Eduard Aule

Eduard Aule sai alghariduse mõisa kodukoolis, seejärel õppis Viru-Nigula kirikukoolis. Lõpetas 1897. aastal Tartu reaalkooli, misjärel õppis Riia polütehnikumi kaubandusosakonnas ja lõpetas tehnikumi 1902. aastal. Akadeemiliselt kuulus korporatsioon Vironiasse, mille asutajaliikmeks ta ka oli.

Töötas kuus aastat Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asjaajajana, aastatel 1907–1908 oli ta samal kohal Tartu Vastastikuses Krediit-Ühisuses. Hiljem sai Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse juhiks ning oli tegev veel paljudes ettevõtetes. Oli õpetaja ja direktori kohuste täitja Tartu kommertskoolis. Ta oli Tartu linnavolikogu liige, valijamees Vene riigiduuma valimistel.

Ta oli Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu ja Eesti Asutava Kogu liige, rahaministeeriumi arvekoja komissar ning 6. veebruarist kuni 8. maini 1919 toitlusminister. Hiljem oli ta Eesti Panga direktor ja selle esimene president.

Aastatel 1925–1928 oli Põhja Panga direktor. Aastatel 1928–1932 oli ta Krediit Panga direktor ning ka sama panga esindaja 0.-ü. Mootoris ning Põhja Kindlustuse Seltsis^[1].

Eduardi abikaasa päritolule tuginedes siirdus perekond Aule 1941. aastal põgenikena Saksamaale, kuid naasis juba järgmisel aastal Eestisse. Kaks aastat hiljem olid nad sunnitud uuesti Saksamaale põgenema.

Ümbermaetud Tallinna Rahumäe kalmistule.

Eduard Aule abiellus 1905. aastal Liivimaalt pärit Sophie Aline Jehnichiga, kelles voolas preisi, šveitsi ja prantsuse verd. Tal oli tütar Ruth Mary (surnud 2000) ning pojad Ilmar, Erik, Olaf ja Olgred (1916–2015).^[2] 

• "Sigadealbum". Võitleja, detsember 1958, nr. 12, lk. 5.

• Biograafia ESBL-is