Rooma-aegne Armeenia

See artikkel vajab toimetamist. (August 2019) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. (August 2019) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Rooma-aegne Armeenia viitab Suur-Armeenia osade valitsemisele Rooma keisririigi poolt 1. sajandist pKr hilisantiikaja lõpuni. Kui Armenia Minor sai klientriigiks ja liidendati 1. sajandil pKr Rooma keisririiki, jäi Suur-Armeenia iseseisvaks kuningriigiks Aršakiidide võimu all. Armeenia oli kogu selle aja vältel vaenukoht Rooma ja Partia ning sellele järgnenud Sassaniidide riigi vahel ning casus belli mitmeks Rooma-Pärsia sõjaks. Alles aastatel 114–118 suutis keiser Trajanus selle vallutada ja liidendada lühiealiseks provintsiks.

4. sajandi lõpul jaotati Armeenia Rooma ja Sassaniidide vahel, kes võtsid kontrolli Armeenia kuningriigi suurema osa üle ja kaotasid 5. sajandi keskpaigas Armeenia monarhia. 6. ja 7. sajandil sai Armeeniast taas lahingupaik idaroomlaste (bütsantslaste) ja Sassaniidide vahel, kuni mõlemad pooled said lüüa ja asendati 7. sajandi keskpaigas moslemite kalifaadi poolt.

Artašesiidide dünastia langemise järel pärast Pompeiuse Armeenia-kampaaniat aastal 66 eKr oli Armeenia kuningriik sageli vaidluse all Rooma keisririigi ja Partia vaheliste Rooma-Partia sõdade ajal. Kogu selle perioodi ajaloo jooksul Aršakiidide valitsemise all jagunes Armeenia aadel Rooma-meelseteks, Partia-meelseteks või neutraalseteks.

Armeenia oli sageli klientriik või vasall kahe suurriigi ja nende järglaste, Bütsantsi ja Sassaniidide riigi piirialal. Bütsantsi–Sassaniidide sõdade ajal jaotati Armeenia lõpuks Bütsantsi Armeeniaks ja Pärsia Armeeniaks.

 Pikemalt artiklis Rooma–Partia sõda (58–63)

Rooma vabariigi itta laienemisega Mithridatese sõdade ajal tehti Artašesiidide dünastia Armeenia kuningriik Pompeiuse poolt aastal 66/65 eKr Rooma protektoraadiks. Järgmiseks 100 aastaks jäi Armeenia Rooma mõju alla. 1. sajandi keskpaiga poole pKr vaidlustas kasvav Partia mõju Rooma ülemvõimu, mis taastati Gnaeus Domitius Corbulo kampaaniatega.

See konflikt lõppes pärast Rhandeia lahingut tegeliku patiseisuga ja ametliku kompromissiga: Partia Aršakiidide prints võis nüüdsest istuda Armeenia troonil, kuid tema kandidatuuri pidi heaks kiitma Rooma keiser.

Aastal 114 liidendas keiser Trajanus Armeenia keisririigiga, tehes sellest täieliku Rooma provintsi.

Aastal 113 tungis Trajanus Partiasse, kuna ta tahtis taastada Armeenia vasallkuninga (mõned aastad varem langes Partia kontrolli alla). Aastal 114 marssis Trajanus Antiookiast Süürias Armeeniasse ja vallutas pealinna Artashati. Trajanus kukutas siis Armeenia kuninga Partamasirise ja käskis annekteerida Armeenia Rooma keisririigi uueks provintsiks.

Uus provints ulatus Kaspia mere kaldale ning külgnes põhjas Kaukaasia Ibeeria ja Kaukaasia Albaaniaga, Rooma kahe vasallriigiga.

Rooma Armeenia provintsi haldas koos Kapadookiaga Catilius Severus Claudiuste suguvõsast.

Rooma senat andis sel puhul välja mündid, millel oli järgmine kiri: ARMENIA ET MESOPOTAMIA IN POTESTATEM P.R. REDACTAE, kinnistades seega Armeenia seisundit uusima Rooma provintsina. Partia pretendendi Sanatrukese mäss suruti maha, kuigi hajus vastupanu jätkus ja Partia Vologases III suutis kindlustada Kagu-Armeenia ala just enne Trajanuse surma augustis 117.

Pärast Trajanuse surma otsustas tema järglane Hadrianus Armeenia provintsi mitte säilitada. Aastal 118 loobus Hadrianus Armeeniast ja seadis Partamaspatese selle kuningaks. Partamaspates sai varsti partlastelt lüüa ja põgenes taas roomlaste juurde, kes andsid talle lohutuseks kaasvalitseda Osroene Suur-Armeenia lääneosas.

Rooma keiser Antoninus Pius nimetas aastal 140 Armeenia kuningaks Sohaemuse. Vaid mõni aasta hiljem, aastal 161, kaotati Armeenia taas Partia Vologases IV-le. Aastal 163 võitis Statius Priscuse juhitud Rooma vasturünnak partlasi Armeenias ja taastas Sohaemuse kui roomlaste soositud kandidaadi Armeenia troonile.

