Prosopograafia

Prosopograafia on ajalooteaduse uurimismeetod, mis seisneb teatud tunnuste alusel piiritletud inimrühma biograafiliste andmete analüüsis. Prosopograafiale on iseloomulik, et selle abil uuritakse üksikisikutest moodustunud rühmi, mitte institutsioone ega üksikisikuid kõigi oma individuaalsete eripäradega.

Prosopograafia hakkas analüütiliseks uurimismeetodiks kujunema 19. sajandil ning laiemalt levima 1920. ja 1930. aastatel. Teise maailmasõja järel suurenes prosopograafia populaarsus veelgi, millele aitas ühelt poolt kaasa arvutite areng ja teisalt uute uurimissuundade esilekerkimine ajaloos. Mõlema muutuse tulemusena hakkasid ajaloolased üha rohkem tegelema masside ja ühiskondlike protsesside uurimisega, mille jaoks prosopograafia osutub sageli sobivaimaks meetodiks.

Prosopograafiale on alati iseloomulik uuritava inimrühma kohta eluloolisi andmete kogumine, küll aga võib erinev olla nende andmete süstematiseerimise viis. Prosopograafilised andmekogud võivad olla näiteks lühinarratiivid, relatsioonilised andmekogud või mitmesuguste keerulisemate mudelite abil kujundatud kollektsioonid. Andmete analüüs võib olla nii kvalitatiivne kui ka kvantitatiivne ning analüüsi käigus võidakse vastuseid otsida erinevatele uurimisküsimustele. Seetõttu on prosopograafia levinud meetod mitmetes ajalooteaduse harudes.

Sõna prosopograafia peetakse neologismiks, mis on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest 'prosopon' (προσώπων) ja 'graphia' (γραφία), millest esimene tähendab nägu või isikut ja teine kirjutamist.^[1][2]

Ehkki mõiste ladina-, inglis- ja prantsuskeelseid (prosopographia, prosopography, prosopographie) kasutusi leiab juba 16. sajandist,^[3][2][4] on mõnikord ekslikult arvatud, et prosopograafia mõiste võeti esmakordselt kasutusele 1743. aastal^[5]. Algsetes kasutuskontekstides peeti prosopograafia all silmas isiku karakteri või tema välimuse kirjeldust,^[2][4] analüütilise metoodika tähenduses hakati seda mõistet kasutama 20. sajandil.

20. ja 21. sajandil, mil prosopograafia uurimismeetodina välja kujunes ning levima hakkas, on esitatud mitmeid selle definitsioone. Varase prosopograafia-teoreetiku Lawrence Stone’i 1971. aasta definitsiooni järgi on prosopograafia "ajalooliste tegutsejate rühma tüüpiliste taustatunnuste käsitlemine nende elude tervikuna uurimise abil".^[6] Hiljem on veel mitmed uurijad välja pakkunud erinevaid definitsioone, mille ühisjoontena on kokkuvõtvalt välja toodud eluloolisus, rühma-kesksus, andmekogude loomine ja töötlemine ning isikute väliste tunnuste uurimine.^[7]

Prosopograafiat eristatakse biograafiast, kuna tegemist ei ole üksikute elulugude kogumiga, vaid elulooliste andmete kasutamisega neist inimestest moodustunud rühma kui terviku uurimiseks.^[8] Prosopograafiat on küll kohati samastatud kollektiivse biograafiaga,^[6][7] kuigi teisal on neidki kahte uurimismeetodit selgelt eristatud. Eristavaks peetakse asjaolu, et prosopograafia huviobjektiks on inimrühm tervikuna, samas kui kollektiivse biograafia fookuses on uuritavate isikute individuaalsed eripärad.^[9] Nii on mõistete kollektiivne biograafia või grupibiograafia kasutamist prosopograafia tähenduses peetud eksitavaks.^[10]

Leidub arvamusi, et prosopograafia laadset uurimistööd tehti juba Vana-Hiinas ja 8.–10. sajandi Araabias, kuigi selle kohta ei kasutatud omas ajas prosopograafia nimetust.^[12] Lääne intellektuaalsest traditsioonist alguse saanud prosopograafia juured ulatuvad aga vähemalt 18. sajandisse, kui ajalooliste isikute kohta hakati eluloolist materjali koguma.^[13]

