Alberto Giacometti

Alberto Giacometti sündis 10. oktoobril 1901 Šveitsi kaguosas Bregaglia mäestikus asuvas Graubündeni kantonis Borgonovo linnas, mõne kilomeetri kaugusel Šveitsi ja Itaalia piirist. Ta isa Giovanni Giacometti oli tunnustatud postimpressionistlik maalikunstnik, keda Šveitsi kunstikogujad kõrgelt hindasid.^[2] Ta lapsepõlv möödus Stampa külas, mida ta jäi külastama elu lõpuni.^[3]

Alberto Giacometti oli pere neljast lapsest vanim.^[4] Poisi kunstianne väljendus isa ja ristiisa Cuno Amiet', foovi maalikunstniku julgustusel juba varakult. Ka ta vennad tundsid kunsti vastu huvi. Vend Diego Giacometti sai hiljem tuntuks mööblikujundajana ja oli sageli Giacometti skulptuuride modell, vend Bruno Giacometti töötas arhitektina.^[3]

Giacometti esimesed mahukamad tööd jäävad aega, kus ta oli 14-aastane. Ta esimene õlimaal "Vaikelu õunaga" valmis umbes 1915. aastal ja esimene büst "Diego" 1914.–1915. aastal isa stuudios.^[2]

1919. aastal lahkus Giacometti Schiersi keskkoolist ja suundus Genfi, kus osales 1919.–1920. aasta talvel kunstiklassides. Pärast mõnda aega Veneetsias ja Padovas viibimist reisis ta 1920. aasta mais edasi Firenzesse. Sellele järgnesid kaks aastat Roomas, kus ta tutvus Egiptuse suursuguste kunstikogudega. Omalaadse fikseeritud stiili, silmatorkava figuuri ja kindla joonega loodud objektid jäid ta kunstis äratuntavaks motiiviks.^[3]

1922. aastal kolis ta Pariisi, kus õppis 1925. aastani kunstikoolis Académie de la Grande Chaumière, kus võttis osa skulptor Antoine Bourdelle'i kunstikursustest. Tema stiil erines õpetaja omast märkimisväärselt, sest ta hakkas katsetama kubismi ja sürrealismiga. Kursusel loodud aktimaalides ja varasemates kubistlikes skulptuurides kajastub kubistliku skulptori Jacques Lipchitzi ning tubistliku maalikunstniku ja skulptori Fernand Léger' mõju.^[2] Teoses "Torso" (1925; erakogu) ühendas ta traditsiooni avangardiga: taandas contrapposto's (asend, kus figuuri keharaskus nõjatub ühele jalale) inimkeha geomeetriliste kujundite kombinatsiooniks. Tema lamedad jämedalt viimistletud skulptuurid, nagu "Vaatlev pea" ("Tête qui regarde", 1927–1928), tagasid talle Pariisi avangardistide seas peagi edu ja tuntuse.^[3]

Giacometti loomingut mõjutasid kogu ta elu mitmesugused kunstivoolud ja elukogemused.

1920. aastate loomingus võib märgata mitmesuguseid Aafrika ja Okeaania päritolu motiive. Kui tal tekkis 1926. aastal huvi Aafrika kunsti vastu, ei olnud see eelmise põlvkonna kaasaegsetele kunstnikele nagu Pablo Picasso ja André Derain enam uudne, vaid oli saanud skulptuuris populaarseks, kuni muutus dekoratiivseks.^[5] Aasta hiljem tõid talle esimest korda avalikkuse ees suuremat tunnustust pronksskulptuurid "Lusikas naine" ("Femme cuillère", 1926–1927; Guggenheimi muuseum) ja "Paar" ("Le Couple", 1927; New Yorgi moodsa kunsti muuseum), mida eksponeeriti Pariisis Tuileries'i Salongi näitusel. 1928. aastal järgnes seeria naistest ja lamedatest peadest, mille uudse lähenemise tulemuseks oli leping Pierre Loebi galeriiga, kus eksponeeriti peamiselt sürrealiste. Ka mõningad hilisemad teosed, sealhulgas mõned silmapaistvad kipsteosed ja paar maali, näitavad, kuidas mitte-lääne kunstil oli ta loomingule püsiv mõju. Neis töödes on ta hüljanud naturalistliku ja akadeemilise kunsti ning otsustanud maagiliselt metsiku ja ebatavalise nägemuse kasuks.^[3]

