Kuningas

Kuningas on tänapäeval monarhistliku korraga riikide riigipea. Nüüdisajal omavad kuningad sageli vaid esindusfunktsiooni ning sümboolset võimu. Reeglina on kuningatiitel sünnijärgne, harvemini on kuningas valitav.

• Koguja raamat, peatükk 10, salm 20

• William Shakespeare, "Hamlet", II vaatus, II stseen

• Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", 1. ptk, tlk Tatjana Hallap

• Siis tõstis Athos käe ja lausus, osutades kirstule: "Selles ajutises hauas puhkab nõrk ja silmapaistmatu mees, kelle valitsuse ajal oli ometi nii palju tohutu tähtsusega sündmusi. Selle kuninga üle valitses ühe teise mehe mõistus, nagu see lamp, mis selle kirstu kohal ripub ja seda valgustab. See teine oli tõeline kuningas, Raoul, too aga polnud muud kui vaid fantoom, kellele ta oma hinge sisse puhus. Ja ometi on monarhia majesteetlikkus meil nii võimas, et sellele mehele ei osutatud isegi seda au ega antud talle hauda tolle mehe jalge ees, kelle kuulsuseks ta andis kogu oma elu. See mees, Raoul, ärge unustage, tegi kuninga väikeseks, aga kuningavõimu suureks, ja Louvre'is troonivad kaks erinevat jõudu — surelik kuningas ja surematu kuningavõim. See valitsusaeg on möödas, Raoul, see oma isanda poolt nii kardetud ja nii vihatud minister on hauda läinud kiskudes kaasa kuninga, keda ta ei tahtnud üksi elama jätta, kahtlemata hirmust, et see hävitab kogu ta töö. Ja ometi tundus kardinali surm kõigile vabanemisena - nii pimedad on kaasaegsed - ja minagi tegutsesin mõnikord risti vastu selle suure mehe plaanidele, kes hoidis kogu Prantsusmaad peos ja kes selle järgi, kuidas ta oma käe avas või kokku surus, meile õhku andis või meil hinge kinni pigistas. Ja ta jättis minu ja mu sõbrad oma vihas puruks litsumata kahtlemata ainult selleks, et võiksin täna teile öelda:

"Raoul, tehke alati vahet kuninga ja kuningavõimu vahel: kuningas on ainult inimene, kuningavõimus väljendub jumala tahe. Kui kõhklete ega suuda otsustada, keda teenida, hüljake materiaalne näivus nähtamatu printsiibi nimel. Sest nähtamatu printsiip on kõik. Jumal on vaid tahtnud seda printsiipi käegakatsutavaks muuta ja seda seepärast ühes inimeses kehastanud."" (lk 237-238)

• [Athos:] "Kuningad võivad olla tugevad ainult aadlile toetudes, kuid aadel on suur ainult kuningate läbi. Seepärast toetagem monarhiat, sest nii toetame iseennast." (lk 409)
• Noor Louis oli juba riides, ainult kingi polnud tal veel jalas ja kuube seljas. Ta laskis üllatunud ilmel enda ümber toimetada ja külvas küsimustega üle Laporte'i, kes ei vastanud talle muud kui: "Sire, see on kuninganna käsk."

Voodilt oli tekk ära tõmmatud ja võis näha kuninga linu, mis olid nii peetud, et olid kohati päris auklikuks kulunud. See oli jällegi üks Mazarini ihnsuse avaldusi. (lk 517)

• "Kas Teie Majesteet mäletab, et mõnikord, kui ta mängis Fontainebleau pargis või Versailles' lossi õues, kattus taevas pilvedega ja kõlas piksemürin?"

"Jah, muidugi."

"Ja kuigi Teie Majesteedil oli ehk suur tahtmine mängu jätkata, ütles talle see piksemürin: "Peab tuppa minema, sire.""

"Nii see on, härra, kuid mulle on ka öeldud, et piksemürinas kõlab jumala hääl."

"Sire," ütles d'Artagnan, "kuulatage hoolega käratsevat rahvahulka ja te näete, et see sarnaneb väga piksemürinaga."

Ja õhtutuul kandiski nendeni hirmsa kõmina.

See vaikis järsku.

"Näete, sire," ütles d'Artagnan, "rahvale öeldi, et te magate. Tähendab, olete ikkagi kuningas." (lk 521)

• [Athos?:] "Ja milline karistus teie arvates kuningale määratakse?"

[D'Artagnan:] "Ma kardan väga, et surmanuhtlus. Nad on tema vastu liiga nalju patustanud, et talle armu anda. Nende ainus võimalus on ta tappa. Kas te ei ole siis kuulnud, mis ütles härra Oliver Cromwell, kui ta Pariisis käis ja talle näidati Vincennes'i kindlusvanglat, kus peeti kinni härra de Vendôme'i?"

"Mis ta siis ütles?" küsis Porthos.

"Valitsejaid võib haavata ainult kaelast."

"Olen seda kuulnud," vastas Athos.

"Ja kas te arvate, et ta nüüd, kus kuningas tal peos on, oma maksiimi ellu ei rakenda?" (lk 593)

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

• "Küll on kuningal ikka ilus amet," ütles too mees [d'Artagnan], kes oli vaatepildist nii kaasa kistud, et jäi keset teed seisma ja laskis korteežil mööduda. "Siin on valitseja, kes on sõna otseses mõttes kaetud kulla ja teemantidega nagu Saalomon ja üle külvatud lilledega nagu kevadine niit. Varsti ammutab ta kahe käega tohutust kirstust kuldmünte, mida talle sinna koorma või paar kokku on kandnud ta alamad, kes talle täna nii truud on, kes aga kunagi nii truudusetud olid. Ta maetakse lillede alla, aga kui ta oleks tulnud kaks kuud tagasi, oleks ta vastu võetud niisama paljude kuulidega kui täna lilledega. Siiski on midagi väärt sündida kuningana, kuigi see ei meeldi matsidele, kellel oma kinnitust mööda pole sellest midagi, et nad matsidena on sündinud." (lk 236-237)
• "Peate jutustama sellest, kuidas Aramis nimetati..."

"Ahaa! Vannes'i piiskopiks!"

"Just nimelt," kinnitas d'Artagnan, "Vannes'i piiskopiks. See armas Aramis. Kas teate ka, et ta teeb karjääri?"

"Jah, jah, jah. Rääkimata sellest, et ta veel sinna peatuma ei jää."

"Mis? Te arvate siis, et ta ei lepi lillade sukkadega, vaid et tal on vaja punast mütsi?"

"Tss, see on talle lubatud."

"Vaevalt usutav! Kuninga poolt?"

"Kellegi poolt, kes on võimsam kui kuningas."

"Kurat võtaks, Porthos, nüüd te räägite mulle päris uskumatuid asju!"

"Miks uskumatuid? Eks ole ju Prantsusmaal alati olnud keegi, kes on vägevam kuningast."

"Tõsi küll. Kuningas Louis XIII ajal oli see hertsog Richelieu, regendi valitsusajal oli see kardinal Mazarin, Louis XIV ajal on see härra..."

"Noh, öelge."

"Härra Fouquet."

"Tema. Tabasite kohe õigesti." (lk 500)

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", I osa, tlk Henno Rajandi, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959

• Kuid lehmi ei võidud ometi lüpsmata jätta, ja õie otsustas vapralt katset teha. Ott ja Ants pidid aga lüpsmise ajal lepaokstega kärbseid ja parme lehma küljest ära hirmutama, et loom rahulik püsiks.

Õie pesi käed puhtaks, sidus puhta põlle ette ja puhta rätiku pähe, nagu ema ja Linda lüpsma minnes tegid. Siis istus väike perenaine madalale lüpsijärile ja asus Küütu lüpsma. Poisid vehkisid lepaokstega kärbseid, ja lihtne, alandlik Arutalu Küüt oli nüüd nagu mõni vägev neegrikuningas, kelle kohal ta alamad palmioksi lehvitavad palavuse tõrjumiseks.

• Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944, lk 47-48

• [David:] Talumees kardab ikaldust, maksunõudjaid ja sõjamehi. Kaupmees kardab võistlejaid ja vargaid. Aadlimees kardab kuningat ja kuningas aadlimeest. Vaimulik kardab pattu ja põrgut. Ainult laul ja muusika panevad neid lühikeseks ajaks oma hirmu ja viletsust unustama. (lk 85)
• Siis tuli tal jälle meelde, kuidas kuningas Saul oli oma kandlemängijat piigiga visanud, aga Issand tõukas vastu ta kätt, nii et piik ei tabanud. Või oli see ainult Issanda ingel? Niisamuti oli nüüd juhtunud temaga. Oli alati hädaohtlik mängida kõrgete isandate ees, ka siis, kui ei ihaldanud ta kuningriiki. Võis leiduda keegi teine, kes seda ihaldas — ja kes küsis sel puhul ühe lihtsa kandlemängija elust! (lk 198)
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966

• Verence II oli Lancre'i ajaloo kõige heasüdamlikum monarh. Tema alamad suhtusid temasse isemoodi sõbraliku põlgusega, mis saab osaks kõigile, kes vaikselt ja kohusetruult üldsuse heaoluks töötavad.
  • Terry Pratchett, "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2003, lk 26
• Kuningad on nagu võililled. Ükskõik kui palju õisi sa maha lööd, jäävad maa alla ikka juured, mis ootavad, millal jälle võrsuda.