Aktiivselt tegeleti elulugude kogumisega 19. sajandi Saksamaal, kus põhjaliku süsteemsusega koostati arvukalt biograafilisi leksikone ja entsüklopeediaid, mis pidid alles edasiseks looma empiirilise aluse mineviku kohta millegi väitmiseks.^[14] Samas leidus Saksamaal juba tollal autoreid, kes avaldasid analüütilisema iseloomuga uurimusi. Esile on tõstetud näiteks Wilhelm Drumanni mitmeköitelist teost "Geschichte Roms in Seinem Uebergange Von Der Republikanischen Zur Monarchischen Verfassung" (ilmunud 1834–44).^[15] Ajalooliste isikute kohta koguti eluloolist teavet 19. sajandil ka inglise keeleruumis. Ka seal oli tegemist pigem elulugude kogumitega, mida ei analüüsitud, vaid mille eesmärk oli pigem teatud kogukondade jaoks tähelepanuväärsete isikute eluloo jäädvustamine. Hiljem osutusid 19. sajandi jooksul mitmel pool Euroopas koostatud elulugude kollektsioonid prosopograafia rakendajatele väärtuslikuks uurimisaineseks.^[16]

Uurimismeetodina hakati prosopograafiat rohkem kasutama 19. sajandi lõpukümnenditel.^[17] Tollal seostati seda mõistet spetsiifiliselt antiigiuuringutega ja leidub arvamusi, et tegemist oligi pikalt sellele valdkonnale reserveeritud mõistega.^[14] Teedrajavate antiigi-spetsiifiliste teostena on esile toodud kahte mahukat kogumikku: "Prosopographia Imperii Romani" (1898) ja "Pauly-Wissowa Realencyclopädie der classischen Altertumswissenschaft" (koostamist alustatud 1894). Prosopograafilise analüüsina neile koguteostele järgnes 1912. aastal Matthias Gelzeri uurimus "Die Nobilität der römischen Republik".^[18] Samal ajal rakendati inglise keeleruumis prosopograafiat tulemuslikult juba teiste ajaperioodide uurimisel, näiteks 1913. aastal avaldas Charles Beard uurimuse "An Economic Interpretation of the Constitution of the United States" Ameerika Ühendriikide põhiseaduse taustast, keskendudes selle loojate huvide uurimisele.^[16]

Fundamentaalselt olulised olid prosopograafia leviku seisukohalt 1920. ja 1930. aastad, kui isikukeskne ajalookirjutus leidis suurema kandepinna, mõjutatuna ühtaegu nii levima hakanud seisukohast, et indiviidid taastoodavad oma tegevusega sotsiaalseid struktuure, kui ka soovist paremini mõista poliitikute tegutsemismotiive ja valikuid, mis muu hulgas võivad viia suurte sõdadeni. Inglise keeleruumis ilmusid tollal rohkelt tähelepanu pälvinud teosed nagu Lewis Namieri "Structure of Politics at the Accession of George III" (1929) ja Robert K. Mertoni "Science, Technology, and Puritanism in Seventeenth Century England"^[a] (1938). 1939. aastal lisandus neile järjekordne tähelepanuväärne prosopograafiline antiigiuurimus: Ronald Syme’i "The Roman Revolution".^[20][21]

Prosopograafia levik tõi peagi kaasa kahe vastandliku koolkonna tekke. Esimesse koolkonda kuulusid "elitistid", kelle uurimishuvi oli seotud poliitilise eliidi tegevusega. Nende uurimistöö lähtus eeldusest, et poliitikas toimuvat suunavad eliidi huvid ja selle liikmete vastastikmõju. Koolkonna esindajad tegelesid üksiknäidete kogumise ja impressionistliku analüüsiga, kasutades eelkõige kvalitatiivset lähenemist. Teise koolkonna moodustasid masside käitumist statistiliselt analüüsinud uurijad, kes erinevalt esimesest koolkonnast kasutasid ka sotsiaalteaduste meetodeid. See koolkond pidas ühiskondlike protsesside ja poliitika uurimisel oluliseks avalikku arvamust, mitte eliidi huvisid. Üldiselt oli teise koolkonna esindajate uurimisvaldkonnaks pigem sotsiaalajalugu ning poliitilise ajalooga tegelesid nad vähem. Kuigi kaks koolkonda erinesid teineteisest uurimisobjektide, eelduste, vahendite ja eesmärkide poolest, oli mõlemale iseloomulik, et uurimishuvi keskmes olid inimrühmad, mitte üksikisikud ega institutsioonid. Samuti polnud piir kahe koolkonna vahel väga jäik, sest isegi masside uurimisel võis vahel andmeid olla nii vähe, et vaid statistilise analüüsiga olnuks keeruline häid tulemusi saavutada.^[22][17]

