Usk

Usk on millessegi uskumine, veendumus millegi tõesuses napile või puuduvale tõendusmaterjalile vaatamata. Süstematiseeritud, organiseeritud ja maksustatud usku nimetatakse religiooniks.

• Maailma ja inimajaloo tõeliseks, ainsaks ja sügavaimaks teemaks, millele kõik teised on allutatud, jääb uskmatuse ja usu konflikt. Kõik ajajärgud, kus valitseb uskumine, mis vormis ta ka ei esineks, on hiilgavad, südantülendavad ja kaasaja ning järelpõlvede jaoks viljakad. Seevastu kõik ajajärgud, kus mis tahes kujuga uskmatus on haletsusväärse võidu saavutanud, kaovad järelpõlvede ees, kui nad ka silmapilgu peaksid suurustama oma näilise hiilgusega, sest kellelegi ei meeldi ennast piinata selle tunnetamisega, mis on viljatu.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme", tlk Mati Hint, LR 33/1974, lk 25

• Eks ole veider, et inimesed nii innukalt usu eest võitlevad ja nii innutult tema eeskirju täidavad!
  • Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 29

• "Kui te naerate ja ei usu," jätkas Aramis, "ei saa te midagi teada."

"Usume nagu muhameedlased ja oleme tummad nagu katafalk," vastas Athos.

• Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 92

• Kui üldse leidub usku, mis suudaks mägesid paigast nihutada, siis on see usk omaenese jõusse. (lk 7)
• Et lõpuks viib ju kõik välja usu juurde, tuleb meil tunnistada iga inimese õigust uskuda pigem seda, mida ta end ise uskuma paneb, mitte seda, mida teised teda uskuma panevad. (lk 32)
  • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007

• Usu objektiga võib meil nii tugevalt seostuda reaalsuse tunne, et selle mõjul muutub kogu meie elu, kuigi meie mõistus ei saa seda objekti selgepiiriliselt ei kirjeldada ega tunnetada. See on nii, just nagu oleks ilma kompimis- ja nägemismeeleta ning üldse ilma mingi tajumisvõimeta raudkangil siiski sisemine magnetvälja aistimise võime ning kui teda mõjutaksid erinevad tema lähedusse sattunud magnetid, siis võidaks temas teadlikult tekitada erinevaid hoiakuid ja kalduvusi. Too raudkang ei suudaks iialgi väliselt kirjeldada neid tegureid, mis teda nii tugevasti mõjutavad, kuid ta on siiski iga oma osakese kaudu täiesti teadlik nende olemasolust ja tähtsusest tema jaoks. (lk 68)
• Religioon ütleb, et jumalik on tegelikult olemas ning et tema ja meie vahelised andmise ja saamise suhted on samuti päriselt olemas. Kui isegi niivõrd selgetel faktitajumustel pole kindlat jalgealust, siis abstraktne mõtlemine ei suuda neile ammugi tuge pakkuda. Mõistus võib fakte liigitada, iseloomustada ja tõlgendada, kuid ei saa neid luua. Alati on veel miskit lisaks, mille saab anda vaid tunne. Filosoofia on selles vallas vaid sekundaarne, ta ei suuda usu tõepärasust garanteerida. (lk 463)
  • William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013

• ... usk on otsekui minu isiklik telegraafipatarei, ilma milleta ma ei suuda tumma pärgamenti rääkima panna. Usk on minu vastuvool, mis elektrostaatilise influentsi abil tekitab energiat; usk on nahklapike, mis hõõrudes elektriseerib klaasplaadi. Usk on retsipient, ja ta peab olema elektrijuht, muidu pole vastuvõttu; usk on meediumi vastupanu lakkamine, misjärel ta võib astuda ühendusse teispoolsusega.
  • August Strindberg, "Üksi", tlk Ülev Aaloe, LR 11-12 2012, lk 33

