Reparatsioon

See artikkel räägib juuramõistest; bioloogia mõiste kohta vaata DNA reparatsioon.

Reparatsioon (ladina keeles reparātio 'taastamine, kordaseadmine') ehk sõjahüvitis on sõja võitnud riigile tekitatud kahjude või vigastuste täielik või osaline hüvitamine sõja kaotanud riigi poolt. Tasutakse rahas, kaupadega või muude väärtustega reeglina rahulepingus kindlaksmääratud koguses ja tähtaegadel.

Sõjas lüüasaanud riikide hüvitiste maksmine on pika ajalooga. Juba Rooma impeerium määras Lutatiuse lepingu järgi Kartaagole suure hüvitise pärast esimest Puunia sõda (164–241 eKr). Ka pärast teist Puunia sõda (218–201 eKr) pidi Kartaago reparatsiooni maksma.

Pärast 1815. aasta Pariisi rahulepingut kohustasid Prantsusmaa vastase koalitsiooni maad (Venemaa, Suurbritannia, Austria ja Preisimaa) sõjas lüüa saanud Prantsusmaad maksma neile hüvitist 700 miljoni frangi ulatuses. Lisaks sellele pidid prantslased katma naaberriikide kaitseehitiste rajamiseks tehtud kulutused. See on protsentuaalselt kõige suurem reparatsiooni määr mõne reparatsiooni maksnud riigi sisemajanduse kogutoodangust, mis kunagi tasutud.

On olnud juhuseid kus sõjategevusest tulenenud reparatsioon kutsus esile mõne riigi rahapoliitika muutused. Näiteks pärast Prantsuse-Preisi 6-kuulist sõda (1870–1871) pidi Prantsusmaa 10. mail 1871 alla kirjutatud Frankfurdi lepingu järgi maksma Preisimaale 5 aasta jooksul kokku 5 miljardi kullafrangi suurust reparatsiooni. Prantsusmaa tasus selle summa ennetähtaegselt 1873. aasta septembriks. Selle summa saamine mõjutas hiljem Saksamaad minema üle kullastandardile.

Pärast esimest Hiina-Jaapani sõda (august 1894 – aprill 1895) pidi lüüasaanud Hiina maksma Jaapanile 230 miljonit hõbetaalrit.

Kreeka-Türgi sõjas (1897) lüüa saanud Kreeka kohustus oli maksta Türgile 4 miljonit naela. Kuna Kreeka oli sisuliselt maksejõuetu, oldi sunnitud lubama rahvusvahelisel finantskomisjonil tulla kontrollima riigi rahandust ja ka seda juhendama.

Saksamaa pressis 3. märtsi 1918. aasta Brest-Litovski lepinguga Nõukogude Venemaalt välja tohutu suured reparatsioonimaksed, et bolševikud otsustasid väljuda sõjast ning üritas ka ära võtta venelaste kullavarud. Lenini valitsus loobus kaheksa kuud hiljem selle lepingu täitmisest. Bulgaaria pidi Neuilly-sur-Seine lepingu (27. november 1919) järgi maksma Antanti riikidele 2,25 miljardit kuldfranki.

Saksamaa ise sai Versailles' lepingu (28. juuni 1919) tulemusel kohustuse maksta kolmele Antanti riigile 132 miljardi kuldmarka. 1932. aastal tühistati selleks ajaks maksmata jäänud summa. Kuid Saksamaale jäi võlgnevusi, mis tal kujunesid laenudega, et rahastada reparatsiooni tasumist. Nende maksmise graafik ajastati koos 1953. aasta Saksamaa välisvõlgade tasumise lepingu tingimustega. Tagasimaksete viimane osa kaeti alles 3. oktoobril 2010.

Saksamaa ja tema liitlaste materiaalse kahju heastamisviisid pandi põhimõtteliselt paika Jalta konverentsil veebruaris 1945, kuid konkretiseeriti Potsdami konverentsil. Potsdami konverentsi (17. juuli – 2. august 1945) otsustati, et Saksamaal tuleb maksta sõja võitnud liitlastele 23 miljardit USA dollarit. Tasuti peamiselt olemasolevate tööstusettevõtete masinate ja seadmetega, mis tähendas, et arvukalt Saksamaa ettevõtteid tuli likvideerida. Potsdamis määrati ka, et Nõukogude Liidu reparatsiooninõuded rahuldatakse arestides Saksamaa idatsoonist, samuti Bulgaarias, Soomes, Ungaris, Rumeenias ja Ida-Austrias asuvad Saksa varad. NSV Liit omakorda rahuldagu Poola nõuded. Saksamaa läänetsoonid pidid katma Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Prantsusmaa ja teiste hüvitise õigust omavate riikide nõuded. NSV Liit pidi samuti saama lisareparatsioone ka Saksamaa läänetsoonidest. Selline hüvitiste maksmine lõppes 1950. aastal.

