Bowling

 

Väljakul on 10 kurikat. Nad asetsevad kolmnurgakujuliselt. Igal kurikal on oma järjekorranumber (1–10). Kõik kurikad on valmistatud vahtrapuust ja kaetud plastiga. Tänapäeval valmistatakse kurikaid ka täiesti plastist. Iga kurika kõrgus on 38 sentimeetrit, läbimõõt 12 sentimeetrit ja raskus 1,6 kilogrammi.

Tänapäeval on bowling'u-rajad on laminaatkattega. Varem on kasutatud puitkattega radu, mis koosnesid 39 vineerliistust, mis olid pikkupidi kokku pandud.

Bowling'u-raja pikkus viskejoonest peakurikani on 18 meetrit. Raja laius on 1,05 meetrit. Osas, kus asuvad mängijad on raja pikkus 12 meetrit ning on kaetud spetsiaalse õliga. See õli kaitseb rada kulumise eest.

 

Bowling'u-saalides on eri värvi saalipalle ehk -kuule. Nad erinevad kaalu järgi. Igal pallil on number, mis näitab pallide kaalu Inglise naeltes. Kaaluvahemik on 6–16 naela. On soovitatav valida palle naistel 10–14, meestel 13–16 ja lastel 6–10 naela. Bowling'u-palle eristatakse ka pinnakatte järgi.

• Plastpallid (plastic või polyester) jõudsid turule 1960. aastal. Neid kasutavad algajad mängijad. Neid palle kasutatakse “maja pallidena” ehk pallidena, mis on kasutamiseks kõikidele saali külastajatele. Plastikpallid haakuvad kõige vähem rajaga, mistõttu saab visata “sirgeid palle”. Need pallid on ka kõige odavamad.
• Uretaanpallid (urethane) jõudsid turule 1981. aastal. Neid palle toodetakse erilisest kummisegust. Võrreldes plastikpallidega annavad uretaanpallid parema nakkumise. Neid palle kasutatakse vindi- ehk kurvipallidena.
• Reaktiivpallid (reactive resin) jõudsid turule 1992. aastal. Need pallid on kasutusele võetud hiljuti. Pallide pinnamaterjalide väljatöötamine alles käib. Neid palle kasutatakse kurvipallide heitmisel. Neid palle kasutavad kogenud mängijad.
• Proaktiivpallid (particle) jõudsid turule 1998. aastal. Nende pallide pind on kaetud mikroosakestega, mis haakuvad raja pinnaga sarnaselt auto naastrehvidega. Neid palle on raskem juhtida ning need sobivad kasutamiseks rohke õliga kaetud radadel.

Spetsiaalseid jalatseid kasutatakse hoovõturaja kaitsmiseks. Bowling'u-kingade nahktalla abil on võimalik viske sammul hoogu pidurdada. Parematel bowling'u-kingadel on erinevad tallad. Üks tald on libisev, teine mitte. Tavaliselt kasutatakse saalikingastel ühesugust libisevat talda.

 

Aastatuhandeid on mängitud palliveeretamise mänge sihtmärkide tabamiseks. Pallide ja kurikate sarnaseid esemeid on leitud väljakaevamistel Egiptuses, mille vanuseks hinnatakse rohkem kui 7000 aastat. Samuti on leitud ka Euroopa keskajast pärinevaid märkmeid bowling'u-mängu sarnaste mängude mängimise kohta.

Tänapäeval on levinud mitmesuguseid veeremängude variatsioone, nagu inglise murukeegel, itaalia bocce, prantsuse petanque (petank) jne. Kõige populaarsem ja tuntum on tänapäeval aga kümne kurikaga veeremäng bowling.

Tänapäevase väljanägemisega bowling on pärit Ameerikast, kuid selle juured ulatuvad Euroopasse. Veeremängude variatsioonid levisid koos väljarändajatega Ameerikasse. 1841. aastal keelati kihlvedude tõttu üheksa kurikaga veeremängude mängimine. Arvatakse, et keelust mööda hiilimiseks lisati mängu kümnes kurikas. Sellega tekkis uus veeremäng bowling.

1895. aastal kehtestas American Bowling Congress (ABC) ühtsed mängu reeglid. 1909. aastal saabus bowling Euroopasse ja muutus eriti populaarseks Põhja-Euroopas. 1926. aastal loodi organisatsioon IBA (International Bowling Association), kuhu kuulusid Taani, Soome, Saksamaa, Holland, Norra ja USA. Esimesed rahvusvahelised turniirid peeti 1926. aastal Rootsis, 1934. aastal New Yorgis ja 1936. aastal Berliinis.

1936. aastal leiutas Gottfried Schmidt kurikapaigaldusmasina, kuid masinate tootmist ja kasutamist alustati 1925. aastal. Enne seda paigaldati kurikaid käsitsi. Automaatseadmete levik tõi kaasa bowling'u tohutu populaarsuse USA-s.

