Madeline Miller

Madeline Miller (sündinud 24. juulil 1978 Bostonis USAs) on Ameerika Ühendriikide kirjanik.

Achilleuse laul

Minu isa oli kuningas ja kuningate poeg. (Lk 7)
[Achilleus:] "Tere tulemast Phthiasse." (Lk 24)
Armsad jumalad, mõtlen ma, palun tehke nii, et ta ei vihkaks mind. (Lk 62)
Me olime nagu jumalad maailma koidikul, meie rõõm oli nii ere, et me ei näinud midagi peale teineteise. (Lk 96)
Ma olen mälestustest kokku pandud. (Lk 327)
"Mine," ütleb ta, "Ta ootab sind." (Lk 329)
Pimedas sirutavad teineteise poole läbi lootusetu, raske hämaruse kaks varju. Nende käed kohtuvad ning valgus kallab nad üle nagu tulvavesi, nagu voolaks sajast kuldsest urnist välja päike. (Lk 329)

"Kirke"

Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021.

Kui ma sündisin, ei olnud selle kohta nime, mis ma olin. Mind kutsuti nümfiks ja kõik eeldasid, et ma olen samasugune nagu ema, tädid, tuhanded nõod. Vähim vähemate jumalannade hulgas. Meie vägi oli nõnda tagasihoidlik, et sellest hädavaevu piisas, et me võiksime elada igavesti. Me kõnelesime kaladega ja hoolitsesime lillede eest, meelitasime pilvedest välja veepiisku ja lainetest soola. Meie tulevikuväljavaated olid niisama napid kui sõna "nümf" ise. Meie keeles ei tähendanud see ainult jumalannat, vaid ka pruuti. (Lk 7)
"Abielu," ütles ema isale, "või üldse mitte midagi. Ja kui abielu, siis pea meeles: väljas võid sa lõbutseda kõikide tüdrukutega, aga koju ei tohi sa neist ühtegi tuua, sest sinu kojas maksab ainult minu sõna." (Lk 9)
"Mis juhtuks," küsisin ma, "kui keegi surelik näeks sind täies hiilguses?"

"Ta põleks hetkega tuhaks."

"Mis siis, kui surelik näeks mind?"

Isa naeratas. Ma kuulasin, kuidas kabenupud liikusid, marmor kriipis tuttavlikult puitu. "Too surelik oleks õnnega koos."

"Ma ei põletaks teda?"

"Muidugi mitte," ütles isa.

"Aga mu silmad on nagu sinu omad."

"Ei ole," ütles ta. "Vaata." Tema pilk tabas halgu kolde kõrval. See hõõgus, lõi leegitsema ning varises siis tuhana maha. "Ja see on vähim, mida minu vägi võib. Kas sina suudad niigi palju?"

Öö läbi vahtisin ma neid halge. Ei suutnud. (Lk 12)

"Ja kuidas isa kuldsed veised olid?"

"Ilusad."

Perses naeris. "Ta ei tea! Kas sa oled kunagi kuulnud, et keegi võiks olla nii loll?"

"Mitte kunagi," ütles õde.

Ma ei oleks pidanud küsima, aga ma olin ikka veel oma mõtetes, nähes nende teineteisest lahutatud kehasid marmorpõrandal aelemas. "Mida ma ei tea?"

Õe täiuslik nirginägu. "Et ta paneb neid, muidugi mõista. Niimoodi teeb ta uusi juurde. Ta muudab ennast pulliks ja sigitab vasikad ja küpsetab need ära, kes on liiga vanaks jäänud. Sellepärast arvavad kõik, et nad on surematud."

"Ei ole nii!"

Nad huilgasid ja näitasid näpuga minu õhetavate põskede peale. Need helid meelitasid kohale ema. Ta jumaldas seda, kui õde ja vend mind pilkasid.

"Me räägime Kirkele veistest," ütles vend emale. "Ta ei teadnud."

Ema naer kõlas hõbedasena kui allikas, mis üle kivide voolab. "Rumal Kirke." (lk 16-17)

Mets vangistas mu pilgu. See oli vana mets, pahklikud tammed ja pärnad ja oliivisalud, kuhu vahele olid end pressinud taevasse kõrguvad küpressid. Sealt oligi pärit roheluse hõng, mis rohusest nõlvast üles hiilis. Puud sahisesid meretuules ning linnud sööstsid läbi varjude. Nüüdki on meeles, kuidas see tundus nagu ime. Terve elu olin veetnud hämaras kojas, kõndinud kängunud kallastel hõredate metsade vahel. Miski ei olnud mind ette valmistanud ja korraga tundsin tungi viskuda üleni selle külluse sisse nagu konn tiiki.

Jäin kõhklema. Ma ei olnud metsanümf. Ma ei olnud nii osav, et kõndida tunde järgi üle juurikate, pääseda puutumata läbi padrikutest. Mul ei olnud õrna aimugi, mida võisid peita varjud. Mis siis, kui kusagil varitsesid sügavad augud? Mis siis, kui seal olid karud ja lõvid?

Ma habisesin ja ootasin kaua, otsekui võiks keegi tulla ja julgustada: jah, sa võid minna, sind ei ähvarda hädaoht. Isa kaarik libises üle mere ning hakkas lainetesse laskuma. Metsa varjud olid muutunud sügavamaks ning tundus, nagu oleksid puutüved ühte põimunud. Nüüd on liiga hilja minna, ütlesin enesele. Homme. (Lk 82).

Vastuhakuks sukeldusin taas endisesse ellu. Ma tegin, mida tahtsin, selsamal hetkel, kui mõte mulle pähe kargas. Ma laulsin randades ja askeldasin aias. Meelitasin sead enda juurde ja sügasin nende harjastega kaetud selgasid, kammisin lambaid, kutsusin kohale hundid, kes lebasid hingeldades mu põrandal. Lõvi pööritas neid vahtides oma kollaseid silmi, aga käitus korralikult, sest minu seadus oli, et kõik loomad kannatavad üksteist välja. (Lk 161)
Vaatasin õele otsa. "Mis seal on?"

Tema kuldsed juuksed olid pulstunud. "Mis sa ise arvad? Laps." (Lk 128)

Ebard vaatas mind suurte silmadega. Ta tõusis püsti ja liikus ninaga õhku nuhutades minu poole. Siis vallandus temast ühtaegu terav ja elevil oietus. Ta mäletas mind. Minu lõhna ja minu ihu maitset. Ta paotas oma töntsaka suu agu näljane linnupoeg. Veel. (Lk 144)
Naine vaatas üles. Tema silmad särasid eredana kui tõrvikud. Ta heitis loori eemale ning päästis valla juuksed, mis olid nagu päikesepaiste Kreeta nõlvadel. Vähimagi kahtluseta oli ta pooljumal, võimas segu surelikkusest ja jumalikkusest. Ja veelgi enam: ta oli minu sugulane. Keegi ei säranud nõnda kuldsena, kui ei pärinenud otse Heliosest.

"Vabandust pettuse pärast," ütles ta. "Ent ma ei saanud riskida sellega, et sa saadad mu minema. Eriti kui olen terve elu igatsenud sind tundma õppida." (Lk 172)

Välislingid