Talurahvakool

Talurahvakool ehk rahvakool on 17. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni tegutsenud talurahvale mõeldud seisuslike haridusasutuste üldnimetus^[viide?].

18. sajandil moodustasid Venemaa keisririigi Eesti alade Balti kubermangude talurahvakoolide süsteemi 1. astme vallakool ja 2. astme kihelkonnakool.

19. sajandil, pärast 1885. aasta keisri ukaasi, kui Liivi-, Eesti- ja Kuramaa rahvakoolid ja õpetajate seminarid allutati Rahvahariduse Ministeeriumile, jaotati talurahvakoolid jaotati õppeaja ja õpetajate arvu järgi ühe- ja kaheklassilisteks. Esimest koolitüüpi hakati ametlikult nimetama vallakooliks ja teist ministeeriumikooliks.

Ministeeriumikooli üheklassilises õppes käidi kolm ja kaheklassilises koolis, viis talve. Uue määruse alusel lubati emakeeles õpetada neis koolides ainult kahel esimesel õppeaastal, kuid hiljemgi jäid emakeelseteks eesti keele, usuõpetuse- ja kirikulaulutunnid.

Linna- ja maa-algkoolide ning eraõppeasutuste järelevalve ja juhtimisega tegelesid rahvakoolide inspektorid. Rahvakoolide inspektorite ülesandeks oli kooliõpetajate ametisobivuse kontrollimine ja koolide ning eraõppeasutuste järelevalve. Tartu õpperingkonna, rahvakoolide direktorile alluvate inspektorite ametikohad, algkoolide ja eraõppeasutuste järelevalveks ja juhtimiseks loodi 26. jaanuaril 1887. Nende hulka arvati ka senised õigeusu talurahvakoolide inspektorid. 1887. aastal oli Eestis kolm rahvakoolide inspektori rajooni (Tallinna, Kuressaare ja Tartu), kuid inspektorirajoonide arvu suurendati hiljem mitmel korral^[1].

• Köstrikool
• Külakool
• Mõisakool
• Vallakool
• Kihelkonnakool