Spolia

Spolia (mitmus ladinakeelsest sõnast spolium 'sõjasaak') tähendab ehituskomponente, mida taaskasutati uutes ehitistes^[1]. Spolia kasutamine on tuntud alates hilisantiigist, sageli transporditi detaile selleks pikkade vahemaade taha^[2].

Hilisantiikset spolia kasutust on sageli põhjendatud hilisantiigi majandusliku surutisega ja sobiva ehitusmaterjali puudusega. Lisaks praktilisusele materjali taaskasutuse mõttes kannab spolia kasutus sageli ka sümboolset tähendust – hoone osad, mis võetakse endisest hoonest, kannavad traditsiooni ja võivad olla isegi otsekui koha pühadust kandvad reliikviad, eriti kui nad on stilistiliselt väga erinevad võrreldes uusehitisega. Teisalt võib lihtkivina seina müüritud kunagine ehitusdetail kujutada sümboolselt eelneva kultuuri üle võidu saavutamist.

Väljend on pärit Vana-Rooma militaarajaloost, spolia opima tähendas varustust, mille Rooma väepealik oma käega võttis kahevõitluses võidetud vastaselt ja see arvati äravõetud standartide ja sõjalaevade vööride kõrval väärtuslikemate trofeede hulka.

Ehitusdetailide kohta arhitektuuris kasutati sõna spolia esmakordselt renessansiajal. Firenze kanoonik Francesco Albertini teatab 1510. aastal koostatud Rooma kirjelduses, et Rooma Peetri kiriku Sixtus IV kabeli porfüürsambad on spolia Diocletianuse termidest. Raffaeli 1519. aastal kirjutatud kirjas Leo X-le on juttu Constantinuse võidukaare spolia'test^[3], kusjuures seesama võidukaar on ära nimetatud ka enamikus tänapäevastes uurimustes spolia kohta. Mõistet kasutas ka Giorgio Vasari oma teoses "Le vite dei più eccellenti architetti, pittori et scultori italiani" sageli ja iseenesestmõistetavana ja sealt on see jõudnud ka 21. sajandi kunstilukku.

Roomas 4. sajandil ehitatud neljasuunaline Januse võidukaar (itaalia keeles Arco di Giano Quadrifronte) on ehitatud taaskasutatud tellistest ja kaetud marmorplaatidega^[4], mis olid, samuti tänaseks kadunud skulptuurid ja sambad, võetud varasematelt ehitistelt^[5].

315. aastal pühitsetud Constantinuse võidukaar, Rooma suurim ja triumfikaartest hiliseima ehitusajaga, kujutab endast kollaaži varasemate keiserlike ehitiste osadest. Selle ehisdetailid pärinevad keisrite Traianuse (98–117), Hadrianuse (117–138) ja Marcus Aureliuse (161–180) aegsetelt ehitistelt, mida on täiendatud 4. sajandil loodud reljeefidega ja skulptuuridega. Juba renessansiajal märgati erinevusi ehisdetailide kunstilise töötluse tasemes ning Raffael märgib 4. sajandil loodu primitiivsuse ja lohakuse halvustavalt ära oma kirjas paavstile.

Vanas 4. sajandil ehitatud Püha Peetruse basiilikas oli viis löövi, mille arkaadide sambad, igas arkaadis 21 sammast, võeti varasematelt Rooma ehitistelt^[6]. Ka altariruumi ees seisnud nn Saalomoni sambad, mis Constantinus Suur pärimuse järgi kirikule oli kinkinud, on spolia, võetud suure tõenäosusega mõnelt Rooma keisririigi idaaladel asunud vanemalt ehitiselt.

Ateenas asuva, Eileithyia templi kohale ehitatud Panagia Gorgoepikoose välismüürid on üleni kaunistatud varasematelt hoonetelt võetud kivireljeefidega^[7].

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (September 2019)

Varakeskaegses kullassepatöös kasutati ehete või liturgiliste objektide kaunistamiseks vääriskividena sageli antiikseid gemme, omistamata tähendust nende algsele sisule ja ikonograafiale.

• 
  7. sajandi ketassõlg 4. sajandist pärit tundmatut keisrit kujutava gemmiga
• 
  Baseli kiriku varakambris asuv Taavetit kujutav kuldkuju antiikse gemmiga, u 1280–1320.
• 
  Väärismetallist ja kahe antiikse gemmiga kaunistatud kukkur-relikviaar Engeri kirikus