Idioot (Dostojevski)

26-aastane vürst Lev Nikolajevitš Mõškin naaseb sanatooriumist Šveitsist, kus ta on epilepsiat ravides veetnud mitu aastat. Vürst ei ole vaimuhaigusest lõplikult paranenud, kuid astub lugeja ette siira ja süütu inimesena, kes küll väga hästi mõistab inimsuhteid. Ta sõidab Venemaale oma ainsate sugulaste Jepantšinite juurde. Rongis tutvub ta noore kaupmehe Parfjon Rogožiniga ja eruametnik Lebedeviga, kellele ta jutustab avameelselt kogu oma loo. Vastuseks ta saab teada üksikasju Rogožini elust: ta on armunud rikka aadliku Afanassi Ivanovitš Totski ülalpeetavasse Nastasja Filippovnasse. Jepantšinite juures selgub, et Nastasja Filippovnat teatakse ka nende pool. On kavas panna ta mehele kindral Jepantšini protežeele Gavrila Ardalionovitš Ivolginile, auahnele, kuid keskpärasele inimesele. Vürst Mõškin tutvub kõigi põhitegelastega juba romaani esimeses osas. Need on Jepantšinite tütred Aleksandra, Adelaida ja Aglaja, kellele ta jätab soodsa mulje, jäädes nende pisut pilkliku tähelepanu objektiks; kindraliproua Lizaveta Prokofjevna Jepantšina, kes pidevalt muretseb sellepärast, et tema abikaasa käib läbi Nastasja Filippovnaga, kellel on langenud naise reputatsioon; Ganja (Gavrila) Ivolgin, kes kannatab väga eesseisva Nastasja Filippovna abikaasa rolli pärast, kuigi ta on raha eest kõigeks valmis, ega söanda arendada oma seni veel väga nõrku suhteid Aglajaga. Vürst Mõškin jutustab küllaltki lihtsameelselt kindraliprouale ja õdedele Jepantšinitele sellest, mida Rogožinilt Nastasja Filippovna kohta teada sai, ja vapustab kuulajaid jutustusega oma surmamõistetud ja viimasel hetkel armu saanud tuttava tunnetest. Kindral Jepantšin teeb vürstile, kellel pole kuskil peatuda, ettepaneku üürida tuba Ivolgini majas. Seal tutvub vürst Ganja perekonnaga ning kohtab ka esimest korda Nastasja Filippovnat, kes ootamatult sellesse majja saabub. Pärast inetut stseeni Ganja alkohoolikust isa erukindral Ardalion Aleksandrovitš Ivolginiga, keda poeg väga häbeneb, saabub Ivolginide majja Nastasja Filippovna järel ka Rogožin. Ta tuleb kärarikka seltskonnaga, mis on tema ümber kogunenud täiesti juhuslikult, nagu iga inimese ümber, kes rahaga pillavalt ümber käib. Skandaalse arveteklaarimise lõpus vannub Rogožin Nastasja Filippovnale, et pakub talle õhtul sada tuhat rubla sularahas.

Sel õhtul tahab Mõškin, kes aimab halba, väga pääseda Nastasja Filippovna majja ning loodab alguses vanema Ivolgini peale, kes lubab Mõškini sinna viia, kuid tegelikult ei teagi, kus ta elab. Meeleheitel vürst ei tea, mida teha, kuid ootamatult aitab teda Ganja Ivolgini noorem vend Kolja, kes näitab talle teed Nastasja Filippovna majja. Sel õhtul on Nastasja Filippovna nimepäev, kutsutud külalisi on vähe. On ette näha, et täna otsustatakse kõik ja Nastasja Filippovna annab nõusoleku Ganja Ivolginile mehele minna. Vürsti ootamatu ilmumine hämmastab kõiki. Üks külalistest, Ferdõštšenko, väikese lurjuse tüüp, teeb ettepaneku meelelahutuseks mängida kummalist mängu: igaüks jutustab oma kõige alatuma teo. Järgnevad Ferdõštšenko ja Totski jutustused. Niisuguse jutustuse vormis keeldub Nastasja Filippovna mehele minemast. Järsku ilmub koos seltskonnaga Rogožin, tuues lubatud sada tuhat. Ta pakub Nastasja Filippovnale raha nõusoleku eest saada "tema omaks".

