Erich Joonas

Erich Joonas (ka Jonas; 14. aprill (vkj)/ 26. aprill 1893 Varnja küla, Kavastu vald, Kodavere kihelkond, Tartumaa – 26. mai 1944 Viljandi) oli eesti ajakirjanik ja poliitik.

Ta sündis talupidaja pojana. Ta õppis aastatel 1901–1903, Tartu reaalkoolis aastatel 1903–1909, Tartu Pedagoogika Seltsi õhtukeskkooli kursustel aastatel 1911–1913. Seejärel õppis ta aastatel 1914–1915 Rostovtsevi eraülikoolis arstiteadust.

Ta tegutses aastast 1909 Tartus illegaalse sotsialistide-revolutsionääride ühingu agitaatorina keskkooliõpilaste seas ja aastatel 1913–1915 organisaatorina Tartu, Tallinna ja Narva ning aastatel 1915–1916 organisaatorina Peterburi tööliste seas. Aastast 1917, revolutsiooni puhkemise järel kuni Saksa okupatsioonini oli ta Tartu Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee abiesimees. Saksa okupatsiooni ajal viibis ta vangistatuna Tartus, Peetrimõisas ja Naissaarel.

Ta valiti Asutava Kogu liikmeks Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei kandidaadina, I ja II Riigikogu liikmeks valiti ta Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei kandidaadina. III, IV ja V Riigikogu koosseisu Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei kandidaadina. Ta kandideeris aastal 1938 ka Riigivolikokku (2. valimisringkonnas), kuid valituks osutus Louis Metslang. Riigikogus paistis ta silma hoogsa kõnemehena.

Joonas tegutses ka ajakirjanikuna. Ta oli aastal 1917 ajalehes Töö Lipp toimetuse liige, aastal 1919 oli ajalehes Võitlus (see ajaleht suleti siseministeeriumi poolt), aastatel 1920–1923 oli ta ajalehes Tööliste Võitlus toimetuse liige, aastal 1922 oli ta ajalehes Tööline toimetuse liige, aastatel 1925–1927 oli ta väljaande Ühendus vastutav toimetaja. Aastatel 1927–1938 (kuni sulgemiseni) oli ta Rahva Sõna peatoimetaja. Ta oli Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei võimlemisrühmade üldjuht.^[1]

Ta on ka avaldanud raamatuid ametiühingutest ja töölisliikumisest. Ta oli Kultuurkapitali nõukogu liige.

Erich Joonas suri 1944. aastal Viljandis tuberkuloosi.