Kuigi mitmed autorid võtsid prosopograafia uurimismeetodina kasutusele juba sõdadevahelisel ajal, hakati seda ulatuslikumalt rakendama alates 1950. ja 1960. aastatest.^[23] Näiteks Ameerika Ühendriikides hakati sel ajajärgul uurimistöös arvutite abi kasutama ja allikatest eraldatud andmeid masinloetavaks muutma. Samaaegselt soosis prosopograafia laiemat levikut seal sotsioloogia ja politoloogia ulatuslik mõju ajalookirjutusele. Suurbritannias käivitus sõjajärgsetel kümnenditel Lewis Namieri algatusel prosopograafiline parlamendi ajaloo projekt, mis erinevalt Ameerika Ühendriikides toimunud arengutest pani suurema rõhu üksikbiograafiatele ning kasutas statistikat ja masinloetavaid andmeid vaid vähesel määral. Mõnevõrra hiljem avastasid prosopograafia ka Prantsuse ajaloolased, kes, olles juba mõnda aega edukalt kvantitatiivseid uurimisvõtteid rakendanud, laiendasid selle lähenemise ka biograafiliste andmete analüüsimisele ja panustasid sel moel masside uurimisele pühendunud koolkonna tegevusse.^[24]

Arvutite kasutuselevõtt ja areng on ka edaspidi taganud prosopograafia üha laiema leviku.^[25] Aja jooksul on rääkima hakatud "uuest prosopograafiast", mis ühest küljest tuginebki tehnoloogiliste võimaluste suurenemisele, ent teisest küljest on seda mõjutanud ka muutused ajalooteadvuses. Prosopograafiaga tegelevad ajaloolased on hakanud näiteks kasutama kultuuriantropoloogia võtteid, muu hulgas tihedat kirjeldust, kuna eriti vanema ajaloo allikad ei ole lihtsalt masinloetavale kujule viidavad, sisaldavad sageli implitsiitset teavet ja on mõjutatud mõistete tähenduste ajas muutumisest.^[26]

Prosopograafia võib olla sobiv uurimismeetod mitmesuguste ajalooteaduse harude jaoks, muu hulgas näiteks religiooniajalugu, poliitiline ja institutsioonide ajalugu, sotsiaalajalugu, ajalooline demograafia ja ideedeajalugu. Meetodi sobivus sõltub seega mitte uurimisvaldkonnast, vaid konkreetse uurimistöö eesmärgist, konteksti loomiseks vajaliku kirjanduse ja uurimisküsimustele vastuseid leida aitavate allikate olemasolust.^[27][28]

Prosopograafia võib osutuda sobivaks meetodiks juhul, kui eesmärk on saada läbilõike uuritavast, sageli mõne spetsiifilise ühiskonnagupi moodustavast inimrühmast ning leida vastuseid küsimustele, kellega on sellesse rühma kuuluvate indiviidide puhul tegemist ja millistel asjaoludel sattusid nad just sellesse rühma.^[29] Samuti aitab prosopograafia leida andmetes korduvaid mustreid ning aru saada inimkäitumisest rühma tasandil, kuna võimaldab tuvastada andmetest erandlikke ja tüüpilisi käitumisviise. Kasulik võib prosopograafia olla ka siis, kui soovitakse tuvastada ja selgitada inimestevahelisi ametlikke ja mitteametlikke sidemeid^[30][31] ning uurida inimeste tegevuskeskkondi.^[32] Kaudselt võib prosopograafia kasulik olla juhul, kui uuritavaks nähtuseks on inimrühmade asemel mingite objektide rühmad, aga ka teoste autentsuse kontrollimisel neis mainitud isikute tausta uurimise kaudu või arheoloogilistele leidudele konteksti loomisel.^[33]