• Rahva usuga oli noil päevil imelik lugu. Teda materdati armutult, kui ta oli sihitud jumala poole, ja teda turgutati vahetpidamata, kui küsimuses oli mõni parteiprogramm, lipukiri või loosung. Kui asi puutus jumalasse, siis nõuti tõendusi ja seda mitte pühast kirjast, vaid midagi olulisemat, aga kui samal ajal räägiti oma politilisist unistusist, siis juhatati sind paremal korral tõendusena raamatute juurde, mida kõnelejad isegi polnud lugenud või mida nad lugedes vaevalt-vaevalt taipasid, halvemal korral aga pisteti kahtlejale mõni pisike brošüür pihku ning see pidi täitma käskude ja prohvetite aset.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" III, 31. peatükk

• Miss Maudie kohendas oma kunsthambaid. "Sa vist tead, et vana Radley kuulus jalapesijate baptistide hulka."

"Nii nagu teiegi, eks ole?"

"Minu osa ei ole nii ränk, mu laps. Ma olen lihtsalt baptist."

"Kas te kõik siis ei usugi jalapesemisse?"

"Usume. Kodus vannis. Aga meil ei saa olla kõigega ühist osasaamist..."

Nähtavasti otsustades, et mulle on kergem seletada lihtsat ristimistalitust kui osasaamist, ütles miss Maudie: "Jalapesijad usuvad, et igasugune lõbu on patt. Kas sa tead, et ühel laupäeval metsast tulles läksid nad siit mööda ja saatsid mu koos kõigi mu lilledega kuradile?"

"Ja lilled ka?"

"Jah, neiuke. Et need põleksid põrgus koos minuga. Nad leiavad, et ma veedan liiga palju aega jumala vabas looduses ja liiga vähe nelja seina vahel piiblit lugedes."

Minu usk kantslijutlustesse lõi kõikuma, kui ma kujutlesin, kuidas miss Maudie’t praetakse protestantlikes põrgutes. Tõsi küll, tal oli terav keel, ja heategevusest ta ei võtnud ka nii usinalt osa nagu miss Stephanie Crawford. Aga kui ükski mõistlik inimene ei võinud miss Stephanie peale kindel olla, siis miss Maudie’t usaldasime meie Jemiga kaunikesti. Ta ei olnud meie peale kunagi kaevanud, ei olnud meid alt vedanud, ei pistnud nina meie isiklikku elusse. Ta oli meie sõber. Mulle oli arusaamatu, kuidas nii arukas olevus võis elada igavese põrgupiina ohus.

"See ei ole õiglane, miss Maudie. Te olete kõige parem naisterahvas, keda ma tunnen."

Miss Maudie muigas. "Tänan, neiuke. Asi seisab selles, et jalapesijate arvates on naisterahvas juba loodudki patuseks. Nad võtavad piiblit täht-tähelt, saad aru."

• Lee Harper, "Tappa laulurästast", tlk Valda Raud, 1964, lk 53-54

• [Spender:] Nad teadsid, kuidas elada koos loodusega ja kuidas sellega hakkama saada. Nad ei püüdnud kõigest väest olla läbini inimesed ja mitte loomad. See on viga, mille tegime meie, kui Darwin esile kerkis. Me embasime teda ja Huxley'd ja Freudi naerunäol. Ja siis me avastasime, et Darwin ja meie religioonid ei sobi kokku. Või me vähemalt mõtlesime, et ei sobi. Me olime lollid. Me proovisime paigast nihutada Darwinit ja Huxley'd ja Freudi. Nad ei tahtnud hästi nihkuda. Siis, nagu idioodid, püüdsime religiooni uppi lüüa. See õnnestus meil päris hästi. Me kaotasime usu ja käisime ringi, juureldes selle kallal, milleks on elu vajalik. Kui kunst pole midagi muud, kui ainult iha nurjunud väljaheide, kui religioon pole midagi enamat, kui enesepete, mis see elugi siis väärt on? Usk oli meile andnud vastused kõigile küsimustele. Aga kõik selle pühkisid minema Freud ja Darwin. Me olime ja oleme praegugi kadunud inimesed. (lk 73-74, ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav")
• Sellel ööl tulid nad kõik välja ja vaatasid taevast. Nad jätsid sinnapaika oma õhtusöögid või nõudepesemised või riietumise, et etendusele minna, ja tulid välja oma nüüd-mitte-enam-nii-üsna-uutele verandadele vaatasid seda rohelist tähte Maad. See oli teadliku pingutuseta tehtud käik; nad tegid selle kõik, uskudes, et see aitab neil mõista uudist, mida nad hetk tagasi olid kuulnud raadiost. Seal oli Maa ja seal oli tulemas sõda ja sel olid sajad tuhanded emad või vanaemad või isad või vennad või tädid või onud või nõod. Nad seisid verandadel ja proovisid uskuda Maa olemasolusse niisama palju, kui nad kunagi olid püüdnud uskuda Marsi olemasolusse; see oli pahupidi pööratud probleem. (lk 153-154, ptk "November 2005: Vaatlejad")
  • Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, 1974

