David Gilmour

Gilmouri isa Douglas Gilmour oli Cambridge'i Ülikooli zooloogialektor ja ema oli õpetaja. Perekond elas Grantchester Meadowsis. Hiljem kirjutas Roger Waters loo "Grantchester Meadows", mis jõudis albumile "Ummagumma".

Gilmour käis ühes koolis Syd Barrettiga ning kohtus kooliajal sageli ka Roger Watersiga. Syd ja David mängisid sageli koos kitarri ning täiendasid teineteist. Syd suutis paremini laule kirjutada, David oli parem kitarrimängija.

Gilmour sai 1967. aasta detsembris tuttavaks Pink Floydi trummari Nick Masoniga, kes kutsus teda bändi kitarristiks. 1968. aasta alguses liituski Gilmour bändiga, et asendada Syd Barretit, kui viimane ei olnud võimeline enam esinema. Kui Syd Barrett narkootikumite liigtarvitamise tõttu bändist kõrvale jäi, sai Gilmourist bändi põhikitarrist ning solist. Watersi ja Gilmouri koostöö sujus ülimalt hästi: "The Dark Side of the Moon" (1973) ja "Wish You Were Here" (1975) olid väga edukad. 1979. aastal aeti albumi "The Wall" salvestamise ajal bändist minema klahvpillimängija Richard Wright, kuna tema panus bändi loomingusse oli vähenenud minimaalseks. Peagi sai Pink Floydist Watersi soolobänd, kuna albumil "The Final Cut" kirjutas ning laulis ta kõik laulud ise. See süvendas vastuolusid Gilmouri ja Watersi vahel. 1986. aastal lahkus Waters, soovitades bändi nime ära vahetada, ning alustas soolokarjääri. David Gilmour jätkas siiski koos Nick Masoniga Pink Floydi nime all tegutsemist. 1987. aastal ilmunud "A Momentary Lapse Of Reason" oli Watersi puudumisest hoolimata üsnagi edukas. 1994. aastal, kui Gilmour oli juba 48-aastane, ilmus "Division Bell". See jäi ka Gilmouri viimaseks suuremaks tööks Pink Floydi nime all. Hiljem on ta avaldanud sooloplaate ja tegelenud heategevusega.