Sevilla habemeajaja

See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2023) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

"Sevilla habemeajaja" (originaalis Il Barbiere di Siviglia, esialgu Almaviva, ossia L’inutile precauzione – Almaviva ehk Asjatu ettevaatus) on Gioachino (Gioacchino) Rossini koomiline ooper (dramma giocoso) kahes vaatuses Cesare Strebini libretole Pierre-Augustin Beaumarchais’ näidendi "Le barbier de Séville" (1775) ja Giuseppe Petrosellini samanimelise libreto järgi.

Esmaettekanne toimus 20. veebruaril 1816 Rooma Teatro Argentinas.

• Geltrude Giorgi-Righetti (Rosina)
• Manuel García (Almaviva)
• Luigi Zamboni (Figaro)
• Zenobio Vitarelli (don Basilio)
• Bartolomeo Botticelli (dr Bartalo)

Dirigeeris Gioachino Rossini.

Beaumarchais' näidendit oli ooperi kirjutamiseks kasutanud enne Rossinit Giovanni Paisiello (1782), Nicolas Isouard (1796) ja Francesco Morlacchi (1816). Paisiello töö oli neist kõige edukam, kuid pärast Rossini oopuse esietendust langes ka Paisiello ooper tähelepanu alt välja. Hiljem, 11. novembril 1868, kaks päeva enne Rossini surma, esietendus helilooja Constantino Dall'Argine versioon, mis põhines Rossini teosega samal libretol ja oli pühendatud Rossinile. Rossini kirjutas lepingule Rooma teatriga alla 15. detsembril 1815 ehk pisut üle kahe kuu enne planeeritud esietendust. Maestrol oli põhimõtteliselt ükskõik, mis libretole ooper kirjutada. Tal polnud midagi Beaumarchais’ teksti vastu. Teda ei häirinud ka, et samale algallikale oli juba Paisiello ooper olemas ja seda oli aastakümneid edukalt esitatud. Et teha eelkäijatega selge vahe ja arvestada otsekohe esile kerkinud Paisiello proteste, valis Rossini pealkirjaks "Almaviva, ossia La precauzione inutile". Ta rääkis hiljem, et oli isiklikult kirjutanud Paisiellole ja selgitanud oma ooperi nimevalikut, et ei soovi mitte kuidagi vanameistrit diskrediteerida. Rossini leidnud küll Paisiellolt mõistmist, kuid samal ajal kirjutas Paisiello oma sõbrale Roomas, et too teeks kõik võimaliku Rossini oopuse läbikukutamiseks. Praegune pealkiri võeti kasutusele Bologna teatri lavastuses augustis 1816, kuus kuud pärast esietendust ja mõni kuu pärast Paisiello surma.

Kuid 17. jaanuaril polnud veel libretot. Planeeritud esietenduseni jäi pisut üle kuu. Esialgu valitud libretist Jacopo Ferretti venitas ja ta vahetati välja Cesare Strebini vastu. Teatril oli ka rahalisi raskusi, mis osaliselt määras solistide valiku. Luigi Zamboni, kellele Rossini Figaro rolli kirjutas, kutsus Rossinit ja Teatro Argentina rahapuuduses impressaariot Francesco Sforza-Cesarinit Rosina rollis kaasama tema vennanaist Elisabetta Gafforinit. Kuid Gafforini nõudis liiga kõrget honorari ning lõpuks leppis teater kokku Geltrude Righettiga. Rossini ise sai lepingu järgi ooperi eest 400 Rooma eskuudot, mis oli suhteliselt tagasihoidlik honorar tollases ooperite komponeerimise praktikas. Rosina roll oli algselt kirjutatud kontraaldile. Rossini paistis silma selle poolest, et muutis sageli oma muusikat kindlate lauljate jaoks. Joséphine Fodor-Mainvielle'ile muutis ta kontraaldi sopraniks ja sellisel kujul kanti see roll esimest korda ette 1818. aasta Londoni ja 1820 Priisi lavastustes.

