Arhat

Arahant või arhat (paali keeles arahant; sanskriti keeles arhat, 'väärikas'; tiibeti keeles dgra bcom pa; hiina keeles 阿羅漢 aluohan; jaapani keeles arakan) on budismis inimene, kes on vabanenud kõigist sansaaras hoidvatest köidikutest ning saavutanud lõpliku ja täieliku virgumise ehk nirvaana.

Arahant on ka Buddha epiteet. Buddha nimetas ennast korduvalt arahandiks ning kinnitas sadu kordi, et tema antud virgumise tee on arahandi tee (arahatta-magga).^[1]

Arahandi uuestisünniks puudub põhjus, kuna tema teod ei põhjusta uut karmat. Vaid arahant oskab juhtida teisi õigesti ja tulemuslikult virgumisele, kuna tal on selleks vajalikud kogemuspõhine tarkus ja teadmised.^[2]

Mahajaana õpetuse järgi on arahant saavutanud šraavakate nirvaana ning jätkab tulevikus oma teed bodhisattvana. ^[3]

Arahandiks saamisel läbitakse aaria neljaastmeline tee (ariya-magga), mille etapid on vooguastunu, ükskordnaasja, mittenaasja ja arahant.^[4]

Buddha Gotama peamistest õpilastest said Tipiṭaka tekstide põhjal arahantideks sajad tuhanded õpilased (sāvaka-bodhi), kellest tuntuimad on Sāriputta thera, Maha Moggallāna thera ja Ānanda thera.^[5]

Aariateed (ariyamagga) ehk arahandi teed (arahattamagga)^[6] järginud arahant on vabanenud täielikult ja lõplikult kõikidest köidikutest (vivattayi saṁyojana) ja tulvadest (āsavānaṁkhayā; khīṇāsavo antimadehadhārī).^[7] Arahandi kõlblus, keskendumine ja tarkus on saavutanud täiuse. Ta ei käitu moel, mis põhjustaks uuestisündi, ega ole seega enam uuestisünni subjekt, kuna kõik tingimused selleks on hävinenud. Buddha oli esimene arahant ja kõik järgnevad arahandid on buddhānubuddhā'd ehk need, kes on saavutanud virgumise pärast täielikult ise ja õigesti virgunud Buddhat (sammāsambuddha).^[8]

Kui inimene saab arahandiks, siis iha lakkab, misjärel viis kogumikku on küll aktiivsed, kuid esinevad ilma klammerdumiseta. Arahandi eluajal saavutatud virgumist nimetatakse olemasoluga seotud ehk jäägiga vaibumise elemendiks (saupādisesanibbānadhātu) ja plekkide lõplikuks vaibumiseks (kilesaparinibbāna). Olemasoluga mitteseotud ehk ilma jäägita vaibumise element (anupādisesanibbānadhātu) esineb arahandil viie koostisosa lakkamise järel, niisiis pärast tema surma. See tähistab lõplikku parinibaanat ehk vaibumist (parinibbāna).^[9]

Virgunu kogeb kuni surmani nii ebameeldivaid kui ka meeldivaid tundeid, sest viis võimet (pañcindriyāni) on endiselt aktiivsed, kuid need tunded, nagu ka kõik muu, ei tekita temas enam ei iha, vastumeelsust ega klammerdumist.^[10]

Kuigi Buddha ja arahandi vabanemise tee on erinev, on nende vabanemine (vimutti) samasugune. Buddha on võrrelnud neid kahte erinevat vabanemist erinevate puude põlemisel tekkivate leekidega: kuigi tule algmaterjal on erinev, on leek samasugune.^[11] Vastavalt “Kaarikujuhi suttas” toodule mõistab arahant, et see, mida on võimalik saavutada, on saavutatud: ta on ületanud kõik kannatused ning saavutanud kohalejõudmise, igasugusest klammerdumisest vaba lõpliku vaibumise (anupādā parinibbāna).^[12]

Arahant on täiuslik, võimetu tagasi langema, ning saavutatu poolest Buddhaga võrdne. Buddha antud algõpetuse ainus eesmärk – arahandiks saamine – on kõikide kannatuste lakkamine, absoluutsete teadmiste, täiusliku rahu ning pöördumatu vabanemise lõplik seisund.^[13]

Tuntuim austusavaldus Buddhale sisaldab samuti viidet sellele, et Buddha oli arahant:

Namo tassa bhagavato arahato sammāsambuddhassa

Austus Temale, Ülimale, Arahandile, Täielikult Mõistnule.