Vürst hämmastab kõiki, tehes Nastasja Filippovnale tõsise ettepaneku temaga abielluda. Meeleheitel Nastasja Filippovna mängib selle ettepanekuga ja äärepealt nõustub. Samas selgub, et vürst saab suure päranduse. Nastasja Filippovna teeb Ganja Ivolginile ettepaneku võtta sada tuhat ning viskab raha kaminatulle. "Aga ainult ilma kinnasteta, paljaste kätega. Tõmbad välja, saad endale, kõik sada tuhat saad endale! Ja mina imetlen sinu hinge, kuidas sa minu raha järele tulle ronid."

Lebedev, Ferdõštšenko ja nendesarnased anuvad Nastasja Filippovnat lubada neil see rahapakk tulest välja võtta, kuid Nastasja Filippovna ei anna järele ning tahab, et seda teeks Ivolgin. Ivolgin hoiab end tagasi ega visku raha järele. Ta kaotab teadvuse. Nastasja Filippovna võtab näpitsatega peaaegu kogu raha välja, paneb selle Ivolgini ette ja sõidab koos Rogožiniga ära. Sellega lõpeb romaani esimene osa.

Teises osas ilmub vürst meie ette poole aasta pärast, ja nüüd ta ei tundu täiesti naiivse inimesena, kuigi ta säilitab suhtlemise lihtsuse. Vahepeal elas ta Moskvas. Ta on jõudnud kätte saada oma päranduse, mis kuulujuttude järgi on vaata et kolossaalne. Kuulduste järgi on teada ka, et Moskvas on vürst hakanud Nastasja Filippovnaga tihedalt suhtlema, kuid too on ta varsti maha jätnud. Sel ajal on Kolja Ivolgin, kes on õdede Jepantšinatega ja isegi kindraliproua endaga sõbrunenud, andnud Aglajale edasi kirjakese vürstilt, milles ta segaste väljenditega palub Aglajal teda meenutada.

Saabumas on kevad, ja Jepantšinid sõidavad suvilasse Pavlovskisse. Varsti pärast seda sõidab Mõškin Peterburi ning külastab Lebedevi, kellelt ta muu hulgas saab teada Pavlovski kohta, ning üürib suvila samas kohas. Seejärel sõidab vürst külla Rogožinile, kellega tal on raske jutuajamine, mis lõpeb vennastumise ja ristide vahetamisega. Saab ilmseks, et Rogožin on valmis juba tapma kas vürsti või Nastasja Filippovnat; ta on sellele mõeldes juba noa ostnud. Rogožini juures märkab Mõškin ka Hans Holbein noorema maali "Kristus hauas", mis on romaani üks tähtsamaid kunstilisi kujundeid, mida sageli mainitakse ka hiljem.

Rogožini juurest tagasi tulles tunneb vürst, et läheneb epilepsiahoog, tema teadvus ähmastub. Ta märkab, et teda jälgivad "silmad", ja see on nähtavasti Rogožin. Rogožini jälgivate "silmade" kujundist saab üks jutustuse juhtmotiive. Kui Mõškin jõuab hotellini, kus ta peatub, põrkab ta kokku Rogožiniga, kes just nagu hakkab juba teda noaga lööma, kuid sel hetkel tabab vürsti epilepsiahoog ja see peatab kuriteo.

Mõškin kolib Pavlovskisse. Kui kindraliproua Jepantšina saab kuulda, et ta on haige, külastab ta teda kohe koos tütardega ja Adelaida peigmehe vürst Štš-ga. Majas ja järgneva tähtsa stseeni juures viibivad ka Lebedev ja Ivolginid. Hiljem ühinevad nendega hiljem saabunud kindral Jepantšin ja Aglaja eeldatav peigmees Jevgeni Pavlovitš Radomski. Sel ajal meenutab Kolja mingit nalja "vaese rüütli" kohta, ka arusaamatuses Lizaveta Prokofjevna sunnib Aglajat lugema ette Aleksandr Puškini tuntud luuletuse, mida too teebki väga ilmekalt, asendades muu hulgas luuletuses rüütli poolt kirjutatud initsiaalid Nastasja Filippovna initsiaalidega.