On täpselt teada, et I vaatuse tekst sai libretistil valmis 25. jaanuaril ning II vaatuse sai Rossini 29. jaanuaril. Noor ja tohutu töövõimega helilooja andis I vaatuse partituuri paljundamiseks üle juba 7. veebruaril. Järgmisel päeval suri ootamatult ooperi tellinud Teatro Argentina omanik hertsog Francesco Sforza Cesarini, kuid tema abikaasa võttis käigult teatri juhtimise üle. Väidetavalt kom­poneeris Rossini kogu ooperi 13 päevaga (mõningatel andmetel 15, aga ka koguni 9 päevaga). Seda kommenteeris samuti üliviljakas Donizetti, kui kuulis, et teos valmis 13 päevaga, et see olevat vägagi võimalik, kuid näitab, et Rossini on olnud laisk.

Suures ajahädas laenas Rossini oma väljakujunenud tava kohaselt muusikalugusid on varasematest ooperitest. Avamäng pärineb "Aurelio in Palmirast". Sama avamäng oli kasutusel ka "Elisabetta, regina d'Inghilterras". Sissejuhatus "Piano pianissimo" pärineb "Sigismondost". Serenaad "Ecco, rident in cielo" on laen "Aurelio in Palmirast". Kabaletta "Dunque io son... tu non m'inganni?" Elisabettast". Kabaletta "Fortunati affetti miei" oli algselt "La cambiale di matrimonios". Aariat "Ah il più lieto e più felici" kasutas Rossini aga hiljem "La Cenerentolas".

Esietenduse päev oli käes ja puudu oli ka Rosina II vaatuse laulutunni pala, mida Giorgi-Righetti tuli maestrolt küsima. Selle peale võttis Rossini partituuri ja kirjutas sinna ad libitum, ehk solist valigu ise omal soovil, mis tahes pala esitamiseks. Too teise vaatuse laulutund on sageli kujunenud vastava solisti meelsuse väljenduseks, kui pala valikut silmas pidada. Adelina Patti valis näiteks Luigi Arditi loo "Il bacio". On esitatud bolerot Giuseppe Verdi "I vespri sicilianist", varjulaulu Giacomo Meyerbeeri "Dinorah'st", Henry Bishopi "Home, sweet home!". Nellie Melba kasutas sama laului, kuid saatis end ise klaveril. Pauline Viardot laulis Aljabjevi "Ööbikut". Maria Callasel oli kombes esitada ühe ja sama lavastuse erinevates etendustes mitmesuguseid laule. Üks kord hiljem, kui eakas Rossini viibis oma tippooperi ettekandmisel ja Adelina Patti ei olnud Rosina aariaga "Una voce poco fa" absoluutselt korralikult hakkama saanud, küsinud Rossini temalt: "Väga tore, mu kallis ja kes kirjutas loo, mille te just esitasite?"

