Maimu Linnamägi

Kõndis Kevad Kadriorus puude all.
Sinilillevärvi olid silmad tal,
ninaotsal päiksetäpid reas,
linavalged patsijupid peas.
Jalas rohirohelised säärikud,
pluusikäised üles kääritud.

Näe, haarab koolikella päevitunud pihku
noor hästi puhanud septembrikuu
ja seda helistab ta, vallatu,
nüüd selgest rõõmust. Kogu maailm nähku
sa seisad uue kooliaasta lävel
ja võtad kätte uue õpiku!

See nooruke neiu mu kirjutuslaual
on pilt minu emast ta lapseeas.
Me üheskoos noored veel oleme kaua,
nii kaua... ja see on nii hea.

Sa ära ometi nüüd, kulla piiga,
neid ülaseid nii palju tuppa kanna,
mul enam kuhugi neid pole panna —
näe, vaasis ruum on kitsaks jäänud liiga.
Eks ole ülane just kaunim põõsa vilus,
ehk kaasakahmatult on ilu vähem ilus?
See polnud laitus, ära pilku peida!
Ma pigem kadestan su lustilikku traavi,
see lillerikkus põlles, üle kraavi,
ma kadestan su oskust rõõmu leida!

Ei see vanaema ole vana:
õlul pitsikirja valge sall,
istub tugitoolis muhedana,
telefilmi vaatab õhinal.

Aga filmis teine vanaema
kaevuteel ja heinakaarel käib.
Karja kannul astub toimekana —
imenoorena ka tema näib.

Jah, muidugi, ja igal mättal see
mu vanaema lilla liivatee!
Oh seda teed ja selle joomisnuhtlust
ja vanaema kaljukindlat meelt:
ei saa see öösel korralikku puhkust,
kes joonud pole kuuma liivateed.
Ja kui jäid hiljaks kruusi ära viima,
said teesse sortsu lüpsisooja piima.
See tüütu jook! Me, silmad juba loojas,
siis rüüpasime seda unetoojat.
Ja tõsi küll, et mesimagus uni
meid võttis kaissu kuni hommikuni.