Edasi leiab aset suur skandaal. Arvuka rühmana sisenevad vürsti külalised, sealhulgas Pavlištševi valepoeg Antip Burdovski, kes kuulutab oma moraalset õigust mingile osale vürsti varandusest, sest tema "isa" kulutas omal ajal suure summa vürsti ravimisele. Koos temaga saabunute seas on Ippolit, kes hiljem veel satub tähelepanu keskmesse. Loetakse valjusti ette ajalehes avaldatud pamflett vürst Mõškini kohta, kus Mõškinit kujutatakse sünnipärase idioodina, kes on võtnud "Pavlištševi pojalt" igasuguse lootuse õnnelikule tulevikule, soovimata oma "miljonilist" pärandust temaga südametunnistuse kohaselt jagada. Ganja Ivolgin, kelle muide Mõškin on selleks palganud, tõestab veenvalt, et Burdovski ei ole üldse Pavlištševi poeg, nagu ta ise sõprade ässitusel ausalt arvab.

Mõškin näitab end kogu selles stseenis vapustavalt hea ja pehme inimesena, millele Jepantšinid annavad osalt sarkastilise hinnangu. Stseeni lõpus langeb kogu tähelepanu tiisikusehaigele Ippolitile, kelle kõigile kohalviibijatele suunatud kõne on täis ootamatuid moraaliparadokse.

Samal õhtul kohtavad Mõškini juurest lahkuvad Jepantšinid ja Jevgeni Pavlovitš Radomski tõllas mööda sõitvat Nastasja Filippovnat, kes sõidu pealt hüüab Radomskile mingite vekslite kohta, kompromiteerides teda Jepantšinite ja tulevase pruudi ees.

Ülejärgmisel päeval külastab kindraliproua Jepantšina ootamatult vürsti, kuigi on tema peale kogu selle aja pahane olnud. Nende vestluse käigus selgub, et Aglaja on Ganja Ivolgini ja tema Jepantšinite läbi käiva õe vahendusel hakanud suhtlema Nastasja Filippovnaga. Vürst lobiseb välja, et on saanud Aglajalt kirja, milles palub teda edaspidi tema silma alla mitte ilmuda. Imestav Lizaveta Prokofjevna, kes saab aru, et siin on asi Aglaja tunnetes vürsti vastu, käsib tal kohe "kiuste" Aglajale külla minna. Sellega lõpeb romaani teine osa.

Kolmanda osa alguses on kirjeldatud Lizaveta Prokofjevna Jepantšina ärevust. Ta kaebab endamisi vürsti peale, et tema süül on nende elus kõik "tagurpidi läinud!" Ta saab teada, et tema tütar Aglaja on Nastasja Filippovnaga kirjavahetusse astunud.

Kohtumisel Jepantšinite juures räägib vürst endast, oma haigusest, sellest, et "minu üle ei saa mitte naerda". Aglaja sekkub: "siin ei vääri miski, mitte miski, teie sõrmeotsagi, teie mõistust, teie südant! Te olete kõigist ausam, kõigist õilsam, kõigist parem, kõigist targem!" Kõik on vapustatud. Aglaja jätkab: "Ma ei abiellu teiega mitte mingi hinna eest! Teadke, et mitte mingi hinna eest! Teadke seda!"

Vürst õigustab ennast, et pole selle peale mõtelnudki: "Ma pole kunagi tahtnud, ja mul ei ole kunagi mõttes olnud, saate ise näha; olge kindlad!" ütleb ta. Vastuseks hakkab Aglaja ohjeldamatult naerma. Lõpuks naeravad kõik.