Rossini pidi lepingu kohaselt kolme esimest etendust ise juhatama. Dirigendipulti ta minna ei soovinud. Lähtudes tollastest kommetest, istus ta orkestriruumis klavessiini taga ja juhatas sealt orkestrit ning elas vahetult üle esietenduse fiasko, mille talle oli organiseerinud Paisiello. Rooma esimene etendus oli tõesti üks värvikamaid ooperiajaloos. Paisiello Rooma sõbrad olid organiseerinud klaköörid, kes ooperi suure aplombiga ja värvikalt välja vilistasid. Suure osa piletitest oli ostnud ära Paisiello toetajaskond, aga kaTeatro Argentinaga konkureeriv ja koomiliste ooperite esitamisele spetsialiseerunud Rooma Teatro Valle lojaalne publik. Esietenduse sündmused on meie ajani jõudnud sopran Giorgi-Righetti kirjelduste kaudu. Tollane mainekas sopran on märkinud, et kõik Itaalia väljapaistvaimad klaköörid oleks nagu tolleks õhtuks oma kohtumise Teatro Argentinasse määranud. Kõik algas sellest, et publik vilistas välja maestro kuldnööpidega Hispaania-pärase kostüümi, mida talle oli soovitanud esietendusel kanda impressaario Domenico Barbaia. Giorgi-Righetti ise vilistati välja kohe esimeses stseenis. Doktor Bartolod esitanud Botticelli komistas põrandaluugile ja kukkus ning nägi terve esimese aaria ajal vaeva ninaverejooksu peatamiseks. Almaviva rolli esitanud hispaania tenor García otsustas laulda Rosinale serenaadiks hispaania laulukest, kuid unustas kitarri häälestada. Ta hakkas seda laulu ootava publiku nähes tegema ja üks keel katkes. Uus asetati kohale publiku naeru saatel. Laul ise aga vilistati välja. Asi läks hullemaks, kui Figaro tuli samuti lavale kitarriga, et ette kanda oma kuulsat kavatiini "Largo al factotum". Oodati uusi sündmusi kitarriga ning publik ei hoidnud naerupahvatusi tagasi. Figaro oli segaduses ega saanud aariaga hästi hakkama. Kui siis kuuldi Rosinat talle vastu laulmas "Segui o caro, deh segui coso" ("Jätka, mu kallis, jätka seda"), oli publik naerust pisarates. Almaviva ja Figaro duett kanti ette sisistamiste, kiljatuste ja jalgade trampimise saatel. Suurepärane Rosina kavatiin "Una voce poco fà" sai publikult aga tunnustust, mille Rossini pani juba hea soprani, mitte muusika arvele. I vaatuse võrratu finaali ajal sattus lavale kass, kes jalutas solistide hulgas ja tekitas saalis palju elevust. Figaro (Zamboni) püüdis kassi kinni ja viis lavalt minema, kuid loom tuli hetke pärast teiselt poolt lavale tagasi. Publik saalis hakkas üksmeelselt näuguma. Edasi ei pööratud ooperile enam mingit tähelepanu. Giorgi-Righetti on kirjutanud, et teist vaatust kuulsid õieti üksnes muusikud ja lauljad ise. Rossini oli etenduse lõppedes šokeeritud. Seistes seljaga publiku poole, aplodeeris ta iseenda tööle ning marssis saalile pilku heitmata teatrist otse koju.

Järgmise päeva etenduse jaoks tegi Rossini otsekohe mõningaid muudatusi. Vahetas välja García õnnetu hispaania laulu, mille asemel tuli "Ecco ridente in cielo". Õhtu saabudes tundis Rossini end haiglasena ning tahtis dirigeerimisest loobuda, kuid karmid lepingutingimused käsutasid ta ilma kuldnööpideta kostüümita orkestriruumi. Küllap olid tema vaenlased eelmise õhtu edust kurnatud. Nad kas ei tulnud kohale või istusid saalis vaikides. Klakööre selleks etenduseks polnud palgatud. Suurepärane muusika haaras otsekohe publiku. Etendus võeti vaimustatult vastu. Tüki lõppedes aplodeeriti kümneid minuteid püsti seistes. Järgnevatel nädalatel tungles Rooma ooperipublik vaatama uut meistriteost. "Habemeajaja" ja tema helilooja nautisid triumfaalset edu. Teos läks kiiresti laiali üle terve ooperimaailma. Teost peetakse kõigi aegade parimaks koomiliseks ooperiks, mis on olnud ligi kaks sajandit vahetpidamatult maailma teatrite mängukavas, loovutades mõnda aega oma juhtiva positsiooni vaid Rossini teisele meistriteosele "La Cenerentola" ("Tuhkatriinu").

Itaalias on ooper olnud läbi sajandite pidevalt ettekandmises. Väljaspool Itaaliat esitati ooper esmakordselt Inglismaal 10. märtsil 1818 Londoni King's Theatre'is itaalia keeles, millele järgnes 13. oktoobril Covent Gardenis ingliskeelne versioon. New Yorgis oli ooper esmaettekandel 3. mail 1819 inglise keeles, New Orleansis aga prantsuse keeles (1823). New Yorgis kanti itaalia keeles ette 1825. aastal.

"Sevilla habemeajaja" kuulub tänini kümne enim esitatud ooperi auväärsesse nimekirja ja on püsinud seal kaks sajandit, välja langemata ooperiteatrite püsirepertuaarist.

Eestis on seda ooperit lavastatud

• Estonias 1922, 1926, 1934, 1943, 1948, 1994. aastal ja
• Vanemuises 1946, 1948, 1981, 2003. aastal.

"Sevilla habemeajaja" on mitmete solistide koosseisudega helisalvestatud 1929, 1950, 1952, 1956, 1957, 1958, 1960, 1962, 1965, 1969, 1971, 1975, 1982, 1988, 1992, 2005, 2008. aastal.

