Amišid

 

Amišid pärinevad algselt Saksamaalt ja Šveitsist. Tegemist on range protestantliku usulahuga, mis eraldus 17. sajandil anabaptistlikest mennoniitidest. Amišite liikumisele pani aluse Jakob Ammann, kelle eesmärgiks oli taaselustada mennoniitide algne, konservatiivne elukorraldus. Esimesed amišite kogudused loodi Šveitsis.

Alates 18. sajandist asusid paljud amišid ümber Ameerikasse, esmajoones Pennsylvaniasse, hiljem ka New Yorgi osariiki, Illinoisi, Indianasse ja mujale. Ameerika Ühendriikides ja Kanadas elab tänapäeval kokku umbes 200 000 amišit, kõige rohkem on neid praegu USA Ohio, Pennsylvania ja Indiana osariigis.

Amišitel ei ole kirikuid, jumalateenistusi peetakse koguduseliikmete kodudes. Amišite usupõhimõtete seas on usuline pühendumus, alandlikkus, vägivallatus, võrdsus ja tagasihoidlikkus.

Amišid ei risti lapsi ja nende lapsed otsustavad täisealiseks saades ise, kas nad soovivad lasta end ristida ja kogukonna reeglite kohaselt elada. Amišid keelduvad paljuski moodsa tehnoloogia kasutamisest. Nad ei pea seda halvaks, kuid nad soovivad isoleeruda välismaailmast ning säilitada võrdsust ja tihedaid sidemeid kogukonna sees.

 

Püüdes eirata tänapäeva ühiskonda, praktiseerivad amišid sajanditetagust elustiili ja üritavad isoleerida end Ameerika kultuurist. Amišid ei kasuta tänapäevaseid leiutisi, sealhulgas elektrit. Valgusallikatena kasutatakse õlilampe, sõiduvahendina hobuvankreid. Erinevad kogukonnad väldivad moodsat tehnoloogiat erineval määral. Üldine on keeld kasutada elektrivõrgust saadavat elektrit ja massikommunikatsiooni. Mõned kogukonnad lubavad patareisid ja omatoodetud elektrit. Mõnes kogukonnas kasutatakse väetisi, geneetiliselt muundatud taimi, maagaasi ja muruniidukeid. Põllutöödel tarvitatakse ka traktorite jaoks mõeldud haakeriistu, mida veetakse traktori asemel mitme hobusega.

Amišite riided sarnanevad 17. sajandi omadega: mehed kannavad musta kaabut, musta kuube ja pükse, pühapäeviti kantakse midagi heledamat. Abielus meestel on pikk habe. Naised kannavad pikka tumedat kleiti ja juustel rätikut või tanu. Lapsed riietuvad sarnaselt täiskasvanutega. Riietuses välditakse ehisdetaile ning kirjusid ja erksavärvilisi kangaid. Mõnes koguduses välditakse isegi nööpe, sest need seostuvad amišite jaoks Euroopa sõjaväemundritega, samuti ei kanna mehed vuntse, sest see seostub kunagise sõjaväelaste kombega.

Amišite lapsed käivad kohalikes erakoolides, mis on enamasti kaheksaklassilised. Koolid on lihtsad ja koosnevad ühest ruumist. Kaheksat klassi peavad amišid piisavaks hariduseks. Amišid ei käi tööl tänapäevastes ettevõtetes, kus kasutatakse elektrit, moodsat tehnoloogiat jms. Nad elatuvad põllumajandussaaduste müügist ja käsitööst ning püüavad võimalikult palju naturaalmajanduslikus korras ise toota. Kuna amišite arv on viimasel ajal tunduvalt kasvanud, ei jätku paljudel kogukondadel enam piisavalt põllumaad ja järjest enam levib amišite seas töötamine tööstuses.

Amišid ei käi valimas, ei teeni armees, ei kasuta sotsiaalhoolekande pakutavat abi. Nad on vägivallatud ja üldiselt nad ei kaitse end, sealhulgas ka mitte kohtutes. Amišid on osaliselt maksudest vabastatud, kuid väljaspool oma kogukonda tööl käies tasuvad nad riigimakse nagu teisedki. Arstiabi kasutamine, sh operatsioonid, vereülekanne jms on amišite seas lubatud, arstiabi eest tasutakse kollektiivselt. Oma vanurite ja invaliidide eest hoolitsevad nad ise.

Amišite eluviisi reguleerib Ordnung, kogum kirjutatud ja kirjutamata reegleid. Vaatamata paljudele rangetele ettekirjutustele ei ole amišid askeetlikud. Nad elavad aktiivset sotsiaalset elu ja peavad pidusid, nad armastavad laulda ja hästi süüa. Mõnes kogukonnas on lubatud ka alkohol ja tubakas.

 

Et amišid ei kasuta rasestumisvastaseid vahendeid, siis on peredes palju lapsi. Viimase saja aasta jooksul on laste arv peredes mõnevõrra vähenenud, kuid siiski sünnib neil umbes 8 last iga naise kohta. Amišite kogukonnad kasvavad kiiresti, sest 80–90% lastest jääb truuks amišite elulaadile. Amišid üldiselt misjonitööd ei tee ja nende kogukondadega liitub uusi väljastpoolt tulnud liikmeid haruharva. Kui amišite hulgast pärinev noor otsustab kogukonnast lahkuda, ei peeta teda enam amišiks, kuid enamasti suhted temaga säilitatakse.

Kuna amišite arv kiiresti kasvab, jääb neil mitmel pool puudu oma elustiili jätkamiseks vajalikust põllumaast. Sellepärast on USA-s 20. sajandil loodud palju uusi amišite kogukondi, amišeid on välja rännanud ka Kesk-Ameerikasse.

Amišite suhtluskeel on Pennsylvania saksa keel (Pennsylvania Deitsch), mis on kujunenud Pfalzi saksa keelest. Äri ajamiseks räägivad nad mitteamišitega inglise keelt.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Amišid

• Artikkel Eesti Ekspressis
• Amišite ajaloost, usust ja eluvaadetest (inglise keeles)
• Amišite usust ja kommetest (inglise keeles)