Jaan Kärner

 

Jaan Kärneri lapsepõlv möödus praeguse Elva lähistel Käo külas Käo-Kingsepa talus.

Ta õppis aastatel 1901–1906 Uderna ministeeriumikoolis. Töötas 1910. aastast peamiselt Tallinnas ajalehetoimetustes ning vahepeal (1911/1912, 1914) õppis Moskvas Šanjavski-nimelises rahvaülikoolis. 1917–1920 oli Eesti pahempoolsete esseeride liidreid, toimetas selle partei ajalehti (Wõitlus) ning 1919. aastal ka Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu ajalehte Töö Hääl.

Ta elas 1921. aastast Elvas ja oli 1936. aastast Tartus kutseline kirjanik; toimetas aastatel 1927–1929 ajakirja Looming ja 1936–1938 ajakirja Tänapäev. Aastatel 1940–1941 töötas kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst. Saksa okupatsiooni ajal oli NSV Liidus, aastast 1944 kuni haigestumiseni 1946 töötas Tallinnas samas kirjastuses ja Loomingu toimetajana.

Maetud Elva kalmistule.

Jaan Kärneri loomingu väärtuslikum osa on luule. Ta kirjutas ka romaane, näidendeid, mälestusi, ajaloo- ja teatriuurimusi. Tõlkis saksa ja vene kirjandust. Kirjanduskriitikuna väärtustas realistlikke, kaaluka sotsiaalse probleemistikuga teoseid.

Üks tema tuntumaid proosateoseid on omaaegset Elva elu kritiseeriv satiiriline romaan "Soodoma kroonika". 1934. aastal ilmunud raamatu järgi lavastati Elvas näidend juba 1937. aastal.

Jaan Kärneri isa oli Kaarel Kärner ja ema Liis Kärner. Jaan Kärneri vend Johannes Kärner (26.05.1896–?) oli Tartu kiviraidur, kes näiteks tegi ehitustöid ka Tartu Pauluse kalmistul 1934. aastal avatud Vabadussõja monumendi ja Reola Vabadussõja mälestussamba tarbeks. Tal oli viis õde – Anna Marie Kärner (1883–?), Emilie Soonberg (1884–1961), Ida Pauline Kärner (1888–?), Alma Leppik (1893–1977) ja Minna Kärner (1898–?) – ning kaks poolvenda – Aleksander Kärner (1886–?) ja August Kärner (1869–?).^{[1] [2]}

Jaan Kärner oli 1914–1917 abielus Ida Kärneriga (neiupõlvenimi Kull, 19.08.1889–15.05.1917; poeg Ülo Kärner, 23.10.1915–1941) ning 1919. aastast Hilda Anna Luise Kärneriga (neiupõlvenimi Luberg, 16.12.1898–01.12.1973; tütred Eha Tammemägi, u 1919–1976, ja Elo Sillamaa, 06.05.1925–21.11.1991)

• "Aja laulud" (1921)
• "Lõikuskuu" (1925)
• "Õitsev sügis" (1926)
• "Inimene ristteel" (1932)
• "Sõna-sütega" (1936)
• "Käidud teedelt" (1939)
• "Kodumaa käsk" (1942)
• "Viha, ainult viha" (1944) jt.

• "Bianka ja Ruth" (1923)

• "Naine vaesest maailmast" (1930), töölisliikumisaineline
• "Soodoma kroonika" (1934)
• "Tõusev rahvas" 2 köidet (1936–1937)
• "Pidu kestab" (1938)

• "Kadunud aegade hämarusest" (1935)
• "Öösiti kumavad linnad" (1939)

• "Ärkamisaegne Eesti ühiskond" (1924)
• "Eesti näitelava 19. aastasajal" (1923)
• "Estonia kuuskümmend aastat" (1925)

• "Lehed tuulde" 2 köidet (1924–1937)
• "Eesti uuemad luuletajad" (1925)

• Eesti kirjandus 1924., Looming 1925, nr 1, 2, 3
• Mõtteid meie tänapäeva romaanist, Looming 1933, nr 1
• Veel meie tänapäeva romaanist, Looming 1933, nr 3
• Meie kirjanduse tulevikuküsimusi, Looming 1933, nr 8
• Gustav Suits ühiskondlik-poliitiliselt vaateveerult, Looming 1933, nr 9
• Eesti nüüdiskirjanduse ideoloogilisist aluseist, Looming 1934, nr 4
• Igatsus inimese järele, Looming 1934, nr 5
• Kirjanduslikkude vaadete võitlus iseseisvuse alul, Looming 1934, nr 6-7
• Rahvuslusest kirjanduses ja rahvuskirjandusest, Looming 1935, nr 3
• Tööeestlusest ja sünteetilisest kirjandusest, Looming 1935, nr 4
• Maailma lahtimõtestamisest ja sünteetilisest vaimsusest, Looming 1935, nr 7
• Artur Adson näitekirjanikuna, Looming 1939, nr 2
• Maailmavaatelisist küsimusist, Looming 1940, nr 4

• 1946 – Eesti NSV teeneline kirjanik

• Jaan Kärner Eesti biograafilises andmebaasis ISIK