• krahv Almaviva (tenor), krahv, armunud Rosinasse
• Bartolo (bariton), doktor, Rosina eestkostja
• Rosina (metsosopran)
• Figaro (bariton), habemeajaja
• Don Basilio (bass), Rosina muusikaõpetaja
• Fiorello (bass), Almaviva teener
• Berta (metsosopran), Bartolo majapidajanna
• Ambrogio (bass), Bartolo teener

Tegevus toimub 18. sajandil Hispaania linnas Sevillas. Krahv Almaviva esineb vaese üliõpilase Lindorona. Ta igatseb oma armastatu Rosina järele. Doktor Barto­lo, neiu hooldaja, on pannud Rosina luku ja riivi taha, et viia ellu plaan Rosinaga abielluda. Aktiivse elu­hoiakuga Figaro, kes peab don Bartolo majas habemeajaja ametit, lubab krahvi aidata. Valmib plaan, et Almaviva teeskleb esmalt purjus sõdurit ja siis libekeelset vaimulikku ning pääseb nii Bartolo majja. Ta sosistab Rosinale, et on üliõpilane Lindoro. Nii Basilio kui ka Bartolo on "sõduri" suhtes väga umbusklikud ja püüavad temast lahti saada. Samas häirib neid teade, et linna on jõudnud krahv Almaviva, kes võiks nende plaane väärata. Almaviva külastab uuesti Bartolo maja lauluõpetaja asendajana, kuna don Basilio olevat haigeks jäänud. Laulutunni ajal paljastab Lindoro (Almaviva) Rosinale plaani, et Figaro kavatseb doktor Bartolo habet ajades näpsata talt võtme, et noored saaksid öösel majast põgeneda. Kui Basilio saabub, proovib Almaviva muusikaõpetaja altkäemaksuga oma poole meelitada. Kuid Bartolo tajub, et midagi kisub viltu, ning laseb kutsuda notari, et vormistada oma abielu Rosinaga. Ta seletab, et Lindoro, kelleks ta Almavivat endiselt peab, ei armasta Rosinat tegelikult, vaid tegutseb krahv Almaviva huvides. Rosina on sellest üllatunud. Lindoro seletab neiule, kes ta tegelikult on. Armastus lööb lõkkele. Kuid nende põgenemine nurjub, sest keegi on redeli rõdu alt minema viinud. Tuleb Basilio koos notari ja tunnistajatega, kes on Figaro poolt ära ostetud. Paari pannakse hoopis Rosina ja Almaviva. Bartolo saabub koju, saab toimunust teada, vihastab, kuid mõne aja pärast lepib sõlmitud abieluga.

• Avamäng "Mi maggiore"
• Fiorelle ja krahvi duett kooriga "Piano, pianissimo"
• Figaro kavatiin "Largo al factotum"
• Krahvi aaria "Se il mio nome saper voi bramate"
• Figaro ja krahvi duett "All'idea di quel metallo"
• Rosina kavatiin "Una voce poco fa"
• Don Basilio aaria "La calunnia è un venticello"
• Rosina ja Figaro duett "Dunque io son... tu non m'inganni?"
• Bartolo aaria "A un dottor della mia sorte"
• Krahvi ja Bartolo duett "Ehi di casa... buona agente"
• Figaro aaria "Signori miei"
• Ansambel kooriga "La Forza!"
• Rosina, Conte, Berta ja Figaro kvartett "Guarda don Bartolo"
• Krahvi ja Bartolo duett "Pace e gioia sia con voi"
• Rosina aaria "Contro un cor che accende amore"
• Bartolo arietta "Quando mi sei vicina"
• Rosina, krahvi, Figaro, Bartol ja Basilio kvintett "Don Basilio!"
• Berta aaria "Il vecchiotto cerca moglie"
• Rosina, krahvi ja Figaro kvartett "Ah! qual colpo inaspettato"
• Krahvi aaria kooriga "Cessa di più resistere"
• Kõikide osaliste ja koori finaal "Il di sì felice innesto"

• The New Kobbé's Opera Book. New York, 1997
• Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, and Bellini. London, 1994
• Nicolas Till. Rossini, Midas Books, Austria, 1987
• Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
• Deutsche Grammophon, Gioacchino Rossini Il barbiere di Siviglia,Hamburg, 1992