1925. aastal loodi Rahvusvaheline Keegli Föderatsioon FIQ (The Federation Internationale des Quilleurs), millel on alates 1979. aastast rahvusvaheline olümpiakomitee tunnustus. FIQ-il sai algselt olema neli sektsiooni: üks bowling'u- ja kolm keeglisektsiooni, kuna keegel oli tol ajal enam levinud kui bowling. 1973. aastal toimunud struktuuri muudatuse käigus loodi aga kummagi distsipliini jaoks iseseisvad organisatsioonid WTBA ja WNBA, mis töötavad sellistena tänapäevani. 1954. aastal peeti bowling'us esimene MM, kus osales 58 sportlast seitsmest riigist. Kuni aastani 1960 peeti maailmameistrivõistlusi iga kahe aasta tagant, pärast seda iga nelja aasta tagant. Alates 1963. aastast on ka naised saanud võistelda MM-il ametlikult oma klassis.

1958. aastal loodud PBA (Professional Bowling Association) on mõeldud profisportlastele, kus osaleb tänapäeval 3500 bowling'u-sportlast. Tänapäeval on bowling on enam kui 100 miljoni harrastajaga, 10 miljoni võistlussportlase ja 250 000 bowling'u-rajaga üks suuremaid ja paremini korraldatud spordialasid maailmas.

1996. aastal jõudis bowling Eestisse. 1997. aastal osaleti Kairos toimuval rahvusvahelisel võistlusel AMF Bowling World Cup. Eesti sportlased on osalenud paljudel turniiridel ja võistlustel nii Eestis kui ka välismaal. 2003. aasta MM-il esindas Eestit esmakordselt meeste ja naiste koondis.

• 1996 – esimene saal Tartus
• 1997 – esimene saal Tallinnas
• 1998 – sportliku tegevuse algus
• 1998 – esimesed bowling'u-klubid
• 1999 – loodi Eesti Bowlingu Liit (EBL)
• 2002 – EBL liitub EkeL-iga
• 2002 – FIQ WTBA liige
• Klubid Eestis – 12
• Registreeritud EBL liikmeid ~246
• Harrastajaid ~ 25 000 – 45 000
• Bowling'u-saale – 17
• Bowling'u-radu – 120

Bowling'u-mängus on igas mängus 10 ruutu (kaks viset, mille jooksul on võimalus maha saada kümme kurikat). Esimeses üheksas on arvestust pidada üsna lihtne. Arvepidamiseks on vaja kokku lugeda maha löödud kurikad järgnevalt:

1. Kui ruut jääb “lahtiseks” (kahe viskega ei saadud maha kõiki kümmet kurikat), siis kirjutatakse ruutu mahalöödud kurikate arv.

1. Kui ruudus saavutatakse “spare” (kümme kurikat saadakse pikali kahe viskega), siis kirjutatakse ruutu 10 punkti, pluss lisaks järgmise ühe viskega pikali saadud kurikate arv. Spare tähistatakse kaldkriipsuga (/).

1. Kui saavutatakse strike (kõik kurikad saadakse maha ühe viskega), siis ruutu saab kirjutada 10 punkti, pluss lisaks kahe järgmise viskega saavutatud kurikate arv. Seega näiteks kolme järjestikuse ‘strikega’ on võimalus esimesse ruutu teenida 30 punkti. Strike tähistatakse ristiga (X).

Nii loetakse kokku esimese üheksa ruudu punktid. Kuid kümnenda ruudu punkte arvestatakse teisiti. Kui kümnendas ruudus tuleb ‘märk’ (spare või strike), siis on mängijal lubatud visata lisavise (kolmas vise ruudus).

• Strike – esimese viskega kõik kurikad maha.
• Spare – kahe viskega kõik maha.
• Split – kahe kurika vahelt on maha kukkunud 1 või rohkem kurikat (kui peakurikas on püsti, siis seda splitiks ei loeta). Spliti maha viskamise eest antakse punkte ikkagi tavalise arvestuse järgi.
• Viskejoon (foul line) – joonest üle astumisel punkte ei loeta ja kirja läheb “F”.
• Rennipall – rennist rajale tagasi põrganud palli poolt maha aetud kurikaid ei arvestata.

• Baby split – seisavad kurikad 2–7 või 3–10
• Double – kaks strike'i järjest
• Turkey – kolm strike'i järjest
• Viljandi – vasaku tasku strike
• Jalgratas – kaks kurikat üksteise taga
• Apteeker – “osavalt” mitmest kurikast ühe mahavõtmine

• EU (Euroopa stiil) – üks terve sari mängitakse ühel rajal.
• AM (Ameerika stiil) – mängitakse raja paaril, üks ruut ühel, teine teisel rajal.
• Liiga – võistkondlik mäng, võitja võistkond saab võidupunkti, kaotaja nulli.
• Round Robin – mängitakse matsidena, võitja saab boonuspunkte.
• No-tap – strike'iks loetakse avaviskel ka mingi vähema arvu, kui 10 kurika mahaviskamine.

• Bowling'u mõiste veskisilla.ee
• Bowling'u tutvustus vsbowling.ee
• Bowling'ust balticbowling.eu
• Marika Lutter. Bowlingu ajalugu kuulsaal.ee