Giorgio de Chirico
Giorgio de Chirico (10. mai 1888 Volos, Kreeka – 20. november 1978 Rooma, Itaalia) oli itaalia maalikunstnik.
| Giorgio de Chirico | |
|---|---|
 Giorgio de Chirico, 1936 | |
| Sündinud |
10. mai 1888 Volos, Kreeka |
| Surnud |
20. november 1978 (90-aastaselt) Rooma, Itaalia |
| Haridus | Müncheni Kunstiakadeemia |
| Tegevusala | maalikunst, graafika, illustratsioon ja teatrikunst |
| Kunstivool | sürrealism, metafüüsiline maal |
| Tuntud teoseid | "Sügisõhtu mõistatus" (1910), "Ühe tänava saladus ja melanhoolia" (1914), "Suur metafüüsiline figuur" (1916) |
Õppis Ateena polütehnikumis ja Müncheni Kunstiakadeemias. De Chirico oli mõjutatud Arnold Böcklini loomingust ja Friedrich Nietzsche filosoofiast.
Piiritles 1917. aastal koos kunstniku Carlo Carràga metafüüsilise maali põhimõtted, mis ilmnevad de Chirico kõrgaja (1910–1918) teostes, mis kujutavad ebatavalisi esemeid (mannekeenitaolisi olendeid, kipskujusid või nende osi, kummikindaid, absurdseid mehhanisme jms) salapärastes seostes tühjas pingestatud linnapildis või ruumis.[1] Tema tolleaegsete teoste meeleolu on sageli painava alatooniga, mille esile toomiseks kasutas de Chirico liigselt rõhutud perspektiivi, mõistusevastaseid varje, rongide, kellade ja liialdatud suurusega objektide kujutamist.[2] Nõnda rajas de Chirico looming teed sürrealismile.1920. aastatest alates aga maalis ta akadeemilisemas stiilis. Lisaks maalile on de Chirico tegelenud ka graafika, illustratsioonide ja teatridekoratsioonikavandite loomisega. De Chirico tähtsaimad teosed on "Sügisõhtu mõistatus" (1910), "Ühe tänava saladus ja melanhoolia" (1914) ja "Suur metafüüsiline figuur" (1916). Sylvia Plathi luuletus "Rahutuks tegevad muusad" on inspireeritud de Chirico samanimelisest maalist.[1]