Hiljem kohtavad Mõškin, Jevgeni Pavlovitš ja Jepantšinite perekond raudteejaamas Nastasja Filippovnat, kes teatab valjusti ja väljakutsuvalt Jevgeni Pavlovitšile, et tolle onu Kapiton Alekseitš Radomski on end riigi raha raiskamise pärast maha lasknud. Juures viibiv porutšik Molovtsov, kes on Jevgeni Pavlovitši suur sõber, sõimab Nastasja Filippovnat valjusti. Too lööb teda kepiga näkku. Ohvitser viskub Nastasja Filippovna peale, kuid Mõškin sekkub. Kohale jõudnud Rogožin viib Nastasja Filippovna ära.

Aglaja kirjutab Mõškinile kirjakese, milles ta määrab kokkusaamise pargipingil. Mõškin on erutatud. Ta ei suuda uskuda, et teda võidakse armastama hakata. "Võimalust, et teda, "niisugust inimest nagu tema", armastataks, peaks ta koletuks asjaks."

Vürst Mõškinil on sünnipäev. Sellel lausub ta oma kuulsa fraasi "Ilu päästab maailma", mille peale Ippolit Terentjev kuulutab talle, et teab, miks vürstil on niisugused mõtted: ta on armunud. Seejärel söandab Terentjev lugeda "Minu tarviliku selgituse" epigraafiga "Après moi le déluge".

Edasi toimub kokkusaamine Aglajaga rohelisel pargipingil hommikul.

Lebedev tunnistab, et temalt varastati 400 rubla.

Vürst Mõškin loeb Nastasja Filippovna kirju Aglajale. Kirjad läbi lugenud, läheb Mõškin keskööl Jepantšinite juurde, arvates, et kell pole veel kümmegi. Aleksandra teatab talle, et kõik juba magavad. Minnes koju suvilasse (Lebedevi juurde), kohtab vürst Nastasja Filippovnat, kes ütleb, et nad kohtuvad viimast korda.

Selle osa alguses kirjutab Dostojevski tavalistest inimestest. Näiteks on Ganja. Ivolginide juures on nüüd teada uudis, et Aglaja abiellub vürstiga, ja sellepärast tuleb Jepantšinite juurde õhtul hea seltskond, et vürstiga tutvuda. Ganja ja Varja vestlevad raha vargusest, mille süüdlaseks osutus nende isa. Aglaja kohta ütleb Varja, et ta "pöördub ära kõige esmajärgulisemast peigmehest, ja kooleks heameelega mingi üliõpilase juurde pööningule nälga surema".

Ganja vaidleb pärast oma isa kindral Ivolginiga, kuni too karjub "needus sellele majale" ja läheb ära. Jätkuvad vaidlused, kuid nüüd Ippolitiga, kes oma surma oodates on mõõdutunde täiasti kaotanud. Teda nimetatakse "tagarääkijaks ja poisikeseks". Pärast seda saavad Ganja ja Varvara Ardalionovna kirja Aglajalt, milles too palub neid mõlemat tulla Varjale tuttava rohelise pingi juurde. Vennale ja õele on see samm arusaamatu, see on ju juba pärast vürstiga kihlumist.

Pärast tulist arveteklaarimist Lebedevi ja kindrali vahel külastab kindral Ivolgin järgmisel hommikul vürsti ning kuulutab talle, et ta soovib "ennast austada". Kui Ivolgin ära läheb, läheb Lebedev vürsti tuppa ning ütleb, et keegi pole tema raha varastanud, mis paistab muidugi üsna kahtlane. Kuigi asi on lahendatud, jääb see vürsti vaevama.

Järgmine stseen on jälle vürsti kohtumine kindraliga. Viimane jutustab, et Napoleon I aegadel Moskvas oli ta suure juhi kammerpaaž. Kogu jutustus on mõistagi väga kahtlane. Ta läheb vürsti juurest koos Koljaga ära, räägib temaga perekonnast ja endast ja loeb palju tsitaate vene kirjandusest. Seejärel tabab teda apopleksia.