Armeenia oli kahe keisririigi ja nende kandidaatide vahelises sagedases vaidluses Armeenia troonile, olukord kestis kuni uue võimu Sassaniidide tekkimiseni. Rooma võim ja mõju kasvasid pärast seda aastate jooksul, kuid Armeenia säilitas oma sõltumatuse, isegi kui ainult vasallriigina, ehkki see oli Rooma liitlane Sassaniidide riigi vastu. Kui Rooma keiser Septimius Severus rüüstas Partia pealinna Ktesiphoni, oli tema armees palju Armeenia sõdureid. Hiljem 4. sajandil koosnesid nad kahest Rooma leegionist, Legio I Armeniaca ja Legio II Armeniaca.

3. sajandi teises pooles rüüstati keiser Caruse juhitud roomlaste poolt Sassaniidide pealinna Ktesiphoni ja Lõuna-Armeenia alasid ning kogu Armeenia loovutati aastal 299 pärast poolt sajandit Pärsia võimu Diocletianusele kui vasallterritoorium.

Aastal 363 sõlmiti Ida-Rooma keisririigi ja Sassaniidide riigi vahel leping, mis jagas Armeenia nende kahe vahel. Pärslased säilitasid suure osa Armeeniast ("Persarmenia"), samas kui roomlased said väikese osa Lääne-Armeeniast.

Veel üks leping järgnes millalgi 384. ja 390. aasta vahel, Acilisene rahu (tavaliselt umbes aastast 387), mis rajas kindla jaotusjoone, mis kulges punktist Karinist (varsti nimetati ümber Theodosiopoliseks) idas punkti Nisibisest Mesopotaamias edelas. Ala Ida-Rooma kontrolli all seega kasvas, kuid siiski jäi umbes 4/5 vanast Armeenia kuningriigist Pärsia võimu alla.

Erinevalt Armenia Minorist Eufratist läänes, mis oli juba Diocletianuse ajal moodustatud täielikeks provintsideks (Armenia I ja Armenia II) Pontuse diötseesis, säilitasid uued territooriumid erineva autonoomia taseme. Põhjaosa Armenia Maior moodustas civitas stipendaria tsiviilkuberneri alluvuses tiitliga comes Armeniae, mis tähendab, et see säilitas sisemise autonoomia, kuid oli kohustatud maksma andamit ja andma sõdureid regulaarsele Ida-Rooma armeele.

Rooma võimu all oli Melitene Legio XII Fulminata baaslaager. See oli suur keskus Armenia Minoris (P'ok'r Hayk'), jäädes nii 4. sajandi lõpuni. Keiser Theodosius I jaotas piirkonna kaheks provintsiks: Esimene Armeenia (Hayk') pealinnaga Sebasteias (nüüd Sivas); ja Teine Armeenia pealinnaga Melitenes.

Teisest küljest satraapiad (ladina: Gentes) lõunas, mis olid olnud Rooma mõju all juba aastast 298, olid kuuene rühm täiesti autonoomseid vürstkondi liidus keisririigiga (civitates foederatae): Ingilene, Sophene, Antzitene, Asthianene, Sophanene ja Balabitene. Kohalik Armeenia naharar oli oma territooriumitel täiesti suveräänne ja oli lihtsalt kohustatud andma nõudmise korral sõdureid ja saatma keisrile keeldumise korral kuldkrooni. Vastutasuks said nad keisri käest oma kuningliku sümboolika, sealhulgas punased kingad.

Olukord püsis peaaegu sajandi muutumatuna, kuni satraapide ulatusliku mässuni aastal 485 keiser Zeno vastu (valitses 474–491). Selle tagajärjel võeti satraapidelt ära nende suveräänsus ja pärimisõigused, alandades nad tegelikult maksumaksjate staatusesse ja keiserlikult hallatavateks civitates stipendariae.

Keiser Justinianus I (valitses 527–565) viis läbi rea ulatuslikke haldusreforme. Juba varsti pärast tema troonilesaamist 527. aastal kaotati dux Armeniae (Armenia Minori eest vastutaja) ja comes Armeniae ning Armeenia territooriumite sõjalised jõud allutati uuele magister militum per Armeniamile Theodosiopolises.

Aastal 536 viidi läbi uued reformid, millega kaotati Eufrati-taguste territooriumite autonoomia ja moodustati neli uut regulaarset provintsi. Armenia Interior ühendati Pontus Polemoniacuse ja Armenia I osadega uue Armenia I Magna provintsi moodustamiseks, vanad Armenia I ja Armenia II jaotati ümber Armenia II ja Armenia III ning vanad satraapiad moodustasid uue Armenia IV provintsi. Aastal 538 tõusis Armeenia aadel suurte maksude vastu üles, kuid sai lüüa ja sunniti Pärsiasse põgenema.

Aastal 591 loovutas Husrav II ja Maurikiose vaheline leping enamuse Persarmeniast Ida-Rooma keisririigile.

