Rahvuskogu (Prantsusmaa)

Rahvuskogu

Assemblée nationale
Prantsuse rahvuskogu embleem
Parlamendi koosseis alates 2022 juuni
Asutatud	4. oktoober 1958
Tüüp	Parlamendi alamkoda
Asukoht	Palais Bourbon, Pariis
Ametlikud keeled	prantsuse keel
Liikmete arv	577

Rahvuskogu (mõnikord tõlgitud ka Rahvusassamblee, prantsuse keeles Assemblée nationale) on Prantsuse parlamendi alamkoda. Prantsuse rahvuskogus on 577 liiget (députés), kes valitakse otsevalimistel viieks aastaks. Rahvuskogu ametlikuks asukohaks on Palais Bourbon Seine'i jõe kaldal Pariisis. Praegune rahvuskogu on asutatud 1958. aastal, mil rajati Prantsuse viies vabariik ja võeti vastu uus põhiseadus. Viimati toimusid valimised rahvuskokku 2024. aasta suvel.

Prantsusmaa poliitika ja valitsemine

Põhiseadus President Emmanuel Macron Peaminister Michel Barnier Valitsus Parlament Rahvusassamblee Senat Kongress Valimised Presidendivalimised: 2002, 2007, 2012, 2017, 2022 Rahvusassamblee valimised: 2002, 2007, 2012, 2017, 2022, 2024 Prantsusmaa erakondade loend Prantsusmaa riigipeade loend Poliitikud Haldusjaotus Piirkonnad Departemangud Välispoliitika

v r

Rahvuskogu koosneb 577 liikmest, kes on valitud Prantsusmaa kodanike poolt. Rahvuskogu võtab vastu seadusi, jälgib valitsuse tegevust ja hindab riikliku poliitika efektiivsust. Rahvuskogu jagab Prantsusmaal seadusandlikku võimu ülemkoja Senatiga, aga konflikti puhul kahe koja vahel jääb õigus lõplik otsus teha Rahvusassambleele. Rahvuskogul on õigus sundida tagasi astuma Prantsusmaa valitsus, samas kui Prantsusmaa presidendil on õigus saata laiali alamkoda.^[1]

Kui parlamendivalimistel võidab enamuse presidendiga ideoloogiliselt erinev partei või koalitsioon, siis presidendi võim väheneb märgatavalt ja tekib nn. vabaabielu (cohabitation). Vabaabielusid on juhtunud kolmel korral - kaks korda François Mitterrandi valitsusajal (1986-1988 ja 1993-1995) ja üks kord Jacques Chiraci valitsusajal (1997-2002). Peale 2000. aasta referendumit, millega presidendi ametiaega kärbiti seitsmelt aastalt viiele ja parlamendivalimised toimuvad vahetult peale presidendivalimisi, on vabaabielude teke vähem tõenäoline.

Parlamendiliikmeid valivad prantslased alamkotta viieks aastaks. Alates 2012. aastast ja 14. Rahvuskogust on 11 kohta alamkojas reserveeritud välismaal elavatele ja seal hääletanud prantslastele. Rahvusassamblees vähemalt 15 kohta saavutanud parteid moodustavad ametlikud parlamendifraktsioonid. Parlament töötab kokku 52 nädalat aastas, kuid avalikud Rahvuskogu kogunemised toimuvad vaid põhiseaduses määratletud 9-kuulisel perioodil oktoobrist juunini (mõlemad kaasaarvatud). Vabariigi president võib Rahvuskogu erandkorras kutsuda kokku erakorralisele istungile. Lisaks tööle Rahvuskogus võtavad parlamendi liikmed osa parlamendi komisjonide tööst, esindavad alamkoda delegatsioonides nii kodu- või välismaal ning esindavad Rahvusassamblee huvisid rahvusvahelistes organisatsioonides.^[1][2]

Rahvuskogu tööd ja oluliste otsuste tegemist toetab Rahvaassamblee Büroo, millesse kuuluvad alamkoja esimees; kuus aseesimeest, kes vajadusel saavad esimeest asendada; kolm kvestorit (questeur); ja 12 esimehe tööd toetavad sekretäri. Rahvuskogu esimehel on suured erakorralised õigused ning kes on seaduste järgi Prantsusmaal võimu poolest neljandal kohal. Esimees määrab kolm üheksast Prantsusmaa Põhiseadusnõukogu liikmest ja on Prantsuse presidendi nõunik juhul kui alamkoda laiali saadetakse. Valitsust esindab Rahvuskogul üldjuhul parlamendiga suhtlemise eest vastutav minister.^[1]