Seejärel mõtiskleb Dostojevski kogu elulisest olukorrast Pavlovskis. Aglaja kingib vürstile siili "oma sügavaima austuse märgiks". See väljend esineb muide ka vestluses "vaesest rüütlist". Kui vürst on Jepantšinite juures, tahab Aglaja kohe teada tema arvamust siili kohta, mis teeb vürsti pisut kohmetuks. Vastus ei rahulda Aglajat ning Aglaja küsib temalt heast peast: "Kas te kosite mind või ei?" ja "Kas te palute minu kätt või ei?" Vürst veenab, et palub ja et ta armastab teda väga. Aglaja esitab talle veel küsimuse tema rahalise olukorra kohta, mis teistele tunduv täiesti kohatu. Pärast ta lagistab naerda ja jookseb ära, õed ja vanemad jooksevad talle järele. Oma toas ta nutab, lepib omastega ära ja ütleb, et ta vürsti üldse ei armasta ja et ta "sureb naeru kätte", kui vürsti jälle näeb.

Aglaja palub temalt vabandust ning teeb ta nii õnnelikuks, et ta isegi ei kuule Aglaja sõnu: "Andke andeks, et ma nõudsin mõttetust, millel ei saa muidugi olla vähimaidki tagajärgi..." Vürst oli õhtu läbi lõbus ning rääkis palju ja elavalt, kuigi tal oli kavatsus liiga palju mitte rääkida, sest nagu ta oli eelmisel päeval vürst Štš-le öelnud, "tal tuleb end tagasi hoida ja vaikida, sest tal pole õigust mõtet alandada, seda ise esitades."

Pärast pargis kohtab vürst Ippoliti, kes, nagu tavaliselt, irvitab vürsti üle mürgisel ja pilklikul toonil ning nimetab teda naiivseks lapseks.

Valmistudes õhtuseks koosviibimiseks, "suurilma ringkonnaks", hoiatab Aglaja vürsti mingi ebaadekvaatse tembu eest, ja vürst märkab, et kõik Jepantšinid kardavad tema pärast, kuigi Aglaja ise tahab väga seda varjata, ja arvavad, et ta seltskonnas võib-olla kukub läbi. Vürst teeb järelduse, et on parem, kui ta ei lähe. Aga ta muudab kohe meelt, kui Aglaja annab mõista, et kõik on korraldatud spetsiaalselt tema pärast. Peale selle ei luba Aglaja tal mitte millestki rääkida, nagu näiteks sellest, et "ilu päästab maailma". Selle peale vastab vürst, et nüüd ta lõhub kindlasti vaasi ära. Öösel ta fantaseerib ja kujutab ette, kuidas tal just niisuguses seltskonnas tuleb epilepsiahoog peale.

Ilmub Lebedev ja tunnistab joobnust peast üles, et ta on viimasel ajal Lizaveta Prokofjevnale Aglaja Ivanovna kirjade sisust ette kandnud. Aga nüüd ta vannutab vürsti, et on jälle "täiesti teie".

Õhtu kõrgemas seltskonnas algab meeldivate jutuajamistega ja midagi halba pole ette näha. Aga järsku läheb vürst liiga põlema ja hakkab rääkima. Vürsti psüühilist seisundit iseloomustab kõige paremini Adelaida ütlus järgmisel hommikul: "Tal jäi kaunist südamest hing kinni." Vürst liialdab kõiges, sõimab katoliiklust mittekristlikuks usuks, ägestub üha rohkem, ja lõpuks lõhub vaasi, nagu ta ise oli ennustanud. See seik hämmastab teda kõige rohkem, ja pärast seda, kui kõik talle selle juhtumi andestavad, tunneb ta end suurepäraselt ja jätkab elavalt juttu. Endale märkamatult tõuseb ta kõneldes püsti, ja äkki tuleb talle epilepsiahoog peale, nagu ta oli ennustanud.

Kui "vanaeit Belokonskaja" (nagu Lizaveta Prokofjevna teda kutsub) läheb ära, ütleb ta vürsti kohta: "Mis seal ikka, on nii hea kui ka halb, aga kui tahad minu arvamust teada, siis rohkem halb. Näed ise, missugune inimene, haige inimene!" Aglaja kuulutab pärast, et pole teda kunagi oma peigmeheks pidanud.

Jepantšinid küsivad pärast ikkagi vürsti tervise järele. Vera Lebedeva kaudu annab Aglaja vürstile käsu majast mitte välja minna; põhjus on vürstile muidugi arusaamatu. Vürsti juurde tuleb ka Ippolit ning kuulutab talle, et täna ta rääkis Aglajaga, et leppida kokku kokkusaaises Nastasja Filippovnaga, mis peab toimuma samal päeval Darja Aleksejevna juures. Vürst taipab, et Aglaja tahtis, et ta jääks koju, et ta saaks talle järele tulla. Nii saavadki romaani peategelased omavahel kokku.

Aglaja avaldab Nastasja Filippovnale oma arvamuse, et too on enesearmastaja "hullumeelsuseni, millest annavad tunnistust ka teie kirjad mulle." Seda enam, et ta armus vürstisse tema õilsa lihtsameelsuse ja piiritu kergeusklikkuse pärast. Küsides Nastasja Filippovnalt, mis õigusega ta sekkub vürsti tunnetesse tema vastu, ning teatades ühtelugu nii Nastasja Filippovnale kui ka vürstile endale, et armastab vürsti, ning saanud mitterahuldava vastuse, et "ei talle ega teile", vastab ta raevukalt, et tahtis teha suure vägiteo, keelitades teda "talle mehele minema", eesmärgiga oma enesearmastust vaigistada. Aga Nastasja Filippovna vaidleb vastu, et ta ainult sellepärast tuligi sellesse majja, et ta kartis Aglajat ja tahtis selgusele jõuda, keda vürst rohkem armastab. Pannes talle ette vürsti võtta, nõuab ta, et ta kohe lahkuks. Ja järsku käsib Nastasja Filippovna nagu hullumeelne vürstil otsustada, kellega ta läheb. Vürst ei saa midagi aru ja pöördub Aglaja poole, osutades Nastasja Filippovnale: "Kas see on siis võimalik! Ta on ju... nii õnnetu!" Pärast seda ei kannaya Aglaja enam välja ja jookseb ära, vürst tema järel, kuid lävel haarab Nastasja Filippovna temast kätega kinni ja minestab. Vürst jääb tema juurde – see on saatuslik otsus.

Algavad ettevalmistused vürsti ja Nastasja Filippovna pulmadeks. Jepantšinid sõidavad Pavlovskist ära, ja saabub arst, et vaadata läbi Ippolit ja ka vürst. Jevgeni Pavlovitš külastab vürsti kavatsusega "analüüsida" kõike juhtunut ja vürsti motiive. Tuleb välja peen ja suurepärane analüüs: ta veenab vürsti selles, et oli sündsusetu ära öelda Aglajale, kes käitus palju õilsamalt ja sündsamalt, olgugi et Nastasja Filippovna tõesti vääris kaastunnet, ent siin oli kaasatundmist liiga palju, sest Aglaja vajas ju tuge. Vürst on nüüd täiesti veendunud, et ta on süüdi. Jevgeni Pavlovitš lisab veel, et võib-olla isegi ta ei armastanud kedagi neist, et ta armastas ainult nagu "abstraktne vaim".

Kindral Ivolgin sureb teise apopleksia kätte, ja vürst näitab oma kaastunnet. Lebedev hakkab vürsti vastu intrigeerima ja tunnistab pulmapäeval selle üles. Ippolit laseb sel ajal sageli vürsti kutsuda, mis pakub talle palju lõbu. Ta isegi ütleb talle, et Rogožin tapab nüüd Aglaja selle eest, et vürst võttis Nastasja Filippovna temalt ära.

Nastasja Filippovna on aga väga mures, kujutades ette, et Rogožin peidab end aias ja tahab teda tappa. Pruudi meeleolu muutub ühtelugu, kord on ta õnnelik, kord meeleheitel.

Enne laulatust, kui vürst ootab kirikus, näeb Nastasja Filippovna Rogožinit, hüüab: "Päästa mind"! ja sõidab koos temaga ära. Keller nimetab vürsti reaktsiooni sellele enneolematuks filosoofiaks: "... tema olukorras... on see täiesti loomulik."

