Verona mark

Verona ja Aquileia mark oli suur Itaalia kirdeosas asunud keskaegne Saksa-Rooma riigi mark (piiriala), mille keskusteks olid Verona ja Aquileia linnad. Piirkonna vallutas aastal 952 Saksa kuningas Otto I ning seda valitsesid Baieri hertsogid; aastast 976 tehti seda personaalunioonis Kärnteni hertsogkonnaga. Markkrahvide režiim lõppes aastal 1167, mil pandi algus Lombardia Liigale.

Laias laastus koosnes mark ajaloolistest Friuli ja Veneto piirkondadest ning seda piirasid läänest Lombardia ja Chiese jõgi ning idast Tagliamento ja Soča. Julia Alpides oleva Soča oru ülemine osa on tänapäeval osa Sloveenia Goriška piirkonnast. Algselt kuulus margi territooriumile ka osa tänapäeva Trentino piirkonna aladest.

Kui arvata välja Veneetsia vabariigi kontrolli all olnud laguunid, ulatus mark Aadria merest kuni Dolomiitide harja ja Karni Alpideni põhjas, kus mägine Carnia piirkond piirneb Kärnteniga. Margi läänepoolsed Veronat ümbritsevad osad koosnesid Po madaliku, Colli Euganei aheliku ja Berici mägede, Veneetsia eelalpide ning Garda järve piirkonnast.

Lisaks margi edelaosas Toscana margi piiri lähedal asunud pealinnale Veronale hõlmas Verona ja Aquileia mark veel järgmisi olulisemaid piirkondi: Aquileia piiskopitool, Friuli ajalooline pealinn Udine koos naabruses asunud Cividale del Friuli linna ja Grado sadamaga idas ning ka tähtsad Vicenza, Treviso ja Padova linnad, mis mängisid olulist rolli Lombardia Liiga moodustamisel. Verona mark oli strateegiliselt tähtis provints, mis valitses Alpide lõunapoolsete Saksamaa kuningriiki viivate mäekurude üle ning sel oli ka oluline koht Saksa-Rooma riigi lõpuks nurjunud katsetes säilitada võim Itaalia alade üle.

Marca Veronensis et Aquileiensis rajas Itaalia kuningas Berengar I 890. aasta paiku osana oma kuningriigi üldisest ümberkorraldamisest. Mark asendas endist Karolingide Friuli marki, mille viimane valitseja oli olnud Berengari toetaja Friuli Walfred.

Mark eraldati Itaalia kuningriigist pärast seda, kui Saksa kuningas Otto I oli aastal 951 kuningas Berengar II vastu sõjakäigu teinud. Järgmisel aastal Augsburgis toimunud Saksa-Rooma riigipäeval tehtud otsuse järgi säilitas Berengar II Itaalia, kuid pidi loobuma Verona margist. Viimane liideti Otto venna hertsog Heinrich I valitsetava Baieri hertsogkonnaga. Samal ajal liideti Verona margiga ka Istria mark, millest sai selle üks krahvkondi. Aastatel 952–975 (teistel andmetel 951–962) olid nii Kärnteni mark kui Verona mark Baieri hertsogite kontrolli all, moodustades massiivse Itaalia, Saksamaa ja slaavi lääni, mida valitsesid sakside Ottoonide dünastia sugulased.^[1]

Pärast mitut tema Baieri nõbude mässu tagandas Otto II aastal 976 ametist hertsog Heinrich II ning rajas margi kaguosas olevatest aladest lojaalse Luitpoldingide dünastiasse kuuluva Heinrich III valitsemise all oleva Kärnteni hertsogkonna. Heinrich III sai ka Kärnteni margina ühe osana ka Verona margi ning alates sellest ajast oli piirkond vahelduva eduga Kärnteni hertsogite kontrolli all.

Juba aastal 975 pandi margi pealinnas Veronas alus keskaegsele kommuunile. Alates sellest ajast arenesid Veronia ning mitmed teised margi territooriumil olevad linnad järk-järgult sõltumatuteks linnriikideks ja seetõttu muutus tiitel "Verona markkrahv" peaasjalikult tühjaks Baieri ja Kärnteni hertsogite dünastiate päritavaks tiitliks. Edaspidi hakkasid Saksa-Rooma keisrid Veronasse end esindama määrama markkrahvide asemel vikaare.

Kui Heinrich II oli aastal 1004 võitnud võitluse Itaalia kuninga tiitli pärast Ivrea markkrahvi Arduini vastu, eraldas ta mitu Trento ümbruses Adige orus asunud Verona territooriumi Trento piiskopkonnale. Tema Saali dünastiast järglane Konrad II eraldas need maad pärast enda kroonimist 1027. aastal Itaalia kuningriigist ja andis Trento piiskoppidele Reichsfreiheiti volitused, tõstes nad vürstlike piiskoppide auastmesse. Trento jäi piiskopliku valitsemise, mida küll vaidlustasid Tirooli krahvkonna krahvid, alla kuni selle ilmalikustamiseni aastal 1803.

Aastal 1061 andis lesk-keisrinna Agnes de Poitou, keiser Heinrich III lesk, Kärnteni ja Verona läänivalduseks Zähringite suguvõsast pärit Švaabimaa hertsogile Bertholdile. Olgugi et Berthold ei olnud edukas ei Kärnteni hertsogi ega Verona markkrahvina, pärandas ta selle tiitli edasi oma järeltulijatele Badeni dünastiast, kes valitsesid oma Švaabimaa valdusi kui Badeni markkrahvkonda. Samal ajal, aastal 1070, taastati Istria mark ning piirkond eraldati Verona küljest. Verona mark kahanes samal kümnendil veelgi: investituuritüli käigus eraldati 1077. aastal Verona idaosast piiskopilinna Aquileia ümbruses asuvad Friuli alad, millest sai kiriklik Aquileia patriarhaat, mis hakkas sarnaselt Trentoga alluma vasallina otse keiser Heinrich Neljandale.

Aastal 1151 võttis Hohenstaufenite dünastia kuningas Konrad III lõpuks Kärnteni hertsogilt Heinrich Viiendalt ülejäänud Verona margi ja andis selle Badeni markkrahvi Hermann III läänivalduseks.

Ent aastal 1164 moodustasid Põhja-Itaalia kõige olulisemad linnad Verona Liiga – ühenduse, mille eesmärk oli kaitsta nende sõltumatust Konradi onupoja Friedrich I Barbarossa Itaalia-poliitika eest. Liigat juhtis Veneetsia vabariik ja sinna kuulusid veel Verona, Padova Vicenza ja Treviso.

Aastal 1167 moodustati Verona Liiga linnade ning teiste Lombardia linnade baasil Lombardia Liiga. See märgib Verona margi de facto lõppu, mida kinnitas Lombardia Liiga võit 1176. aasta Legnano lahingus. Kuigi selleks ajaks oli ametikoht pelgalt nimeline, jätkasid keisrid vikaaride ametisse nimetamist – alates 13. sajandist olid Verona tegelikud valitsejad della Scala dünastiasse kuuluvad ametnikud ehk podestàd.

Aastal 1405 alistusid Verona kodanikud Veneetsiale, kes suutis aastaks 1420 vallutada suurema osa endise margi territooriumist ja liita see riigi maismaa-aladega (Domini di Terraferma).