Samas ei pruugi prosopograafia olla sobiv meetod sel juhul, kui eesmärk on esmakordselt uurida mõne kirjanduses seni käsitlemata institutsiooni tegevust. Problemaatiline võib prosopograafia rakendamine olla ka juhul, kui potentsiaalselt uuritavatest isikutest on olemas ainult nimekiri, aga puudub võimalus leida nende kohta piisavalt täpsemat teavet,^[32] samuti sel juhul, kui uurijatel puudub piisav erialane (keeleoskus, paleograafiline võimekus jne^[34]) ja tehniline pädevus andmete analüüsimiseks ning tõlgendamiseks.^[35]

Prosopograafia valimine meetodiks eeldab uurimistrateegia ja ajakava põhjalikku läbimõtlemist. Üks olulisemaid asjaolusid, millega uurijad peavad planeerimisel üldjuhul arvestama, on ajamahukas uurimistöö, mis võib kesta mitmeid aastaid. Samuti võib ilmneda vajadus kasutada kombineeritud metoodikat, sest prosopograafia üksi ei pruugi olla konkreetse uurimisprobleemi lahendamiseks piisav;^[36] tugineda eritüübiliste andmete mõistmiseks mitmesugustele tausta loovatele teadusharudele^[30] ning teha meeskonnatööd andmete kogumisel ja analüüsimisel, selleks et vältida väga väikeste valimitega piirdumist. Viimasel juhul võib ilmneda autorluse jagamise problemaatika kogutud andmete põhjal tehtud uurimistöö tulemuste avaldamisel, millega peetakse samuti oluliseks tegeleda juba planeerimise faasis.^[37][38]

Esimene samm prosopograafia rakendamisel on uurimisvälja kaardistamine.^[6][39] Selles etapis piiritletakse uuritav inimrühm geograafiliselt, kronoloogiliselt ja temaatiliselt.^[40] Geograafiliste raamide seadmine on mõnel juhul iseenesestmõistetav, näiteks juhul, kui keskendutakse mingis konkreetses linnas tegutsenud institutsiooni liikmetele, ent paljudel teistel juhtudel nõuab teema spetsiifikast tulenevalt rohkem läbi mõtlemist. Ajaliste raamide seadmine võib osade autorite arvates eeldada demograafiliste ja majandustsüklite arvesse võtmist,^[41] teisal on arvatud, et uuritav periood ei peaks olema väga palju pikem kui sada aastat.^[42]

Uuritava inimrühma temaatiline piiritlemine on üldjuhul lihtne institutsioonidega selgemalt raamistatud eliidi puhul, samas kui masside uurimiseks sobiva rühma välja valimine võib osutuda märksa keerulisemaks. Kui ühte institutsiooni piiritlemise aluseks võttes on võrdlemisi kerge tuvastada sellesse kuulunud isikuid, siis näiteks sotsiaalne staatus, päritolu või veendumused on liiga laialivalguvad selleks, et otsustada, kes vastavasse rühma kuulub või ei kuulu. Sellest probleemist üle saamiseks võidakse esmalt piiritleda laiem uurimisväli ning selle raames valida uurimiseks mõni spetsiifiline inimrühm, kelle kohta leidub piisavalt allikaid.^[43] Allikate vähesuse ja fragmentaarsuse tõttu võib kohati siiski vajalikuks osutuda ka (juhu-)valimi kasutamine.^[44]

Uuritava inimrühma üldise piiritlemise järel koostatakse edasise uurimistöö lihtsustamiseks üks või mitu nimekirja sellesse rühma kuuluvatest isikutest koos triviaalsete elulooliste andmete ja allikaviidetega, mis aitavad edaspidi allikatest teavet otsida. Seejuures võidakse tugineda mingitele juba eksisteerivatele indeksitele ja nimekirjadele, selle asemel et uuritavate isikute loend allikate põhjal ükshaaval iseseisvalt koostada. Mõnel juhul võib olemasolevatele nimekirjadele tuginemine olla küll riskantne, sest need on kohati väga madala kvaliteediga.^[45]

Esmase nimekirja koostamisele järgneb uurimisprobleemi ja selle põhjal küsimuste sõnastamine uuritava inimrühma kohta, millest omakorda sõltub, milliseid andmeid edaspidi allikatest kogutakse. Andmete kogumist suunavad küsimused käivad tüüpiliste elulooliste tunnuste kohta nagu nimi, sünni- ja surmaaeg, perekondlik ja sotsiaalne taust, majanduslik positsioon, elukoht, sünnikoht ja muud olulised geograafilised tunnused, haridus, jõukuse tase, tegevusvaldkond, religioossus, erialane kogemus, tutvusringkonnad, vahel olenevalt uurimisprobleemist ka mingid muud eluloolised detailid.^[6][46][47] Taolise küsimustiku koostamine on vajalik selleks, et tagada ühetaolised, kindlat struktuuri järgivad üksikbiograafiad.^[48]