Vürst lahkub Pavlovskist, võtab Peterburis hotellitoa ja hakkab Rogožinit otsima. Kui ta jõuab Rogožini majja, ütleb teenija, et teda ei ole kodus. Kojamees seevastu vastab, et ta on küll kodus, kuulnud aga vürsti vastuväidet teenija sõnade põhjal, arvab, et võib-olla siis läks kodunt ära. Pärast aga teatab, et härra magas ju öösel kodus, kuid sõitis Pavlovskisse. Kõik see tundub vürstile üha ebatõenäolisem ja kahtlasem. Teel tagasi hotelli puudutab Rogožin teda rahvahulgas küünarnukist ja ütleb, et ta järgneks talle tema koju. Nastasja Filippovna on tema juures kodus. Nad lähevad tasakesi üles korterisse, sest kojamees ei tea, et ta on tagasi.

Voodil lebab Nastasja Filippovna ja magab "täiesti liikumatut und". Rogožin tappis ta noaga ja kattis linaga. Vürst hakkab värisema ja heidab koos Rogožiniga pikali. Nad räägivad veel kaua kõigest, muu hulgas sellest, kuidas Rogožin kavandas kõik nii, et keegi ei saaks teada, et Nastasja Filippovna tema juures ööbib.

Järsku hakkab Rogožin karjuma, unustades, et tuleb sosinal rääkida, ja jääb äkki vait. Vürst vaatab teda veel kaua ja isegi silitab teda. Kui nad leitakse, siis on Rogožin täielikus minestuses ja palavikus, vürst aga ei saa enam mitte midagi aru ega tunne kedagi ära – ta on "idioot" nagu tookord Šveitsis.

Rogožin kannatas ära kaks kuud peaajupõletikku, ja kui paranes, siis ka kohtuprotsessi. Kohtus tunnistas Rogožin kõik ausalt üles, kuid ei vaielnud vastu oma advokaadile, kes üritas tõendada, et Rogožini kuritegu oli peaajupõletiku tagajärg, et haigus algas ammu enne kuritegu kaebealuse raske kurvastuse tõttu. Rogožin mõisteti kergendavaid asjaolusid arvesse võttes 15 aastaks Siberisse sunnitööle.

Ippolit heitis hirmsas erutuses hinge kaks nädalat pärast Nastasja Filippovna surma. Kolja oli juhtunust sügavasti vapustatud ning tema ema kartis tema pärast, kuna poiss oma aastate kohta liiga palju mõtleb: temast saab võib-olla hea inimene. Kui Jevgeni Pavlovitš Mõškini saatusest kuulis, saatis ta vürsti taas Šveitsi, Schneideri raviasutusse. Jevgeni Pavlovitš sõitis ise aga välismaale ning külastab oma haiget sõpra Schneideri juures üsna sageli.

Vürsti raviarst Schneider aga vihjab vürsti mõtlemisorganite täielikule kahjustusele ning lubab endale kõige kurvemaidki vihjeid. Aglaja Ivanovna Jepantšina läks aga mehele ühele pagulasele, Poola krahvile, kelle kodumaaigatsusest ärapiinatud hing Aglaja ära võlus. Tuli aga välja, et krahv oli petis, kellel polnud pennigi, ning kellel õnnestus Aglaja oma perekonnaga nii tülli ajada, et omaksed polnud teda mitmel kuul näinud.

• Vürst Lev Nikolajevitš Mõškin – vene aadlik, kes on olnud neli aastat Šveitsis epilepsiaravil. Heledajuukseline siniste silmadega, kasvult pisut üle keskmise. Puhta hingega ja puhaste mõtetega, loomult erakordselt tark, seltskonnas saab teda nimetada ainult Idioodiks.
• Nastasja Filippovna Baraškova – ilus aadlisoost naine. A. I. Totski ülalpeetav. Ta tekitab Mõškinis kaastunnet ja haledust, ja Mõškin ohverdab palju, et teda aidata. Rogožin armastab teda.
• Parfjon Semjonovitš Rogožin – hallide silmadega tumedate juustega 27-aastane kaupmeheseisusest inimene. On Nastasja Filippovnasse kirglikult armunud ning prassib koos temaga oma suurt pärandust.