Teise maailmasõja ajal asutati NSV Liidu Trofee Peavalitsus (Главное трофейное управление СССР). Saksamaal tegutsemiseks moodustati sõjaväelastest trofeebrigaadid. Selle peavalitsuse aruannetes on kirjas, et Saksamaalt viidi NSV Liitu ligi 400 tuhat raudteevagunit, 72 tuhat vagunitäit ehitusmaterjale, 2885 tehast tervikuna, 96 elektrijaama, 340 tuhat tööpinki, 200 tuhat elektrimootorit ja 1,34 miljonit karilooma. NSV Liitu toodi Humboldti ülikooli astronoomiakeskuse teleskoobid, Berliini metroovaguneid ja ristluslaevu. Trofee Peavalitsuse dokumentides on kirjas, et juba sõja ajal, aga eriti pärast sõda langes trofeemeeskondade saagiks 24 615 Saksa tanki ja iseliikuvat suurtükki, üle 68 tuhande relva ja 30 tuhat miinipildujat, 16 miljonit miini, 257 tuhat kuulipildujat, 3 miljonit vintpüssi, umbes 2 miljardit vintpüssi padrunit ja 50 tuhat autot.

Nõukogude okupatsioonitsooni elanikelt rekvireeriti ja viidi Saksamaalt minema 21 834 vagunitäit majapidamistarbeid, 73 493 vagunit ehitusmaterjale ja korterisisustust. Korterisisustusest on täpselt ära märgitud 60 149 klaverit, 458 612 raadiot, 188 071 vaipa, 941 605 mööblieset, 264 441 seina- ja lauakella. Nõukogude Liidu poole pandi ametlikult teele 6370 vagunitäit paberit, 588 vagunit portselanist lauanõusid, 3 338 348 paari jalanõusid, 1 203 169 naiste ja meeste mantlit, 2 546 919 kleiti, 4 618 631 linast eset, 1 052 503 peakatet, 154 vagunit karusnahka ja villa, 18 217 vagunit põllutöömasinaid, 24 vagunit muuseumiesemeid, 447 741 tonni must- ja värvilist metalli, 1,38 miljardi rubla väärtuses kulda, hõbedat ja plaatina kokku 174 151 kilogrammi, 2 259 000 tonni teraviljatooteid, 430 000 tonni lihatooteid, 10 000 tonni kalatooteid, 390 000 tonni suhkrut. 16 000 tonni tubakat, 988 000 tonni kartulit ja köögivilja, 20 miljonit liitrit kanget alkoholi ja 186 vagunitäit veine. Omale võeti praktiliselt kogu Berliini filmistuudio UFA arhiiv. Saksamaalt vedasid vagunite viisi materiaalseid väärtusi välja ka kõrged Nõukogude sõjaväelased. Neid varasid kuskil arvele ei võetud.

Trofee Peavalitsus hindas, et Saksamaa läänetsoonist said Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja teised tööstus- ja muid seadmeid ning kaubalaevu kokku 4,8 miljardi riigimarga (Reichsmark, RM) väärtuses, mille vahetuskurss 1938. aasta seisuga oli 2,5 RM = 1 dollar. Nõukogude okupatsioonitsoonist ja Saksa Demokraatlikust Vabariigist pärinevate repareeritud varade väärtus oli sakslaste hinnangul 15,8 miljardit dollarit, mis tollases vääringus vastab umbes 14 000 tonnile kullale.

Nõukogude Liidu ja Saksa Demokraatliku Vabariigi ning NSV Liidu ja Poola vahelised vastastikused reparatsioonikohustused lõppesid vastavalt vastastikustele kokkulepetele 1. jaanuarist 1954. See tähendas, et NSV Liit kustutas Saksa DV võlgade tasumata osa.

