[go: up one dir, main page]
More Web Proxy on the site http://driver.im/
Vikipeedia

Idel Jakobson

Idel Jakobson (12. august 1904 Jēkabpils[1] – 12. september 1997 Tallinn) oli NSV Liidu ja Eesti NSV SARK-i ning Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi ohvitser, rahvuselt juut.[1]

Idel Jakobson

Kaitsepolitseiameti kogutud materjalide järgi Idel Jakobsoni tegevuse kohta kogutud tõendite põhjal oli alus teda kahtlustada vähemalt 1800 isiku represseerimises, sealhulgas vähemalt 621 isiku puhul kinnitas ta oma allkirjaga ettepaneku kohaldada nende suhtes kohtuvälise karistusena surmanuhtlust[2][3][4][5][6].

1940. aasta juunipöördeni

muuda

Idel Jakobson oli Läti kodanik. Noorena tegutses ta rätsepana, asus Lätist Eestisse. Ta kuulus ka juudi kultuuriseltsi Licht. Aastatel 1928–1930 tudeeris Tartu Ülikoolis filosoofia erialal.[1]

29. jaanuaril 1931 tuli Jakobsoni korterisse Tartus politseikonstaabel, kes andis talle üle siseministri allkirjastatud käskkirja, mille kohaselt pidi Jakobson 48 tunni jooksul lahkuma Eesti piiridest. Jakobson otsustas pärast nõupidamist Elmar Vassiliga Tallinna sõita, kus tema kaaskondlased aitaksid tal edasise osas otsus teha. Ta elas nädala konspiratiivkorteris, kuni tolleaegne kommunistliku partei organisaator Osvald Tuul kutsus ta Kristjan Eichorni korterisse Järvel Tuule tänav 14, mis oli mitmete kommunistliku liikumise juhtide varjupaik ning ühtlasi asus seal ka EKP Keskkomitee salajane trükikoda. Jakobson kui ameti poolest trükiladuja hakkas nüüdsest tegelema lendlehe Kommunist trükkimisega. 9. juunil 1931 kl 2 öösel alanud operatsiooniga likvideeris Poliitiline Politsei salajase trükikoja ning arreteeris kõik, kes sellega seotud olid, sealhulgas ka Jakobsoni.[7]

34 protsessil mõisteti 2. märtsil 1932 Jakobsonile karistuseks 12 aastat sunnitööd.[8] Ta vabastati 1938. aastal amnestiaga ja saadeti välja Lätti.[4]

Tegevus Eesti NSV SARK-is

muuda

Jakobson naasis Eestisse kohe pärast juunipööret. Juulis 1940 sai temast nõukogude kontrolli all olevas Poliitilises Politseis uurija Tallinnas. Pärast Eesti Vabariigi politseiorganisatsiooni likvideerimist ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi loomist, sai temast septembris 1940 NKVD uurimisosakonna ülema asetäitja. Selle osakonna uurijad harrastasid muuseas ülekuulatavate jõhkrat peksmist ja piinamist.[4]

13. septembril 1940 valiti Idel Jakobson Juudi kultuuriseltsi Licht juhatuse liikmeks.

Pirita-Kosel pankur Klaus Scheeli mõisa sulastemajas tapsid NKVD-lased 1941. aastal 78 inimest. Isiklikku eeskuju näitas Jakobsoni otsene ülemus Sergei Kingissepp, kes maksis kätte oma isa Viktor Kingissepa eest. Hukati ka kaitsepolitsei vanemassistent Hans Pipar, kes oli Jakobsoni aastate eest arreteerinud.[4]

Tegevus Saksa-Nõukogude sõja ajal

muuda

Jakobson lahkus Eestist juulis 1941[4] ning temast sai NSV Liidu Siseasjade rahvakomissariaadi Ukraina NSV Siseasjade valitsuse Starobelski siseasjade osakonna riikliku julgeoleku juurdlusosakonna ülem (Starobelski piirkonda toimetati ka osa 1941. aasta juuniküüditamise käigus deporteeritud eestlasi), hiljem oli Jakobson juurdlusosakonna ülem Sverdlovski oblasti siseasjade valitsuses. Jakobsoni "uurimistegevus" toimus kehaliste ja psüühiliste piinamiste saatel ja Võšinski doktriini ehk süüdioleku presumptsiooni alusel.[9][10]

Sõja ajal kinnitas Jakobson ilma mingi kohtupidamiseta surmaotsuse Sosvas Vostok-Uralski vangilaagris 621 inimesele[9]. Põhiliselt olid ohvrid juuniküüditamise ajal Siberisse viidud eesti mehed. Ülekuulamised olid pealiskaudsed: pärast esimest vestlust valmis süüdistuskokkuvõte ja ettepanek karistuseks. Jakobsoni ohvrite hulgas oli ka tuntud ühiskonnategelasi, nagu Ado Birk, Jaan Hünerson[4], Helmi Malla ja Marie-Rozalie Tõrvandi[11].

NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi uurimisosakonna uurijana, pärast ülemana pani alampolkovnik Idel Jakobson toime nende vangide "ülekuulamise", kes Eestist juuniküüditamise käigus 14. juunil 1941 viidi Sverdlovski oblasti vangilaagritesse. Jakobsoni ohvritest jõudsid Eestisse tagasi vaid üksikud.[4]

Tegevus pärast sõda Eesti NSV SARK-is ja RJM-is

muuda

Pärast Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt naasis Jakobson 1944. aastal Eestisse ja jätkas tööd Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi uurimisosakonna ülemana kuni 1950. aastani. Teadaolevalt osales ta tollal 540 inimese represseerimisel. Kuna Eesti ohvitserid ja politseinikud olid enamuses tapetud juba sõja ajal, andsid nüüd uut tööd teiste hulgas Omakaitse liikmed. Tänu leebemaks muutunud seadustele ootas neid hukkamiskomando asemel pikaajaline vangistus Siberis.[4]

1953. aastal heideti Jakobson NLKP-st välja, sest ta oli Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi eest varjanud ning ka ise külastanud kinnist juudi erasööklat. Pärast partei ridadest kustutamist töötas Jakobson trükikojas Kommunist korrektorina. 1956. aastal tema NLKP liikmelisus taastati. 1958. aastal sai temast Eesti NSV riikliku plaanikomitee esimehe Gustav Tõnspoja abi. 1974. aastal autasustati I. Jakobsoni Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga "Kauaaegse kohusetruu töö eest ja seoses seitsmekümnenda sünnipäevaga"[12]

1990. aastate algul hakkas Kaitsepolitsei Jakobsoni vastu süüdistusmaterjale koguma, kuid tema surma tõttu jäi ta kohtu alla andmata.[13]

1940. aastate kuritegeliku repressiivorgani juhtivkoosseisu viimasena elus olnud ja ilmselt veriseima minevikuga liige Idel Jakobson suri 1997. aastal.[14] Ta maeti 15. septembril 1997 Tallinna Rahumäe juudi kalmistule.[15]

Ohvrite arv

muuda

Juunist 1940 kuni juulini 1941 arreteeriti Jakobsoni ettepanekul 31 isikut Eesti erinevaist piirkonnist, juulist 1941 kuni juunini 1942 kinnitas Jakobson ettepanekud kohaldada 799 Eesti kodaniku suhtes karistusi, neist 621 osas surmanuhtlust. Aprillist 1944 jaanuarini 1950 kinnitas Jakobson ettepanekud küüditada Eestist 174 isikut.[16] Kaitsepolitsei andmetel oli I. Jakobsoni tegevuse kohta kogutud tõendite põhjal alus teda kahtlustada vähemalt 1800 isiku represseerimises. Sealhulgas vähemalt 621 isiku puhul kinnitas ta oma allkirjaga ettepaneku kohaldada nende suhtes kohtuvälise karistusena surmanuhtlust.[14]

Mälestusi

muuda
  • Idel Jakobson. "See oleks juhtunud nagu eile..." – Trellide taga: mälestusi ja dokumente eesti kommunistide võitlusest kodanlikus vanglas. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962. Lk 484–511

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Tartu Ülikooli üliõpilased: Jakobson, Idel. Matrikkel 9666
  2. ↑ "Aegumatud rahvusvahelised kuriteod". Kaitsepolitseiamet.
  3. ↑ "Ülevaade inimõiguste olukorrast Eestis 2005.aastal" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2014. Vaadatud 3. juulil 2014.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Pekka Erelt, Tarmo Vahter. "Tundmatu sõjaroimar" – Eesti Ekspress, nr 44 (360), 1. november 1996
  5. ↑ Vastutab konkreetne isikÕhtuleht 26. veebruar 2000
  6. ↑ Tõnismägi, Heino (15. aprill 2023). "Hullem kui mõrvamine. Eesti naiskodukaitse juhid kaotasid isamaalisuse tõttu elu, nende mantlid anti riigi tuludesse". Eesti Ekspress. Vaadatud 19. aprillil 2023.
  7. ↑ Idel Jakobson. "See oleks juhtunud nagu eile..." – Trellide taga: mälestusi ja dokumente eesti kommunistide võitlusest kodanlikus vanglas (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962). Lk 484–488
  8. ↑ Idel Jakobson. "See oleks juhtunud nagu eile..." – Trellide taga: mälestusi ja dokumente eesti kommunistide võitlusest kodanlikus vanglas. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962. Lk 502
  9. ↑ 9,0 9,1 Massimõrvadest hingerahuni Postimees 18. detsember 1996
  10. ↑ Suur jalutuskäik harmooniumi ja kahe kärbsegaPostimees 18. veebruar 2000
  11. ↑ Tõnismägi, Heino (15. aprill 2023). "Hullem kui mõrvamine. Eesti naiskodukaitse juhid kaotasid isamaalisuse tõttu elu, nende mantlid anti riigi tuludesse". Eesti Ekspress. Vaadatud 15. aprillil 2023.
  12. ↑ Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus 320 Sm. Jakobsoni autasustamise kohta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja 23. august 1974 Nr. 34 (456)
  13. ↑ VE: Jakobson, Idel – NKVD uurija vägiteod Portaal virumaa.ee
  14. ↑ 14,0 14,1 Aegumatud rahvusvahelised kuriteod Kaitsepolitseiamet
  15. ↑ "Tallinna kalmistute register: Jakobson, Idel". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. märts 2016. Vaadatud 29. märtsil 2010.
  16. ↑ Sõnumileht, 16. september 1997

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Idel_Jakobson&oldid=6768763"