1930. aastate esimese poole loomingut iseloomustavad sürrealismikatsetused. 1931. aastal liitus ta André Bretoni sürrealismiliikumisega ning kujunes seal üheks aktiivsemaks liikmeks.^[6] 1935. aastal otsustas ta sürrealistlikust kujutamisest siiski loobuda ning jätkata põhjalikumalt figuratiivsete kompositsioonide analüüsimist. Ta kirjutas ka ajakirjade ja näituste kataloogide tarbeks tekste ning jäädvustas mõtted ja mälestused märkmikesse.

Koos Teise maailmasõja hoogustumisega kolis Giacometti koos venna Diegoga 1940. aasta juunis Prantsusmaale. Natside sissetungi vältimiseks sõitsid nad jalgrattaga Pariisi ja seejärel Lõuna-Prantsusmaale. Nad naasid Pariisi 1941. aastal, et suunduda Genfi, kus püsisid 1946. aastani.^[3] Seal kohtas ta ka kohalikus Punases Ristis töötanud Annette Armi, kellest sai 1949. aastal ta abikaasa.^[7] Sel kurnaval ajal olid kunstniku loodud skulptuurid tikutopsisuuruses ja figuuridel oli omapärane robustne kuju.

Umbes 1947. aastal hakkas Giacometti figuurides kujutama massitut skemaatilist skeletlikult väljendatud reaalsust, millest kujunes ta edaspidine käekiri. Töid iseloomustab kõikumine meeleheite ja üksinduse vahel. Haprad ja kannatust sümboliseerivad skulptuurid peegeldasid sõjajärgses Pariisis ellu jäänud elanike elujõudu. Tänu New Yorgis Matisse'i galeriis 1948. ja 1950. aastal toimunud näitustele hakkas Giacometti koguma kuulsust Ameerika Ühendriikides. Sellesse aega jääb ka kirjanik Jean-Paul Sartre'i essee, milles ta tõmbas paralleele ta loomingu ja eksistentsialismi vahel.^[3]

 

Giacometti loomingus – maalides ja skulptuurides on tähtsal kohal portreed. Nendes sageli mälu järgi loodud ja kujuteldavasse ruumi asetatud teostes domineerib kaalu ja tiheduse konflikt. Vaatajast saab isik, kes annab neile emotsioonid ja tundelisuse. Neid luues kogus ta inspiratsiooni lähedastelt: paljudes töödes modelliks olnud abikaasa Annette'ilt ja ta assistendina töötanud vend Diegolt. Modellidega töötades hülgas ta varasema klassikalise perspektiivi ja rekonstrueeris kehad nii, nagu tema neid nägi – killustunult, deformeerunult ja pidevas muutumises. Kehale iseloomulikud tunnused on skulptuurides lahustunud ja mõnikord teisejärgulised. Giacometti nõustus aeg-ajalt modelle ka maalima, kuid tingimusel, et nad poseerivad ta ees tunde. Tuntumad modellid olid inglise tööstur ja kunstikoguja Robert Sainsbury, haritlane Paola Carola-Thorel ja kunstnik Pierre Josse. Igal poseerimiskorral täiendas ta oma arusaamu inimkehast, mida püüdis võimalikult autentselt kujutada.^[8]

