Vareslased

Vareslased
	; Künnivares (Corvus frugilegus)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Värvulised Passeriformes;
Sugukond	Vareslased Corvidae; Vigors (1825)

Pähklimänsak (*Nucifraga caryocatactes caryocatactes*)

Vareslased (Corvidae) on lindude sugukond värvuliste seltsist.

Fossiilsed vareslased

Esimesed teadaolevad vareslased pärinevad keskmiotseenist 17 miljonit aastat tagasi. Nad kuuluvad väljasurnud perekondadesse Miocorvus (leitud Prantsusmaalt) ja Miopica (Ukrainast), mis võivad olla tänapäeva vareslaste esivanemad, aga see võib olla lihtsalt sarnasus konvergentse evolutsiooni tagajärjel.

Miotseeni ja pliotseeni piirilt on leitud juba tänapäevaste perekondade esindajaid, ehkki veel mitte tänapäevaseid liike.

On oletatud, et vareslased tekkisid Austraalias.^[1] Sealt levisid nad peaaegu üle kogu maailma ja see juhtus kiiresti, sest juba pliotseeni algusest on leitud vareslaste fossiile isegi Põhja-Ameerikast. Esialgsed vareslaseliigid surid Austraalias välja, kuid lõpuks levisid vareslased Austraaliasse tagasi.

Levik

Vareslased on levinud kõigil kontinentidel peale Antarktika ja paljudel saartel. Neid on sadakond liiki, kes kuuluvad umbes 20 perekonda.^[2]

Eestis levinuimad vareslased on ronk, hallvares, künnivares, hakk, harakas, pasknäär ja pähklimänsak.

Välimus

Vareslastel on jässakas keha, tugevad jalad ja massiivne nokk. Nad kaaluvad 50 g – 1,5 kg. Sulestik on valdavalt tume, küütlevalt must või must ja hallilaiguline. Ainult harakad ja näärid on värvilised. Suguline dimorfism avaldub üksnes suuruses – isaslinnud on suuremad.

Paljudel vareslastel on keele all paun, milles toitu kanda. Näiteks pähklimänsakul on selles paunas loendatud isegi üle saja seedripähkli.

Kõige sagedamini on vareslaste sulestik must, hall ja valge. Troopikas elab siiski ka selliseid vareslasi, kelle sulestikus on näiteks helesiniseid, lillasid ja smaragdseid toone.

Toitumine

Elupaiga ja toidu suhtes pole vareslased nõudlikud. Enamasti on nad segatoidulised ja kõigesööjad. Seetõttu on mitu vareslaste liiki hästi kohanenud inimtegevusega, elades linnades ja toitudes inimtegevuse jäätmetest. Talviti rändavad mitmed vareslased linnadesse, kus näiteks hakk, hallvares ja künnivares moodustavad seltsinguid.

Ameerika teadlaste uurimus näitas, et vareslased on "kõige kõigesööjamad" linnud. Nad söövad leiba, makarone, praekartuleid, võileibu, koeratoitu, jõusööta ja muud inimeste toodetud toitu, mis sageli teistele lindudele vastuvõetavad pole.^[3]

Pesitsemine

Enamasti pesitsevad vareslased eraldi, mõned ka kolooniatena. Paarid on püsivad, pesa enamasti puu otsas, kuid vahel ka põõsastes, puuõõntes, kaljudel, lõhedes ja ehitistes. Üldiselt pesitsetakse kord aastas, kuid esimese kurna hukkumisel munetakse järelkurn. Kurnas on 3–9 muna.^[2]

Vanalinnud sulgivad kord aastas.

Laul

Vareslaste hääl on üldjuhul kare ja mitte kuigi meeldiv. Sellegipoolest kuuluvad nad (nagu kõik värvulised) laululindude hulka ja vareslaste seas on ka neid, kes meloodiliselt laulda võivad. Vareslased suudavad sageli osavalt imiteerida hääli, sealhulgas inimkõnet.

Iseärasused

Vareslasi peetakse kõige intelligentsemaks ja õppimisvõimelisemaks linnurühmaks. Nende aju ja kehamassi suhe on umbes võrdne ahvide ja koerte omaga, jäädes siiski maha inimesest. Vareslaste pojad kasvavad kaua aega vanematega koos ja võivad õppida oma vanematelt, aga parvelindudena ka teistelt lindudelt. Mitmel vareslaste liigil on keeruline parvesisene hierarhia.

Perekonnad

Sugukonda kuuluvad järgmised Eestis elavate liikidega perekonnad (kokku 8 liik):

Harakas Pica
Laanenäär Perisoreus
Mänsak Nucifraga
Pasknäär Garrulus
Vares Corvus (Eestis 4 liiki)

Väljaspool Eestit elavad veel järgmised perekonnad:

Akaatsianäär Zavattariornis
Aphelocoma
Cyanocorax
Cyanolyca
Haraknäär Calocitta
Kaljuhakk Pyrrhocorax
Kidasaba-harakas Temnurus temnurus
Lasuurharakas Urocissa
Maanäär Podoces
Mustnäär Platysmurus
Männi-sininäär Gymnorhinus
Pisiharakas Crypsirina
Roheharakas Cissa
Ruskharakas Dendrocitta
Savanniharakas Ptilostomus
Siniharakas Cyanopica
Sininäär Cyanocitta

Viited

↑ Sibley C.G., Ahlquist J. Phylogeny and classification of birds. — New Haven: Yale University Press, 1990.
↑ ^2,0 ^2,1 "Loomade elu", 6. kd, lk. 427
↑ Marzluff, John M. & Angell, T. (2005): In the Company of Crows and Ravens. Yale University Press, New Haven, Connecticut. ISBN 0-300-10076-0

Välislingid

Crows. Crows: Species Information and Photos.
Tamberg, Kristina. Mustad tiivulised teevad meelehärmi. Sakala, 23. juuli 2005.
Aitsam, Viio. Varesed võtavad võimu. Maaleht, 03. august 2006.
Elts, Jaanus. Hakid ja künnivaresed linnalindudena. Valgamaalane, 15. mai 2008.
Lodjak, Jaanis. Probleemsed linnuliigid linnamaastikus. Haridus, 9–10/2008.

[1] Sibley C.G., Ahlquist J. Phylogeny and classification of birds. — New Haven: Yale University Press, 1990.

[Loomade_elu-2] 2,0 ^2,1 "Loomade elu", 6. kd, lk. 427

[3] Marzluff, John M. & Angell, T. (2005): In the Company of Crows and Ravens. Yale University Press, New Haven, Connecticut. ISBN 0-300-10076-0

[1]

[2]

[3]