Sageli kasutavad ajaloolased prosopograafia rakendamisel üksikuid fundamentaalse tähtsusega põhiallikaid. Nende hulgas võib olla üks kõiki uuritavaid kattev allikas, näiteks mõni detailne, sageli rahvaloenduse tulemustega sarnanev andmekogu. Ühel allikal põhineva lähenemise eeliseks on andmete ühtlus, ent taolise baasallika kvaliteeti peetakse siiski vajalikuks eraldi kontrollida, eriti kui tegemist on sekundaarallikaga. Puuduseks võib osutuda asjaolu, et sellised allikad võimaldavad üldjuhul teha järeldusi ainult andmete loomise ajahetke, ent mitte aja jooksul toimunud muutuste kohta, samuti võivad selliste allikate koostamisel olla kõrvale jäänud marginaalsemad ühiskonnakihid. Ekslike tõlgenduste ja ühepoolsete vaatenurkade vältimiseks võidakse seega kasutada hoopis eritüübilisi allikaid vastavalt eelnevalt sõnastatud küsimustele.^[49][50] Mitme allikaliigi kombineerimisel saab lisaks loota ka sellele, et allikad täiendavad üksteist.^[42]

Allikaliigid, mis sobivad prosopograafilise andmekogu koostamiseks, võivad olla näiteks demograafilised, majanduslikud, ametkondlikud, konfessionaalsed või juriidilised. Eriti väärtuslikuks peetakse perekonnaarhiive. Kuigi mõned allikad sobivad prosopograafiliseks uurimuseks paremini kui teised, osutub allikate nappuse tingimustes mõnikord vajalikuks kasutada siiski kõike, mis on kättesaadav.^[51] Seejuures peetakse allikate valimisel oluliseks juba eos veenduda, milliste rühmade kohta on võimalik leida usaldusväärset teavet ja vajadusel kasutada uurimisprobleemi lahendamisel kombineeritud metoodikat, mille puhul prosopograafia on ainult üks mitmest rakendatud meetodist.^[52] Võimalik on ka algselt sõnastatud küsimuste modifitseerimine töö käigus vastavalt sellele, milliste tunnuste kohta võimaldavad allikad koguda rohkem andmeid.^[53]

Kui algselt olid prosopograafilised andmekogud narratiivsete biograafiate kogumid, siis arvutiajastul koostatakse neid sageli relatsiooniliste andmebaasidena, mis peaks olema võimalikult süsteemsed ja ühtlaselt täidetud. See toob vahel kaasa ka probleeme, sest kõik tekstilistes allikates leiduvad andmed ei pruugi olla lihtsalt esitatavad objektide ja nende tunnuste suhtena, samuti ei pruugi kõigi isikute kohta ühtlaselt andmeid leiduda. Lahendusena on välja pakutud ka keerulisemaid andmemudeleid, mis põhinevad tunnustevaheliste seoste esiletoomisel.^{[54][55][56][57]} Leidub arvamusi, et prosopograafilised andmekogud peaks lisaks struktureeritud tabelitele või andmemudelitele paralleelselt esinema ka biograafiliste leksikonidena, mis kujutavad endast kogumit uuritavate isikute biograafilistest profiilidest, kuivõrd narratiivsed elulood kõnetavad lugejaid rohkem kui statistika ja andmed.^[58]

Allikatest võidakse andmekogusse eraldada nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid andmeid. Kvalitatiivsete andmete väljad võivad olla avatud ja minimaalselt standardiseeritud, säilitamaks allikate keelekasutust ja terminoloogiat, samuti võivad need sisaldada sõna-sõnalisi tsitaate allikatest. Kvantifitseerimise jaoks seevastu kodeeritakse allikatest eraldatud infokilde andmekogusse kandmisel või kasutatakse ühetaolisi termineid ja sümboleid. Lisaks andmetele sisaldab prosopograafiline andmekogu üldjuhul ka viiteid allikatele, millest teave pärineb.^[59]