Giacomett on kujutanud ka loodust. Tema teostes on inimkeha ja looduse vahel võrdväärsus: büstid on mäed, püstised figuurid puud ja pead kivid. Nagu puu on inimene määratud paratamatusse elu ja surma protsessi. Sellist temaatikat kujutab pere hauakambri uks (1956; Fondation Giacometti), mille Giacometti disainis tööstur Edgar Kaufmanni perele Pennsylvania osariigis. Lummatuna öistest vaadetest lõi ta kiirelt kolme fookusega õlimaali "Mees, puu ja mägi" (1958; Fondation Giacometti). Ta märkis, et Stampa stuudio aknast nähtav maastik on alatises muutumises ning ta võiks iga päev, asukohta vahetamata, sama vaadet maalida. Ta leidis ilu igapäevavaadetestki ning kujutas neid ideaaliseeritult maalides.^[9]

 

Alberto Giacometti seadis kogu küpse loomeaja kestel oma kunstilist teed kahtluse alla ning otsis skulptuurist ja maalikunstist väljakutseid, mis seostuksid eluga. Tema jaoks pidi kunstiteos muutuma kujuteldavas ruumis reaalsusega konfliktis olevaks maagiaks, nagu toimus vend Diego ja abikaasa Annette'i järgi kujundatud teostes. Ta tundis, et reaalsus ei sõltu enam sellest, kuidas keegi seda tajub, reaalsus lihtsalt on. Sarnaselt Samuel Becketti romaanide ja näidenditega kujutasid Giacometti loodud figuurid isoleeritud ja väga individualistlikku maailmavaadet. 1961. aastal palus Beckett Giacomettil kujundada absurdidraama "Godot'd oodates" võtteplatsi. Lõplik kujundus koosnes ühest kipsist puust.^[3]

1962. aastal pälvis Giacometti 31. Veneetsia biennaalil skulptuuri peaauhinna ning sai selle järel tuntuks kogu maailmas.^[10] Hilisematel aastatel näidati ta töid mitmel pool Euroopas ning 1965. aastal New Yorgi moodsa kunsti muuseumis.

Giacometti mõtestas surmani kunsti piire, analüüsides pidevalt arenevaid fenomenoloogilisi uurimusi. Peamiselt uuris ta, mida käsitleb nüüdisaja kunst kontekstis: kuidas saab asi – pronks, krohv, puusüsi, värv – tuua tõde? Ja kuidas, kui üldse, suudab kunst reaalset elu säilitada?^[11] Viimased elunädalad veetis Giacometti dilemma ees, kas võidelda haigusega või tegeleda loominguga. Sellest kogemusest sai ta rohkelt inspiratsiooni ning hakkas haiglapalatis innukalt maalima.

Alberto Giacometti suri 11. jaanuaril 1966 Churis. Surma põhjuseks oli perikardiit, kuid ta tervis oli olnud aastaid nõrgem, sest ta oli ahelsuitsetaja ja põdenud mitmel korral bronhiiti. Ta matustest kodulinnas Borgonovas võtsid osa pereliikmed, naabrid, Šveitsi ja Prantsusmaa autoriteedid, kunstnikud, kunstikogujad ning arvukalt muuseumitöötajaid.^[9]

Kuna Giacomettil ei olnud lapsi, päris tema teoste õigused abikaasa Annette Giacometti. Ta hakkas ta loomingut koguma ja kataloogima ning võitles ka arvukate võltsingutega. Pärast ta surma aastal 1993 asutas Prantsusmaa Giacometti loomingu säilitamiseks Giacometti fondi (Fondation Giacometti).^[12]

•  
  "Kõndiv naine" (1932 või 1936; Tate Modern)
•  
  "Veneetsia naine VII" (1956; Uus-Lõuna-Walesi kunstigalerii)
•  
  Šveitsi 100-frangine, mille tagaküljel on kujutatud Giacometti "Kõndivat meest" (1961)

• Fondation Giacometti. (inglise ja prantsuse keeles)