 Pikemalt artiklites Keskaegne Armeenia ja Bütsantsi Armeenia

Piirkond oli pikaajalise sõjapidamise tulipunkt Bütsantsi–Sassaniidide sõjas (602–628). Pärast moslemite vallutuste ja araablaste Armeenia-vallutuse algust jäid Bütsantsi kätte vaid Armeenia lääneosad, moodustades osa Armeniakoni teemast. Armeenias jäid seejärel domineerima araablased ning seda valitsesid Kalifaadi poolt määratud emiirid, samuti kohalikud vürstid.

Kalifaadi võimu hääbumise ja ääremaade eraldumisega autonoomseteks riigikesteks suutsid bütsantslased 10. sajandi alguses Ioannes Kourkouase kampaaniate ajal taastada oma mõju Armeenia vürstkondade üle. 11. sajandi esimesel poolel, Basileios II ja tema järglaste ajal läks enamik Armeeniast Bütsantsi otsese kontrolli alla, mis kestis kuni Manzikerti lahinguni aastal 1071, kui kogu Armeenia langes Seldžukkide kätte.

Kristluse mõju oli tunda 1. sajandil pärast Kristust: kristlust tutvustasid kõigepealt apostlid Bartolomeus ja Taddeus. Seega on mõlemat pühakut peetud Armeenia Apostliku Kiriku kaitsepühakuks.

Apostel Bartolomeus olla öeldavasti hukatud Armeenia Albanopolises. Populaarse hagiograafia kohaselt apostlit piitsutati ja tal löödi pea maha. Teiste andmete kohaselt löödi ta risti tagurpidi (pea allapoole) nagu Püha Peetrus. Väidetavalt suri ta märtrisurma selle eest, et pööras Armeenia kuninga Polymiuse ristiusku. Raevunud monarhi pööramisest ja kartes Rooma tagasilööki, käskis kuningas Polymiuse vend, prints Astyages, Bartolomeust piinata ja hukata, millele Bartolomeus söakalt vastu pidas. Kuid puuduvad andmed ühestki Armeenia Aršakiidide kuningast nimega Polymius. Praegused teadmised näitavad, et Bartolomeus suri tõenäolisemalt Indias Kalyanis, kus oli ametnik nimega Polymius.

Armeeniast sai esimene maa, mis kehtestas kristluse oma riigiusuks, kui traditsiooniliselt 301. aastal peetud üritusel veenis Gregorius Valgustaja Armeenia kuningat Tiridates III kristlusesse pöörduma.

Diocletianuse võidu tagajärjel Sassaniidide üle oli kogu Armeenia aastaks 299 taas Rooma vasallriik: Rooma kindlustas sel viisil laia kultuurilise mõjupiirkonna Anatooliast idas, mis viis Süüria kristluse laia levikuni Nisibise keskusest 4. sajandi esimestel kümnenditel ja Armeenia võimaliku täieliku ristiusustamiseni.

Enne seda oli Armeenias domineeriv religioon zoroastrism, mida propageeris Partia/Sassaniidide keisririik, ja vähemal määral kohalik paganlus. Püha Gregorius ja tema poeg Aristaces olid edukad kõigi armeenlaste täielikus ristiusustamises 4. sajandi esimeses pooles, peamiselt pärast seda, kui Rooma keiser Constantinus Suur aastal 313 Rooma keisririigis kristluse legaliseeris.

On hästi tunnustatud ajalooline fakt, et armeenlased olid esimene rahvas maailmas, kes ametlikult kristlusega liitus. Sellele pöördumisele järgnes 4. ja 5. sajandil kristluse institutsionaliseerimine ja armeniseerimine Armeenias. Tõepoolest, Gregorius Valgustajast sai Armeenia kirikuhierarhia korraldaja. Sellest ajast alates kutsutakse Armeenia kiriku pead katoolikoseks.

Püha Gregorius valis katoolikose asupaigaks Armeenia pealinna Vagharšapati (Etšhmiadzin) ja ehitas aastatel 301–303 sinna Etšhmiadzini katedraali võlvitud basiilikana (Rooma Armeenia kuberner Vahan Mamikonian käskis aastal 480 lagunenud basiilika asendada uue Ristisurma kirikuga, mis seisab endiselt tänapäeva Armeenias).

Pidevad muutused, mis iseloomustasid Armeenia poliitilisi tegevuspaiku järgmistel sajanditel, panid poliitilise võimu liikuma turvalisematesse paikadesse, mis olid sageli seotud Ida-Rooma keisririigiga. Kiriklik keskus liikus ka erinevatesse paikadesse koos poliitilise võimuga, lõpetades Bütsantsi Kiliikias 13. sajandil.

• Legio I Armeniaca
• Legio II Armeniaca
• Sassaniidide Armeenia
• Väike-Armeenia
• Armeenia kuningriik (antiikajal)
• Mamikonian
• Rooma Gruusia
• Roomlased Pärsias
• Kaukaasia Albaania

Üldine:

• Rooma keisririik