Jepantšinite perekond

• Lizaveta Prokofjevna Jepantšina – vürst Mõškini kauge sugulane. Kolme kaunitari Jepantšina ema. Vahel üsna riiakas, kuid väga haavatav ja tundlik.
• Ivan Fjodorovitš Jepantšin – kindral. Kolme tütre isa. Lahke ja sõbraliku olemisega, pakub Mõškinile oma kantseleis tööd. On armunud Nastasja Filippovnasse ning soovib teda endale armukeseks.
• Aglaja Ivanovna Jepantšina
• Adelaida Ivanovna Jepantšina
• Aleksandra Ivanovna Jepantšina

Ivolginite perekond

• Niina Aleksandrovna Ivolgina
• Ardalion Aleksandrovitš Ivolgin
• Gavrila (Ganja) Ardalionovitš Ivolgin
• Varvara (Varja) Ardalionovna Ivolgina
• Nikolai (Kolja) Ardalionovitš Ivolgin

Lebedevide perekond

• Lukjan Timofejevitš Lebedev
• Veera Lukjanovna Lebedeva

Teised tegelased

• Ippolit Terentjev
• Jevgeni Pavlovitš Radomski
• Afanassi Ivanovitš Totski

"Kuritöö ja karistuse" retseptsiooni etteheidete eest, et romaanist puuduvad normaalsed igapäevainimesed,^[1] kaitseb autor end neljanda osa alguses: "Reeglina kirjeldavad kirjanikud […] ainult niisuguseid ühiskonna tüüpe, keda tegelikkuses on ainult äärmiselt harva nii täiuslike näidistena, nagu kirjanikud neid kujutavad, kes aga tüüpidena on sellegipoolest peaaegu veel tegelikumad kui tegelikkus ise. […] tegelikkuses olla üksikisikute tüüpilisus just nagu veega lahjendatud. Aga "romaan, mis sisaldab ainult "tüüpe", ainult veidrikke ja erandinimesi, ei oleks tegelikkuse edasiandmine ja võib-olla isegi mitte huvitav." Sest need inimesed sisaldavat "ka omas laadis midagi tüüpilist: igapäevasuse enesena, mis mingi hinna eest ei tahaks jääda selleks, mis ta on, ning tahaks iga hinna eest näida algupärase, isegi omamata vähimalgi määral iseseisvuse ande." (4.1.) Sellepärast selgitab ta igapäevainimeste esinemist oma romaanis 3. ja 4. osa sissejuhatavates käsitlustes.

3. osa 1. peatükis mainib jutustaja väidet, et Venemaal polevat praktikuid, kes oskaksid mõistlikult planeerida. Ta vaidlustab seda irooniliselt, sest kord, sündsus, argus, omaalgatuse, vaimu ja algupärasuse puudumine olevatki igal pool tunnuslikud tublile ja kõlblikule tegudeinimesele, kes tegeleb eelkõige rahateenimisega ja sidemetega. Ja nõnda kardetavat ka Venemaal muutusi ja orienteerutavat praktilise inimese ideaalile. Need vaatlused on sissejuhatuseks kindral Ivan Fjodorovitš Jepantšini ja tema perekonna esitlemisele.

Oma kaalutlusi jätkab jutustaja 4. osa 1. peatükis "tosinainimese" käsitlusega ning nimetab selle näidistena kaupmees Ivan Petrovitš Ptitsõnit, tema abikaasat Varvara Ardalionovnat ning viimase venda Gavrila Ardalionovitš Ivolgini. Neid praktilisi ja igapäevaseid inimesi iseloomustavad nende sotsiaalsed ja finantsilised tõusu- ja ülalpidamisstrateegiad. Vaesunud kindrali Ivolgini perekonda tutvustatakse seoses vürsti külaskäiguga (1.8.) Sealt leiab ta ees kirju pildi: võlgades ja eelkõige joobnud, end valede võrku mässiv erukindral Ardalion Ivolgin.