Kuna prosopograafia põhineb isikutel, siis nõuab omaette tähelepanu andmekogu koostamisel isikute tuvastamise problemaatika. Uurijal peaks olema veendumus, et eri allikatest pärit teave käib just selle ühe konkreetse isiku kohta. Keeruliseks teevad selle võimalikud nimekaimud, nimekujude muutumine ajas ja allikates ebatäielikult esitatud nimed.^[60] Abiks võivad isikute identifitseerimisel olla andmekogusse uurimistöö alguses koondatud allikaviited, mis pakuvad võimaluse kiirelt leida nimedele vajalikku konteksti.^[61] Samas ei pruugi nimede olemasolu iseenesest iga isiku puhul alati oluline ollagi ja andmeid võidakse koguda ka allikates anonüümsena esinevate inimeste kohta.^[62]

Andmeid analüüsitakse prosopograafilises uurimuses võimalikult terviklikult, mis tähendab, et nendega ei tegeleta mitte ükshaaval eelnevalt sõnastatud küsimuste kaupa, vaid kombineeritakse ja tõlgendatakse ajaloolisest kontekstis ning antakse neile sel moel selgitus.^[56] Samuti võrreldakse omavahel eri isikuid kirjeldavaid tunnuseid, et tuvastada levinud ja erandlikud nüansid.^[63] Analüüsi käigus võidakse eluloolistest andmetest välja tuua tunnuste vahelised seosed ja vastastikmõjud, eesmärgiga paremini mõista ajaloolisi protsesse.^[64]

Andmeanalüüs võib olla nii kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Selline metoodiline mitmekesisus sai alguse juba prosopograafia algaegadel, kui uurijad rakendasid andmetega tegeledes erinevaid võtteid: osad tegelesid juhtumiuuringute põhjal grupiportree koostamisega, samas kui teised kasutasid statistilist analüüsi.^[65] Kuigi arvutuslikud võtted on prosopograafia rakendamisel ka 21. sajandil levinud, ei tähenda andmete kvantifitseerimine ja tulemuste arvulisel kujul esitamine alati tüüpilist statistilist analüüsi, sest allikate puudulikkuse tõttu ei pruugi tulemused olla statistiliselt olulised. Küll aga on prosopograafias kasutatava kvantitatiivse andmeanalüüsi mõte selgelt välja tuua uuritavale rühmale iseloomulikud tunnused.^[66][67]

Kvantitatiivse analüüsi tulemusi võidakse esitada näiteks tabelite ja diagrammidena, ent andmed ja nende visualiseeringud ise ei ole uurimistöö lõpp-produkt ega kõnele ise enda eest, vaid vajavad uurija selgitusi ja tõlgendusi. Küll aga on ajaloolasel valik, kas avaldada vaid analüüsi lõpptulemusena tekkinud käsitlus koos omapoolsete tõlgendustega või analüüsi tulemus ja tõlgendused koos algandmete koguga.^[68]

Üheks suureks probleemiks prosopograafia rakendamisel on ajaloolasele kättesaadavate allikate puudulikkus. Esiteks ei pruugi need sisaldada analüüsiks vajalikku teavet kõigi uuritavasse inimrühma kuuluvate üksikisikute kohta. Lisaks võib olemasolev teave olla ebaühtlane, nii et mõne isiku kohta võib leiduda rohkelt andmeid, samas kui mõne teise kohta pole allikatest võimalik leida peaaegu mitte mingit teavet. Ebaühtlaselt võivad andmeid sisaldada ka üht indiviidi puudutavad allikad: sageli esineb piisavalt teavet inimeste elu mõningate aspektide kohta, aga ei pruugi üldse leiduda mõne teise kohta. Kui andmete ebaühtlus on ulatuslik, siis muutuvad statistilisel analüüsil põhinevad üldistused ebaveenvaks või nende tegemine täiesti võimatuks.^[69][70] Allikate lünklikkuse probleem võidakse lahendada näiteks alustades andmete kogumist võimalikult laiahaardeliselt ja tehes alles andmekogu kasvamise käigus lõpliku valiku, milline osa andmetest analüüsi jaoks säilitatakse.^[71]

