapsele koduõpetajaks "Helisevas muusikas" (1965). Kui esimene läks pehmelt öeldes aia taha, siis teisest kujunes läbi aegade menukaim filmimuusikal, mis päästis stuudio 20th Century Fox pankrotist, milles oli suuremal määral süüdi superkulukas ja super-ebaedukas "Kleopatra" Elizabeth Tayloriga nimiosas.

Seejärel ruttasid kõik suuremad lavastajad üksteise võidu näitlejatariga filme tegema. Hollywoodis liikus kõnekäänd: kui saad oma filmi Julie, saad kogu maailma. 1966. aastal mängis Julie koos Paul Newmaniga Alfred Hitchcocki spioonitrilleris "Rebitud eesriie".^[3]

Tohutu menu ja töökoormus lõid kiilu näitlejatari eraellu. Julie läks Tonyst lahku.^[4]

Ebaõnn tabas ka Andrewsi uusi rolle. Publik, kes oli harjunud oma lemmikut nägema malbete ja igati kombekate neidude rollides, ei võtnud omaks intrigeerivat ja menu nimel kõigeks valmis olevat Gertrude Lawrence'i Robert Wise'i "Staaris!" (1968). Ka esimene koostöö tulevase abikaasa Blake Edwardsiga filmis "Kallis Lily" (1970) ei toonud loodetud (kassa)tulu.^[5]

Julie hakkas esinema televisioonis. Tema nime kandev meelelahutussaade võitis 1973. aastal Montreux' festivalil Hõberoosi auhinna, ometi võeti see telesari esimese hooaja järel programmist maha. Alati optimistlikult meelestatud staar tundis end äkitselt jõuetuna ning hoidis mõne aasta teatri- ja filmielust eemale. Julie Edwardsi nime all kirjutas laulev näitlejatar neil aastail paar lasteraamatut ("Mandy", 1971 ja "The Last of the Really Great Whangdoodles", 1974). Nende peres kasvasid peale Julie tütre Emma ka Blake'i Jennifer ning lapsendatud Vietnami tüdruk Amy Leigh (hiljem lapsendasid Edwardsid veel ühe orvuks jäänud tüdruku, Joanna Lynni), kes vajasid hoolt. Kui lapsed olid juba suuremad, ja vimm filmide ebaedu suhtes vaibunud, astus Andrews taas rambivalgusse.

Edukat tagasitulekut tähistasid Blake Edwardsi satiirilised ja musta huumoriga vürtsitatud "10" (1979), "S.O.B." (1981) ja eriti "Victor/Victoria" (1982), mille uuendatud lavavariant 1995. aastal tõi Julie Andrewsi üle pika aja taas teatripubliku ette. Rolliga kandideeris ta Oscarile, kuid see jäi saamata. Küll aga sai ta Kuldgloobuse.^[6]

Edwards plaanis teha isikliku, osalt autobiograafilise perefilmi, kus mängiksid tema enda sõbrad ja lapsed ning abikaasa. Melodraamas "Selline on elu" (1986) tegid kaasa Julie, Emma, Jennifer, Jack Lemmon, tema naine Felicia Farr ja nende poeg Chris. Praktiliselt ilma stsenaariumita, vaid 80-leheküljelise loo üldjutustusega filmiti see Edwardsite Santa Monicas asuvas majas vähem kui miljoni dollari eest. Selles filmis kehastas Julie Andrews vähki põdevat lauljatari, samal ajal kui Andrei Kontšalovski draamas "Duett ühele" (1986) interpreteeris ta kuulsat viiulikunstnikku, kes haigestub polüskleroosi. ^[7]

Julie Andrews arvab, et kino on kurnavam kui teater.

"Mul on vaja, et režissöör mind usaldaks ning mõistaks, et vajan kuumenemiseks pisut aega. Ma pean aru saama, kas olen õigel teel, või pean oma tegelaskujus midagi muutma. Mis puutub kaamerasse, siis on päevi, mil seda minu jaoks ei eksisteeri ja teisi, mil tunnen väga tugevasti selle kohalolu. Stsenaariumilt ootan eelkõige šokki, tugevaid emotsioone. Kui minu ja tegelaskuju vahel midagi toimub, siis tean juba, et see roll on minu jaoks. Kuid see peab olema suurepärane roll ja tore lavastaja. Õieti on väheoluline, kumb tuleb esimesena."