Reparatsiooni tasusid ka teises maailmasõjas Saksamaa liitlaseks olnud, kuid pärast teist maailmasõda Nõukogude satelliitriikideks muudetud Rumeenia ja Ungari. Rumeenia pidi maksma 1,2 miljardit dollarit, kuid NSV Liit nõudis 2 miljardit dollarit. Rumeenia aga viivitas maksetega ja suur osa sellest summast jäi tasumata. Ungari kohustus maksma Nõukogude Liidule oli 200 miljonit USA dollarit. Tšehhoslovakkiale ja Jugoslaaviale määrati 100 miljonit.

Bulgaaria kohustus oli maksta Kreekale 50 miljonit dollarit ja Jugoslaaviale 25 miljonit dollarit. Nende lepingute maksete määramise aluseks oli tollane kulla rahvusvaheline hind – 35 USA dollari puhta kulla ühe untsi eest. 1948. aastal Nõukogude Liit vähendas Bulgaaria maksesummat 50 % võrra.

1947. aastal sõlmitud rahulepingu kohaselt nõustus Itaalia maksma Jugoslaaviale ligi 125 miljonit USA dollari, Kreekale 105 miljonit, Nõukogude Liidule 100 miljonit, Etioopiale 25 miljonit ja Albaaniale 5 miljonit dollarit.

Saksamaa LV maksis 1952. aastal Iisraelile 450 miljonit Saksa marka natsionaalsotsialistide toime pandud juutidevastaste aktsioonide eest ning Juutide Maailmakongressile (World Jewish Congress) 3 miljardit Saksa marka ellujäänud ja teistes riikides elavatele juutidele kompensatsiooni maksmiseks.

Soome pidi alates 1946. aastast maksma Nõukogude Liidule reparatsiooni 300 miljoni USA dollari (1938. aasta hindades) väärtuses. Tasumine toimus masinate, seadmete, tooraine ja kaupadega. 1948. aastal alandas NSV Liit seda summat 226,5 miljonile dollarile. 1. septembriks 1952 oli Soome kogu summa tasunud.

1951. aastal sõlmitud San Francisco rahulepingu artikkel 14 kohaselt pidi Jaapan maksma mitmetele riikidele hüvitist sõja ajal tekitatud kahju ja kannatuste eest. Näiteks kehtestati sõjareparatsiooni määr (USA dollarites) Filipiinidele 550 miljonit, Vietnamile 39 miljonit ja Rahvusvahelise Punase Risti Komiteele sõjavangidele hüvitise tasumiseks 4,5 miljonit naelsterlingit. Lisaks sellele loobus Jaapan kõikidest oma välismaistest varadest umbes 23,7 miljardi dollari ulatuses.

Oli riikide, kes loobusid Jaapani hüvitistest. 1972. aastal jõustus Jaapani valitsuse ja Hiina Rahvavabariigi valitsuse ühiskommünikee, et Hiina Rahvavabariik loobub Jaapani sõjareparatsioonist. Nõukogude Liit ja Jaapani avaldasid 1956. aastal ühisdeklaratsiooni, mille kohaselt Nõukogude Liit loobus Jaapanile esitatud nõuetest. Ka tollane Tseilon (nüüdne Sri Lanka) loobus Jaapani reparatsioonist.

Jaapan allkirjastas 1952. aastal rahulepingu 49 riigiga ning sõlmis 54 kahepoolset reparatsioonilepingut. Rahulepingutes olid tingimused reparatsiooni kohta. Jaapan pidi maksma (USA dollarites) Birmale (20 miljonit), Korea Vabariigile (300 miljonit), Indoneesiale (223 miljonit), Filipiinidele (525 miljonit), Malaisiale ​​(25 miljonit), Taile, Mikroneesiale, Laosele, Kambodžale, Mongooliale, Hispaania (5,5 miljonit), Šveitsile, Hollandile (10 miljonit), Rootsile ja Taanile. Hüvitiste maksmine algas 1955. aastal ning kestis 23 aastat.

Viimane reparatsiooni maksmine on seotud lahesõjaga (2. august 1990 – 28. veebruar 1991). ÜRO Julgeolekunõukogu määras oma resolutsiooniga 687 Iraagi rahalise vastutuse suuruseks Kuveidile tekitatud kahju eest. Ligi 1,5 miljonit Kuiveidi ettevõtet ja eraisikut esitasid Iraagile kompensatsiooninõudeid 350 miljardi dollari ulatuses. ÜRO moodustas kompensatsioonikomisjoni United Nations Compensation Commission (UNCC), mis määras hüvitisenõuete suuruseks 52,4 miljardi dollarit. 2019. aasta juuliks oli ära makstud 48,7 miljardit dollarit.