Samas võivad uurijate valikud allikate kasutamisel, neist andmete eraldamisel ja analüüsimisel tulemusi mitmel moel moonutada. Näiteks võib mõnikord allikate liigsus sundida uurijat allikate vahel valima, mis tekitab küsimuse, mil määral just see valik on esinduslik.^[51] Lisaks kasutavad prosopograafiaga tegelevad uurijad ulatuslikult "väliseid" andmeid ega võta arvesse tüüpilistest ajalooallikatest pea tuvastamatuid psühholoogilisi ja intellektuaalseid aspekte, uuritavate isikute mõttemaailma, huvisid, ideoloogiaid, põhimõtteid, eelarvamusi ja muid varjujäävaid asjaolusid. See on sageli ka paratamatu, sest allikates uuritavatele isikutele omistatud emotsionaalsed tunnused ei ütle üldjuhul midagi nende inimeste tegelike omaduste ja emotsioonide kohta.^[72][73] Ühekülgseks võib osutuda ka uuritava inimrühma valik, sest allikate saadavuse tõttu on ajaloolastel sageli mugavam keskenduda eliidi uurimisele. Isegi kui otsustatakse uurida madalamaid ühiskonnakihte, tekib neisse kuuluvate inimeste kohta sageli rohkem materjali näiteks politsei ja kohtusüsteemi tegevuse käigus, mistõttu on paremini uuritavad erandlikud inimrühmad, kes pigem vastanduvad enamusele kui esindavad seda.^[74][75]

Tulemusi võib mõjutada ka allikatest andmekogusse andmete eraldamise metoodika. Näiteks pole konkreetse andmevälja täitmisel alati selge, kas edasi antakse kõigest allika sisu või juba uurija tõlgendus. See võib juhtuda näiteks siis, kui uurija seisab silmitsi näiliselt ilmselgeid vigu sisaldavate või loetamatute andmetega.^[76][77] Lisaks võivad ajaloolased andmekogu koostamisel jagada isikud üksteist välistavatesse kategooriatesse, mis ei pruugi nende tegeliku elukäigu ja rollidega kooskõlas olla, või jätta märkamata mõningaid olulisi kategooriaid.^[78] Kui andmekogu koostab mitu uurijat, ei pruugi uurimistöö tulemused nende erinevate valikute tõttu ka piisavalt ühtlaseks kujuneda.^[76]

Üheks levinud probleemiks prosopograafilise uurimistöö tulemuste tõlgendamisel on uuritava inimrühma vähene representatiivsus, kuna uurimistöö objektiks valitud inimrühm ei pruugi oma tunnustega esindada juhuvalimit ühiskonnast ega isegi mitte üht ühiskonnakihti.^[79][80] Moonutatud tulemused võivad tekkida juhul, kui uurija ei võta tulemuste hindamisel arvesse uuritava rühma osakaalu ühiskonnas või eeldab, et ühte uuritavasse rühma kuuluvate isikute enamus kuulub ühtlasi ka teise rühma, ja teeb selle põhjal üldistusi ka teise rühma kohta.^[81]

Teiseks tõlgendamist mõjutavaks probleemiks võib osutuda sündmuste loogika puudulik mõistmine ja uuritavate isikute tegutsemismotiividele liigselt keskendumine.^[82] Neist esimene seisneb näiteks eliidi rolli üle- ja masside rolli alahindamises ajalooliste protsesside mõjutamisel. Eeldades, et murrangulisi sündmusi ja protsesse käivitavaks jõuks on eliidi huvid, võivad ajaloolased kõrvale jätta asjaolu, et ka masside seas toimuvad muutused sunnivad eliiti reageerima ja oma tegevust vastavalt muutma.^[83] Uuritavate isikute otsuseid ja valikuid selgitatakse sageli lihtsustatult, keskendudes ainult ühele või teisele motiivile, kuigi tegelikkuses mõjutab valikuid arvukalt erinevaid tegureid, mida ei saa üksteisest analüüsi lihtsustamise huvides eraldada.^[84] Tegutsemismotiividele keskendudes võidakse ülemäära tugineda ka isikukesksetele aspektidele (näiteks sotsiaalne taust, haridus või elukutse), jättes kõrvale üldised tegurid, mis inimese eluloolistes andmetes otseselt ei kajastu.^[85]