See oli nagu mingi krooniline haigus: paistis, et isegi kõige arukamatel inimeste] on peas väike tühimik, kuhu on kirjutatud: "Kuningad. Küll on hea mõte." Inimkonna looja on inimestele kaasa andnud tõsise konstruktsioonivea. Selleks on kalduvus põlvi nõtkutada.

• Terry Pratchett, "Savijalad", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 71
• Vahel tundus Vimesile, et kõik teavad, et Porgand on linna hüljatud trooni õige pärija. Juhtumisi ei tahtnud ta aga seda olla. Tema tahtis olla võmm ja kõik teised olid päri. Aga kuningaseisus meenutab natuke tiibklaverit - sa võid sellele katte peale panna, kuid ikka on näha, mis seal all on.
  • Terry Pratchett, "Viies elevant", tlk Allan Eichenbaum, Varrak, 2006, lk 62

• Oskap ei jaganud võimu ega vastutust. Ta võttis tütrelt kuuldu ja kasutas seda omal moel - mis oli tema õigus -, ja ta oli tõhus kuningas.

Aga vahel mõistis ta Anno sõnade ja nõu toel niisugust õigust, mida kuningatütar meeleldi pealt ei näinud. Ja siis oli tal hea meel, et isa ei nõudnud temalt suuremat seotust, sest ta oli oma loomult ikkagi südamega tüdruk ega armastanud mitte sugugi tunnet, et on kellegi kannatuste põhjuseks. (lk 108)

• Selleks kuningamärki ju kantaksegi - et teha paremini, kui seni on tehtud. (lk 211)
• [Anno:] "Kas kuningas olemine mitte ei tähenda kohustust ja õigust teha asju paremini, teha õigesti ja hästi? Kui vaja, uutmoodi, hoopis teistmoodi kui kunagi ammu! Aga sina kardad suure kurja sündimist nii väga, et ei julge olla hea ja valida head tegu! Leitari suremine ei ole ainus võimalus. Mehed ütlevad alati nii, nagu sina praegu, aga teine võimalus on olemas. Astuda mängust välja. Mitte nõustuda tegema otsuseid hirmu ja ohtude põhjal, vaid teha neid lähtuvalt sellest, mis on õige ja hea." (lk 217)
• "Sa ütled, et minu isa tapaks Leitari aeglaselt ja julmalt selle eest, et mina teda armastada julgesin," sõnas ta siis. "Ja ma kardan, et sul võib selles tõesti väga õigus olla. Aga sellisel juhul - sellisel juhtumisel pean mina endalt küsima, mida minu isa sellest teguviisist võidaks? Ka talle oleks ju kasulik, et mees nagu Leitar tema Vallas sildu ehitab! Ometi ei hooliks minu isa sellest kasust, ma tean. Kui ta aga su venna surmata laseks - ja ta laseks - võidaks ta järelikult endale midagi muud. Midagi enda jaoks väärtust kandvat."

Anno köhatas kurku puhtaks, vaikselt nagu kass köögis pliidi ees. Pärast pausi kõneles ta uuesti:

"Ja ma mõtlen, ma mõtlen ... et see miski peab olema valitsemise vägi. Mida ta võidab, on väe vägevuse kinnitamine. Veriheinte vääramatuse ja jõu kujutamine tugevamana kõigest muust, isikute kaduvast väärtusest ning nende unistustest, keda pole kuningaks kroonitud." Anno tõmbas alum ise huule hammaste vahelt läbi. "Võidaks tema enda jõud, mida ta selle tapmisega - ja ilmselt julma tapmisega - näitaks. Mina olen nii võimas, et kustutan kõik vastuolud, eriti veel omaenda Perekonnas. Ja keegi teine ei võida sellest mitte midagi." Anno silmades säras külm raud.

"Aga see, isand Valdar, ei saa ju olla kuningaks olemise mõte? Võtta kõik endale? Milleks Kuuevallale selline kuningas? Ainult koormaks!" (lk 218-219)

• Triinu Meres, "Kuigi sa proovid olla hea", 2019

• Jean de La Fontaine, "Aednik ja tema härra". Tõlkinud Ain Kaalep. Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile. Koostanud Jüri Talvet jt. Tallinn: Koolibri 1993, lk 289-290

• Kersti Merilaas, "Bellmani laulud" (1980)

• Jaan Kaplinski, "Üks kuningas oli kord maata" kogust "Tolmust ja värvidest" (1967)

• Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11

• Oma silm on kuningas.
  • Eesti vanasõna
• Pimedate maal on ühesilmne kuningas.
  • Prantsuse vanasõna