Kuigi tänapäeva Ameerikas on turg enamjaolt noortele orienteeritud ja sobivaid rolle on üha raskem leida, usub Julie, et selliste oma eakaaslastest kolleegide nagu Diane Keatoni, Shirley MacLaine'i ja Barbra Streisandi abil on tal õnnestunud nihutada seda saatuslikku barjääri, mida kujutab endast vanus naise ja näitlejanna jaoks.

"Samuti peab igaüks olema võimeline leidma oma isiklikku sisejõudu. Minu oma pärineb minu kujunemisajast lavalaudadel, ajast, mil ma ei mõelnud tõepoolest, et see võiks kuidagi mõjutada mu edasist karjääri. Mõtlen sageli sõnadele, mida ütles mulle "Minu veetleva leedi" libretist – ta arvas, et mängida pikka aega ühte rolli on palju etem kui killustada end väga laiaulatusliku repertuaariga. Tal oli õigus. Publiku ees peab igal õhtul treenima, end täiustama – et olla tõeline. Ilusa rolliga õpitakse palju."

Üle pika aja külastas Julie Andrews Londoni West Endi linnaosa ning seda kahel vägagi mõjuval põhjusel. Temast sai Hõbesüdame, Suurbritannia Variety Clubi kõrgelt hinnatud autasu laureaat ning tema häält sai pärast pikka vaheaega (40 aastat!) taas kuulata Londoni teatrilaval. Andrews oli autasu vastu võttes silmnähtavalt liigutatud ning oma tänukõnes ütles ta muuhulgas: "See süda leiab erilise koha nii minu kodus kui ka minu enese südames ja seda väga pikaks ajaks." Endiselt võluv staar rõhutas, et pühendab selle autasu kõigile neile, kes tema kõrval aitasid luua neid populaarseks saanud muusikalisi teatritükke ja linateoseid, milles tal oli au kaasa teha.

Näitlejataril ei tundu olevat erilisi lemmikuid oma linatööde hulgas, välja arvatud need, mis on jätnud mälestusi harmoonilistest võttepäevadest: muidugi "Helisev muusika", "Emily amerikaniseerumine", "Victor/Victoria" ja eelkõige "Selline on elu".

Üht igatses ta kaua aega: "Tunnen puudust publikust saalis. Kui ma viibin vaatajana etendusel, mis mind vaimustab ja kuulen aplausi, mõtlen endamisi: mulle meeldiks praegu ise olla laval..."

See probleem sai lahendatud 1995. aastal, kui Blake Edwards võttis ette 14 aastat varem filmitud "Victori/Victoria" käsikirja ning kohandas selle koos Henry Mancini ja Leslie Bricusse'iga Broadway jaoks. Julie mängis naissoost meesteimiteerijat Victoria Granti, kes olude sunnil esineb meessoost naisteimiteerijana. Tähenduslik oli ka see, et näitejuhina tegutses Julie tütar Emma Walton. Andrews osales ka "Dr. Doolittle'i" uues lavaversioonis, andes oma hääle papagoi Polüneesia käsutusse. Lavastusest, kus tegid kaasa suured loomnukud, kujunes unustamatu elamus nii lastele kui ka nende vanematele.

Kuid siis juhtus midagi paratamatut: lauljataril tekkis tõsiseid probleeme häälega ning ta otsis abi kirurgidelt. Operatsioon aga ebaõnnestus ning Julie kaotas võime laulda. Kuid Andrews ei lasknud pead norgu ning asus esinema draamalavastustes. Muuhulgas sai ta taas koos mängida oma "Heliseva muusika" kapteniga, Kanada näitleja Christopher Plummeriga, Hallmark Televisioni telelavastuses "Kuldse tiigi ääres", mida kinofilmis olid esitanud Katharine Hepburn ja Henry Fonda.

2001. aastal võis Julie Andrewsi näha komöödiafilmis "Printsessi päevikud" ning selle järjes, milles ta tegi esimese katse pärast õnnetut operatsiooni taas laulda. 2009. aastal ilmus tema varem lauldud lauludega CD-kogumik "The Julie Andrews Collection". Ka pärast seda pole ta veel loorberitele puhkama jäänud, vaid kirjutab autobiograafiat.

Julie Andrewsi peres on kasvanud viis last: tütar Emma, Blake'i lapsed Jennifer ja Geoffrey ning lapsendatud Amy ja Joanna.

  Julie Andrews – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Tsitaadid Vikitsitaatides: Julie Andrews

• Julie Andrews andmekogus IMDb (inglise)