• Minu arvates ei hinda me iga kord seda teist voorust, mida me nii harva mainime nende kolme hulgast — usk, lootus ja armastus. Usku on meil olnud, ütleksin, isegi liiga palju — usk võib inimese muuta karmiks, kalgiks, lepitamatuks, usku saab kuritarvitada. Armastus on oluline, seda tunneme paratamatult oma südames. Kuid kui sageli unustame ära, et on olemas ka lootus, ja mõtleme lootusest haruharva? Liiga kergesti langeme meeleheitesse, oleme valmis ütlema: "Mis mõtet on üldse midagi teha?" Lootus on just see voorus, mida tänapäeval kõige rohkem tuleks viljelda.
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 565

• Vanaema hingas aeglaselt välja.

"Tule ja istu siia, kus ma sind näen ka. See on kena ja kombekas. Ja olgu otsekohe öeldud, et mina ei karda sind põrmugi."

Pikk mustas rüüs kogu kõndis üle põranda ja istus käepärast seatud tünni otsa, vikatit seina najale toetades. Siis lükkas ta kapuutsi tagasi. Vanaema pani käed rinnale risti ja vahtis külalisele rahulikult otsa, vastates ta pilgule silmast silmakoopasse.

SEE ON MULJETAVALDAV.

"Mul on usku."

TÕESTI? MILLISESSE JUMALASSE NIMELT?

"Lihtsalt usku, tead. Üldiselt."

• Terry Pratchett, "Maskeraad", tlk Triinu Pakk-Allmann, 2005, lk 71

• Maailm, mida enam ei usuta, lõpetab eksistentsi, sest reaalsus püsib uskumuste jõul. (lk 24)
• Tüüpiline eestlane vastab küsimusele, kas ta usub jumalat, üldiselt eitavalt, küsimusele, kas ta on usklik, üldiselt jaatavalt ning küsimusele, mida ta siis lõppkokkuvõttes usub, ei ole ta võimeline üldse midagi arukat vastama. (lk 161)
  • Valdur Mikita, "Lindvistika". Välgi metsad 2015

• Igas tõsiusklikus kajastub kuidagi tema usu suurus ja kohutavus. Usk kui jõud teha head ja usk kui õigustus teha kurja.
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed", EKSA 2017, lk 256

• Me oleme elanud üle viimase 20 aastaga Eestis seni nägemata telekommunikatsiooni revolutsiooni. No kas toona mingisuguseid eesmärke püstitati, kas mingi teadusnõukogu hakkas meile soovitama, et peame telegrammidest loobuma ja võtma kasutusele nutitelefonid? Või kasutama laialdaselt arvuteid? See kõik toimus ise! Siiani meil head kliimamurede lahendused puuduvad, kuid need võivad tekkida.
  • Juhan Parts, intervjuu: Indrek Kiisler, "Juhan Parts: rohepööre tähendaks õigusriigi allavett laskmist", ERR, 01.10.2023

• Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183

• Heldur Karmo, "Öö Chicagos", tuntud lauluna Mitch Murray ja Peter Callanderi viisil

• Ega teist maksa enam uskuda kui silmaga näed.
• Iga juttu ei või uskuda.
• Kuidas maa, nõnda usk.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Vikipeedias leidub artikkel

Usk