Tulemuste sidusa ja loogilise narratiivina esitamisega kaasnevad tihti uurija meelevaldsed tõlgendusskeemid. Nii võidakse näiteks kindlate faktidena esitada väiteid, mida allikates sisalduv info võimaldab esitada vaid tõenäolise või oletusena. Samuti võidakse kvantitatiivsete meetodite kasutamisel korrelatsiooni mingite tunnuste vahel ekslikult tõlgendada põhjusliku seosena või pidada uuritava rühma olulisteks tunnusteks uurija enda enne andmete kogumise algust kehtestatud valikukriteeriume.^[86] Kuna prosopograafia põhineb isikute tuvastamisel valdavalt nimede kaudu, võidakse nimedele omistada ka ülemäärast tähtsust, näiteks võidakse sama perekonnanime kandjaid pidada sugulasteks ja sellest tulenevalt eeldatakse nende isikute vahel olevat tähelepanuväärne seos.^[87]

• Barnes, Timothy D. 2007. "Prosopography Modern and Ancient". Prosopography Approaches and Applications. A Handbook, toimetanud K. S. B. Keats-Rohan, 71–82. Oxford: Unit for Prosopographical Research (Linacre College).
• Bradley, John ja Harold Short. 2003. "Texts into Databases: The Evolving Field of New-Style Prosopography". The Association for Computers and the Humanities, The Association for Literary and Linguistic Computing: The 2003 Joint International Conference: Conference Abstracts, Posters and Demonstrations, toimetanud Eric Rochester ja William A. Kretzschmar Jr., 119–122. Athens: University of Georgia. (täistekst)
• Cowman, Krista. 2016. "Collective Biography". Research Methods for History. Second Edition, toimetanud Simon Gunn ja Lucy Faire, 85–103.Edinburgh: Edinburgh University Press.
• Eck, Werner. 2003. "The Prosopographia Imperii Romani and Prosopographical Method". Fifty Years of Prosopography: The Later Roman Empire, Byzantium and Beyond, toimetanud Averil Cameron, 11–22. Oxford: Oxford University Press. (täistekst)
• Keats-Rohan, K. S. B. 2000. "Prosopography and Computing: A Marriage Made in Heaven?" History and Computing 12, nr 1: 1–11.
• Keats-Rohan, K. S. B. 2007a. "Biography, Identity and Names: Understanding the Pursuit of the Individual in Prosopography". Prosopography Approaches and Applications. A Handbook, toimetanud K. S. B. Keats-Rohan, 139–181. Oxford: Unit for Prosopographical Research (Linacre College). (täistekst)
• Keats-Rohan, K. S. B. 2007b. "Introduction". Prosopography Approaches and Applications. A Handbook, toimetanud K. S. B. Keats-Rohan, 1–32. Oxford: Unit for Prosopographical Research (Linacre College).
• Merton, Robert K. 1938. "Science, Technology and Society in Seventeenth Century England". Osiris 4: 360–632. (DOI: 10.1086/368484; JSTOR)
• Pasin, Michele ja John Bradley. 2015. "Factoid-Based Prosopography and Computer Ontologies: Towards an Integrated Approach". Digital Scholarship in the Humanities 30, nr 1: 86–97. (DOI: 10.1093/llc/fqt037; avaldamiseelne versioon)
• Pyenson, Lewis. 1977. ""Who the Guys Were": Prosopography in the History of Science". History of Science 15, nr 3: 155–188. (DOI: 10.1177/007327537701500301)
• Shapin, Steven ja Arnold Thackray. 1974. "Prosopography as a Research Tool in History of Science: The British Scientific Community, 1700–1900". History of Science 12, nr 1: 1–28. (täistekst)
• Stone, Lawrence. 1971. "Prosopography". Daedalus 100, nr 1: 46–79. (täistekst)
• Verboven, Koenraad, Myriam Carlier ja Jan Dumolyn. 2007. "A Short Manual to the Art of Prosopography". Prosopography Approaches and Applications. A Handbook, toimetanud K. S. B. Keats-Rohan, 35–69. Oxford: Unit for Prosopographical Research (Linacre College). (täistekst)

• Goudriaan, Koen, Kees Mandemakers, Jogchum Reitsma ja Peter Stabel, toimetajad. 1995. Prosopography and Computer: Contributions of Mediaevalists and Modernists on the Use of Computer in Historical Research. Leuven, Apeldoorn: Garant.

• Prosopography Research (Oxfordi Ülikooli prosopograafia-portaal)