Prantsusmaal on mitmikmandaadid tavalised, tihti võib Rahvuskogu liige võib korraga olla ka näiteks mõne linna linnapea. Samas on ka siin piirangud: näiteks president ei saa oma ametiajal olla mitte üheski teises ametis, ka Rahvuskogu liige ei saa olla samaaegselt ka Senati või Euroopa Parlamendi liige. Lisaks ei saa Rahvuskogu liige korraga olla rohkem kui ühes järgnevalt nimetatud kohalikus ametis:

• Piirkonnanõukogu liige, asepresident või president;
• Departemangunõukogu liige, asepresident või president;
• Rohkem kui 3500 elanikuga valla nõukogu liige, aselinnapea või linnapea;
• Pariisi nõukogu liige (Pariis on samaaegselt vald ja departemang);
• Korsika nõukogu liige (Korsika on regionaalse eristaatusega)

Samas võib Rahvuskogu liige korraga olla kolmandas ametis, kui see on alla 3500 elanikuga vallas.

Näiteks 2010. aasta märtsis oli Yves Jégo korraga Rahvuskogu liige Seine-et-Marne'i 3. ringkonnast, Île-de-France'i piirkonnanõukogu liige ja 16 000 elanikuga Montereau-Fault-Yonne'i linnapea. Seaduse kohaselt pidanuks ta ühest kolmest mandaadist loobuma, kuid jäi endiselt ametisse kuni piirkonnanõukogu kohalt tagasi astumiseni juulis 2011.

Prantsusmaa emamaalt valitakse 539 saadikut, ülemeredepartemangudest 27. Valimisringkonnad on 2010. aasta ümberjaotusega jaotatud departemangude vahel vastavalt rahvaarvule: Lozère'l ja Creuse'l on mõlemal vaid üks ringkond, samas Nordil 21 ja Pariisil 18.

Rahvuskogu valimised toimuvad Prantsusmaal kahes voorus. Esimeses voorus võidu saavutamiseks on kandidaadil vaja saada rohkem kui pooled valimas käinute hääled ühe lisatingimusega: need hääled peavad ületama 25 protsenti kõigist valimisnimekirjadesse kantutest. Teises voorus konkureerivad koha nimel Rahvuskogus kaks enim hääli saanud kandidaati ning kõik ülejäänud, kes said 12,5% või rohkem valimisnimekirja kantud inimeste häältest. Teise voor järel selgub Rahvuskogu koosseis.^[3] Valimiste järel valib alamkoda salajasel hääletusel Rahvusassamblee esimehe.^[1]

President François Mitterrandi 10. juulil 1985 vastu võetud seadusega muutusid Rahvusassamblee valimised proportsionaalseks, igale departemangule määrati vastavalt rahvaarvule kindlaksmääratud arv saadikuid, valimiskünniseks oli 5%. Kuid 1986. aastal toimunud valimised võitis konservatiivne opositsioon Jacques Chiraci juhtimisel, mis lõpetas proportsionaalse süsteemi ja taastas senise kahevoorulise süsteemi.

Esimene Prantsuse Rahvusassamblee kogunes Prantsuse revolutsiooni ajal. Rahvuskogu nime kandis 1789. aastal rajatud Prantsuse esinduslik organ, milles tegutsesid kolmanda seisuse esindajad, 17. juunist 9. juulini. Pärast seda nimetati organ ümber Asutavaks Rahvuskoguks, mis eksisteeris 1791. aastani. Uuesti võeti Rahvuskogu nimi kasutusse Prantsuse-Saksa sõja lõpul 1871. aastal. Rahvuskogu toimetas 1875. aastani, mil valmis kolmanda vabariigi põhiseadus. Kolmanda vabariigi ajal (1875–1940) kasutati Rahvuskogu nimetust, et kirjeldada kogu Prantsuse parlamenti koos ülem- ja alamkojaga. Alates 1946. aastal välja kuulutatud neljandast vabariigist kasutatakse Rahvuskogu nime alamkoja nimena. Rahvasuus kasutatakse nimetust Rahvusassamblee tihtipeale kõikide Prantsuse parlamentide kirjeldamiseks.^[4]

• Prantsusmaa Senat
• Prantsusmaa parlament

• Prantsusmaa Rahvuskogu koduleht (prantsuse keeles)

•  Rahvuskogu (Prantsusmaa) – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis