Saksa Liit

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Saksa Liit (saksa keeles Deutscher Bund) oli Kesk-Euroopa riikide liit, mis loodi 1815. aastal Viini kongressil kui 1806. aastal kaotatud Püha Rooma riigi järeltulija. 1848. aastal toimusid liberaalide ja rahvuslaste revolutsioonid püüdega luua ühtne Saksa riik. Läbirääkimised Saksa riikide vahel ebaõnnestusid ja liit tühistati lühikeseks ajaks, kuid loodi uuesti 1850. aastal.

Vaidlus kahe domineeriva liikmesriigi, saksakeelse Austria keisririigi ja Preisimaa kuningriigi (Saksa dualism) vahel selle üle, kummal on suurem õigus Saksamaad valitseda, lõppes 1866. aastal pärast Austria-Preisi sõda Preisimaa kuningriigi kasuks ja liidu kokkuvarisemisega. Tulemuseks oli Põhja-Saksa Liidu loomine ja mitu sõltumatuks jäänud Lõuna-Saksa riiki, kes algul toetasid Habsburgide-Lotringite Austriat (kuni 1867. aastani) ja seejärel Preisimaad (kuni aastani 1871). Pärast seda said nad uue rahvusliku Saksamaa osaks.

• Austria keisririik ja Preisimaa kuningriik olid suurimad ja kõige võimsamad liidu liikmed. Suured alad kummastki riigist ei kuulunud liitu, kuna need ei olnud ka endise Püha Rooma riigi osad, ning ka suured osad nende sõjajõududest ei kuulunud liiduarmee koosseisu. Kummalgi oli Liidupäeval üks hääl.
• Kolme liikmesriiki valitsesid välismaised monarhid: Taani kuningas, Madalmaade kuningas ning Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuningas (kuni 1837) olid Saksa Liidu liikmed; esimene kui Holsteini hertsog, teine kui Luksemburgi suurhertsog ja Limburgi hertsog ning viimane kui Hannoveri kuningas. Igal ühel neist oli Liidupäeval üks hääl.
• Kuuel muul suuremal riigil oli igal ühel Liidupäeval üks hääl: Baieri kuningas, Saksimaa kuningas, Württembergi kuningas, Hesseni kuurvürst, Badeni suurhertsog ja Hesseni suurhertsog.
• 23 väiksemat liikmesriiki jagasid Liidupäeval viit häält.
• 4 vabalinna (Bremen, Frankfurt, Hamburg ja Lübeck) jagasid Liidupäeval üht häält.

Aastatel 1806–1815 organiseeris Napoleon I Saksa riigid Reini Liitu, kuid see lagunes pärast tema lüüasaamisi aastatel 1812–1815. Saksa Liidul olid umbkaudu samad piirid kui keisririigil Prantsuse revolutsiooni ajal (praeguse Belgia võrra vähem). Liikmesriigid, mille arv oli rohkem kui 300-lt Pühas Rooma riigis vähenenud 39-ni (vaata Kleinstaaterei), tunnistati täielikult suveräänseteks. Liikmed lubasid üksteisele vastastikku kaitset ja säilitasid ühiselt kindlused Mainzis, Luxembourgis, Rastattis, Ulmis ja Landaus.

Riigipäev Austria eesistumisel kogunes Frankfurti (Habsburgide keiser ning Ühendkuningriigi ja Hannoveri kuningas olid esindatud 'saadikutega').

1848/49. aasta revolutsiooni ajal oli Saksa Liit passiivne. See taasalustas aastal 1850 Austria eesistumisel, kuid rivaliteet Preisimaa ja Austria vahel kasvas aina enam.

Liit lõpetati aastal 1866 pärast Austria-Preisi sõda ja selle "järglaseks" sai Preisimaa domineerimisel Põhja-Saksa Liit. Erinevalt Saksa Liidust oli Põhja-Saksa Liit tegelikult riik. Selle territoorium koosnes Saksa Liidu osast põhja pool Maini jõge, pluss Preisimaa idapoolsed alad ja Schleswigi hertsogkond, kuid välja jäid Austria ja Lõuna-Saksa riigid.

Preisimaa mõju suurendas Prantsuse-Preisi sõda, mille tulemusena kuulutati 18. jaanuaril 1871 Versailles's välja Saksa keisririik, mis ühendas Põhja-Saksa Liiduga Lõuna-Saksa riigid. Kõik endise Saksa Liidu liikmesriigid, v.a Austria, Luksemburg ja Liechtenstein, said aastal 1871 keisririigi (saksa Kaiserreich) osaks.

18. sajandi lõpul oli poliitiliste, majanduslike, intellektuaalsete ja kultuuriliste reformide periood, valgustusajastu (mida esindasid sellised tegelased nagu John Locke, Jean-Jacques Rousseau, Voltaire ja Adam Smith), kuid sisaldas ka varast romantismi, mis tipnes Prantsuse revolutsiooniga, kus üksikisiku ja rahvuse vabadusiha astus privileegide ja tavaõiguse vastu. Esindades suurt hulka teooriaid, olid need suures osas vastus eelnevate kultuuriliste mudelite lagunemisele, seotud uute tootmismudelite, eriti tööstusliku kapitalismi tõusuga.

Siiski võimaldas Napoleoni lüüasaamine konservatiivsetel ja reaktsioonilistel režiimide nagu Preisimaa kuningriik, Austria keisririik ja Venemaa keisririik ellu jääda, pannes aluse Viini kongressile ja liidule, mis püüdis vastu seista radikaalsetele muutuste nõudmistele, mille juhatas sisse Prantsuse revolutsioon. Suurvõimude eesmärgiks Viini kongressil oli taastada Euroopa (nii palju kui võimalik) sõjaeelses seisus nii liberalismi kui ka natsionalismi vastu võitlemisega ja barjääride loomisega ümber Prantsusmaa. Reaktsioonilise peaministri Klemens von Metternichi juhtimisel toimis Habsburgide keisririik barjäärina Itaalia ja Saksa rahvusriikide tekkimisele aga ka Prantsusmaa vastu. Kuid see reaktsiooniline jõudude tasakaal, mille eesmärk oli tõkestada Saksa ja Itaalia natsionalismi mandril, oli ebakindel.

Pärast Napoleoni lõplikku lüüasaamist Waterloos 1815 ühinesid kadunud Püha Rooma riigi elusolevad liikmesriigid Saksa Liitu (Deutscher Bund), pigem lõtva organisatsiooni, eriti kuna kaks suurt rivaali, Austria keisririik ja Preisimaa kuningriik, kartsid kumbki teise domineerimist.

Preisimaal sepistasid Hohenzollernite valitsejad tsentraliseeritud riiki. Napoleoni sõdade ajaks oli Preisimaa sotsiaalselt ja institutsiooniliselt mahajäänud riik, mis põhines väljakujunenud sõjalise aristokraatia (junkrud) voorustel, olles jäikade hierarhiliste piiridega kihistunud. Pärast 1815. aastat, kui Preisimaa oli löönud Napoleoni Prantsusmaad, rõhutati administratiivsete, majanduslike ja sotsiaalsete reformide vajadust bürokraatia parandamiseks ja praktilise tulemuspõhise hariduse edendamiseks. Inspireerituna Saksa ja Itaalia vürstiriikide organiseerimisest Napoleoni poolt, olid Karl August von Hardenbergi ja Heinrich Friedrich Karl vom und zum Steini reformid konservatiivsed, kehtestatud aristokraatia privileegide säilitamiseks, samas institutsioone moderniseerides.

Väljaspool Preisimaad edenes industrialiseerimine aeglaselt poliitilise killustatuse tõttu, huvide konflikti tõttu aadli ja kaupmeeste vahel ning gildisüsteemi jätkuva püsimise tõttu, mis takistas konkurentsi ja innovatsiooni. Kuigi see hoidis keskklassi väiksena, võimaldades vana korra stabiilsuse, oli Saksamaa ühtsele ja industrialiseeritud naabrile kerge saak.

Reformid panid aluse Preisimaa tulevasele sõjalisele võimule elukutselise sõjaväe ja üldise sõjaväekohustusega. Et Preisimaad industrialiseerida, töötades vanade aristokraatlike institutsioonide pakutud raamides, kehtestati maareform junkrute maaomandi monopoli lõhkumiseks ning seeläbi kaotati muuhulgas ka pärisorjus.

Kuigi Prantsuse revolutsiooni poolt vallandatud jõud olid pärast Viini kongressi näiliselt kontrolli all, oli konservatiivsete jõudude ja liberaalsete natsionalistide vaheline konflikt parimal juhul ainult edasi lükatud. Ajastut kuni ebaõnnestunud 1848 revolutsioonini, kus need pinged üles kerkisid, nimetatakse tavaliselt märtsieelseks (saksa Vormärz), viidates 1848. aasta märtsis puhkenud mässudele.

Selles konfliktis pistsid vana korra jõud rinda Prantsuse revolutsioonist ja inimõigustest inspireeritud jõudude vastu. Konkurentsi sotsioloogilisse kokkuvarisemisse olid ühelt poolt haaratud enamasti äri, kaubandus ja tööstus, ning teiselt poolt maaomanikest aristokraatia või sõjaline aristokraatia (junkrud) Preisimaal, Habsburgide monarhia Austrias ja Saksamaa väikeste vürstiriikide ja linnriikide konservatiivsed ülikud.

Vahepeal käärisid muutuste nõudmised alt Prantsuse revolutsiooni mõjul üle. Kogu Saksa Liidus oli Austria mõju ülim, põhjustades rahvuslike liikumiste viha. Metternich pidas rahvuslust, eriti rahvuslikke noorteliikumisi, kõige suuremaks ohuks: Saksa rahvuslus ei pruugi hüljata vaid Austria domineerimist liidus, vaid võib ka stimuleerida rahvuslikke tundeid Austria keisririigis endas. Mitmerahvuselises mitmekeelses riigis, kus slaavlased ja ungarlased olid sakslaste suhtes enamuses, olid tšehhi, slovaki, ungari, poola, serbia või horvaatia tunnete väljendused koos keskklassi liberalismiga kindlasti kohutavad.

Märtsieelne ajastu nägi selliste tegelaste tõusu nagu August Heinrich Hoffmann von Fallersleben, Ludwig Uhland, Georg Herwegh, Heinrich Heine, Georg Büchner, Ludwig Börne ja Bettina von Arnim. Võimlemise isa Friedrich Ludwig Jahni võimlemisliidud tutvustasid keskklassi saksa noorsoole rahvuslikke ja demokraatlikke ideid, mis formeerusid rahvuslikeks ja liberaal-demokraatlikeks üliõpilaskorporatsioonideks (saksa Burschenschaft). Wartburgi festival 1817. aastal tähistas Martin Lutherit kui esi-saksa rahvuslast, ühendades luterluse saksa rahvuslusega ja aidates äratada usulisi tundeid saksa rahvusriigi eesmärgil. Festival kulmineerus mitme raamatu ja muu eseme põletamisega, mis sümboliseerisid reaktsioonilisi hoiakuid. Üks neist oli August von Kotzebue raamat. 1819. aastal süüdistati Kotzebued Venemaa kasuks luuramises ja siis ta mõrvati teoloogiaüliõpilase Karl Ludwig Sandi poolt, kes hukati selle kuriteo eest. Sand kuulus üliõpilaskorporatsiooni (Burschenschaft) sõjakasse rahvuslikku fraktsiooni. Metternich kasutas mõrva ettekäändena anda välja 1819. aasta Karlsbadi dekreet, mis saatis üliõpilaskorporatsioonid laiali, surus maha liberaalse ajakirjanduse ja piiras tõsiselt akadeemilisi vabadusi.

Saksa kunstnikud ja intellektuaalid, mõjutatud tugevalt Prantsuse revolutsioonist, pöördusid romantismi. Ülikoolides arendasid mõjuvõimsad professorid rahvusvahelist tuntust, eriti humanitaarteadustes eesotsas ajaloo ja filoloogiaga, mis tõi kaasa uue ajaloolise perspektiivi poliitilise ajaloo, teoloogia, filosoofia, keele ja kirjanduse õpingutesse. Koos Georg Wilhelm Friedrich Hegeliga (1770–1831) filosoofias, Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheriga (1768–1834) teoloogias ja Leopold von Rankeiga (1795–1886) ajaloos sai 1810 rajatud Berliini Humboldti ülikool maailma juhtivaks ülikooliks. Von Ranke näiteks spetsialiseerus ajaloole ja püstitas historiograafia maailmastandardi. 1830. aastatel muutusid matemaatika, füüsika, keemia ja bioloogia maailmaklassi teadusteks, eesotsas Alexander von Humboldtiga (1769–1859) loodusteadustes ja Carl Friedrich Gaussiga (1777–1855) matemaatikas. Noored intellektuaalid pöördusid sageli poliitikasse, kuid nende toetus ebaõnnestunud 1848. aasta revolutsioonile sundis paljud eksiili minema.

Täiendavad jõupingutused liidu tugevdamiseks algasid 1834 tolliliidu (saksa Zollverein) loomisega. 1834. aastal püüdis Preisi režiim ergutada laiemalt kauplemiseeliseid ja industrialismi dekreediga, mis oli loogiline jätk Steini ja Hardenbergi programmile vähem kui 20 aastat varem. Ajaloolased näevad kolme Preisimaa eesmärki: kui poliitilist tööriista Austria mõju lõpetamiseks Saksamaal; kui viisi majanduse edendamiseks; ja kui tugevat Saksamaad võimaliku Prantsuse agressiooni vastu, vähendades samal ajal väiksemate riikide majanduslikku sõltumatust.

Tahtmatult tekitasid need reformid ühendamisliikumise ja keskklassi suuremad nõudmised poliitilistele õigustele, kuid hetke mahajäämus ja tugevamate naabrite Preisimaa hirm oli suurem mure. Tolliliit avas ühisturu, lõpetas riikidevahelised tariifid ning standardiseeris liikmesriikide kaalud, mõõdud ja valuutad (v.a Austria), luues aluse eel-riigi majandusele.

1842. aastal ühendas tolliliit enamiku Saksa riike. Järgnenud kahekümne aasta jooksul suurenes Saksamaa kõrgahjude toodang neljakordseks. Söe tootmine kasvas samuti kiiresti. Saksa tööstus omakorda (eriti Kruppi perekonna loodud) tutvustas terasrelvi, valuterasest telgi ja padrunisalvega laetavaid püsse, tuues esile Saksa relvatehnoloogia eduka kasutamise. Saksamaa turvalisus paranes suuresti, jättes Preisi riigi ja maaomanikest aristokraatia väliste ohtude suhtes kaitstuks. Saksa tootjad valmistasid rohkesti ka tsiviilsektorile. Erinevalt varasemast ei katnud Ühendkuningriik enam poolt Saksamaa vajadustest toodetud kaupadele. Siiski, arendades tugevat tööstusbaasi, tugevdas Preisi riik keskklassi ja seega rahvuslikku liikumist. Majanduslik integratsioon, eriti kasvanud rahvuslik iseteadvus Saksa riikide seas, tegi poliitilise ühtsuse palju tõenäolisemaks. Saksamaa hakkas lõpuks eksponeerima kõiki eel-riigi funktsioone.

Oluline tegur, mis võimaldas Preisimaa konservatiivsel režiimil märtsieelsel ajastul ellu jääda, oli jämedakoeline liit maaomanikest kõrgklassi juhtiva sektori ning areneva äri- ja tootmishuvide vahel. Marx ja Engels määratlesid oma analüüsis äpardunud 1848. aasta revolutsiooni kohta sellist liitu nii: "äri- ja tööstusklass, mis on liiga nõrk ja sõltuv võimu võtmiseks ja omaette valitsemiseks, ja mis seetõttu viskub maaomanikest aristokraatia ja kuningliku bürokraatia rüppe, vahetades valitsemisõiguse rahategemise õiguse vastu". Isegi kui äri- ja tööstuselement on nõrk, peab see olema piisavalt tugev (või peagi piisavalt tugev), et saada väärt kaasarääkimisõigust, ja Prantsuse revolutsioonist hirmunud küllalt tähelepanelikud Preisimaa junkrud peavad olema piisavalt kohanemisvõimelised.

Kuigi suhteline stabiilsus säilis kuni 1848. aastani, kui enamikku kodanlikke elemente rahuldas veel "valitsemisõiguse rahategemise õiguse vastu" vahetamine, nägi maaomanikest ülemklass oma majandusliku baasi hukku. Kuigi tolliliit tõi majandusliku edu ja aitas kodanlust mõnda aega loorberitel hoida, suurendas see kiiresti keskklassi kihistumist – sotsiaalse baasi rahvuslusele ja liberalismile, mida Preisi riik tahtis peatada.

Tolliliit oli liikumine majandusliku integratsiooni, moodsa tööstuskapitalismi poole, ja tsentralismi võit lokalismi üle, tuues kiire lõpu gildide ajastule väikestes Saksa vürstiriikides. See tõi kaasa 1844. aasta Sileesia kangrute mässu, kes nägid tööstustoodangus oma toimetuleku hävitamist.

Tolliliit nõrgendas ka Austria domineerimist liidus kui majandusühtsus suurendas poliitilise ühtsuse ja rahvusluse soovi.

 Pikemalt artiklis 1848. aasta revolutsioonid Saksa riikides

Uudised 1848. aasta revolutsioonist Pariisis jõudsid kiiresti rahulolematute kodanlike liberaalideni, vabariiklasteni ja radikaalsete töölisteni. Esimesed revolutsioonilised ülestõusud Saksamaal algasid Badenis 1848. aasta märtsis. Mõne päeva jooksul toimusid revolutsioonilised ülestõusud teistes riikides kaasaarvatud Austria, ja lõpuks Preisimaal. 15. märtsil 1848 valasid Preisimaa kodanikud oma kaua allasurutud poliitilised püüdlused välja vägivaldsetes mässudes Berliinis, samas kerkisid Pariisi tänavatele barrikaadid. Kuningas Louis-Philippe I põgenes Suurbritanniasse. Friedrich Wilhelm IV andis raevule järele ja lubas konstitutsiooni, parlamenti ja toetust Saksamaa ühendamisele. Aga tema režiim jäi püsima.

18. mail avati Frankfurdi parlamendi esimene istung delegaatidega erinevatest Saksa riikidest. See jagunes kohe kaheks, kes pooldasid Väike-Saksamaad ja kes pooldasid Suur-Saksamaad. Esimesed pooldasid keisrikrooni andmist Preisimaale. Teised pooldasid Habsburgide krooni, mis ühendaks Austria valdused ja Tšehhimaa (kuid mitte Ungari) uueks Saksamaaks.

Maist detsembrini arutas Assamblee ilusti akadeemilisi teemasid, samas koondusid konservatiivid kiiresti reformijate vastu. Nagu Austrias ja Venemaal, suurendas see keskklassi väide autoritaarsust ja reaktsioonilisi tundeid maaomanikest kõrgklassi seas, kelle majanduslik positsioon nõrgenes. Nad pöördusid oma võimu hoidmiseks poliitiliste hoobade poole. Kui Preisi armee osutus lojaalseks ja talupojad ei olnud huvitatud, taastas Friedrich Wilhelm oma usalduse. Assamblee andis välja Deklaratsiooni Saksa rahva õigustest, koostati põhiseadus (v.a Austria, kes avalikult Assamblee laiali saatis) ning riigi juhtimist pakuti Friedrich Wilhelmile, kes sellest keeldus. Tuhanded keskklassi liberaalid põgenesid välismaale, eriti Ühendriikidesse.

1849. aastal kavandas Friedrich Wilhelm oma põhiseaduse. See dokument andis kogu võimu kuninga ja kõrgklasside kätte ning kutsus Põhja-Saksa riike liitu (Erfurdi unioon). Austria ja Venemaa, kes kartsid tugevat Preisimaa-keskset Saksamaad, survestasid Saksimaad ja Hannoveri loobuma ja sundisid Preisimaad Olmützi lepinguga liidust loobuma.

Riigimeeste uus põlvkond vastas oma eesmärkidelt populaarsele rahvusliku ühtsuse nõudmisele, jätkates Preisimaa autokraatia traditsiooni ja reformides seda ülalt. Saksamaa leidis võimeka liidri näiliselt paradoksaalse konservatiivse moderniseerimise ülesande täitmiseks. Otto von Bismarck nimetati Preisimaa kuninga Wilhelm IV (tulevane keiser Wilhelm I) poolt ametisse liberaalide kõrvaldamiseks Maapäevalt (saksa Landtag); viimased olid vastu Wilhelmi autokraatlikule militarismile. Bismarck ütles neile: "Suurt küsimust ei otsustatud kõnede ja enamuse häältega ... vaid vere ja rauaga" – see on, sõjapidamise ja tööstusega. Preisimaal oli juba suur armee; see laiendas nüüd kiiresti majandusliku võimu.

Tasapisi võitis Bismarck keskklassi, reageerides 1848. aastal väljendatud revolutsioonilistele tunnetele neile majanduslike võimaluste pakkumisega, mille eest linna keskklass oli võidelnud.

Üldiselt langes see oma territooriumilt peaaegu kokku Prantsuse revolutsiooni puhkemisel Püha Rooma riigist järele jäänud osaga, märkimisväärse erandiga Belgia näol. Välja arvatud kaks suurt rivaali, Austria ja Preisimaa, ning Reini vasakkallas (mille Prantsusmaa oli annekteerinud), olid muud liikmesriigid või nende eelkäijad Napoleoni loodud Reini Liidus.

1. Austria keisririik, v.a Ungari kuningriik, Transilvaania vürstiriik ja Horvaatia kuningriik (mis kõik said Austria-Ungari kaksikmonarhia Ungari kuningriigi osaks), Lombardia-Veneetsia kuningriik (osade kaupa kaotatud Itaaliale 1859–1866), Bukovina hertsogkond, Dalmaatsia kuningriik ja Galiitsia ja Lodomeeria kuningriik
   1. Tšehhi kuningriik
   2. Austria ertshertsogkond (aastal 1849 jagunes Ülem-Austriaks ja Alam-Austriaks)
   3. Moraavia markkrahvkond
   4. Salzburgi suurhertsogkond
   5. Kärnteni hertsogkond
   6. Kraini hertsogkond
   7. Ülem- ja Alam-Sileesia hertsogkond
   8. Steiermargi hertsogkond
   9. Austria Littoral (osad Gorizia ja Gradisca, Istria ja Trieste)
   10. Tirooli krahvkond
   11. Vorarlberg
2. Preisi kuningriik (ilma Poseni suurhertsogkonnata, Ida-Preisimaa provintsita ja Lääne-Preisimaa provintsita)
   1. Brandenburgi provints
   2. Pommeri provints
   3. Reini provints (kuni 1822, Alam-Reini suurhertsogkond ja Jülich-Kleve-Bergi provints)
   4. Saksimaa provints
   5. Sileesia provints
   6. Westfaali provints
3. Baieri kuningriik (suuruselt kolmas liige)
4. Saksimaa kuningriik
5. Hannoveri kuningriik
6. Württembergi kuningriik
7. Badeni suurhertsogiriik
8. Hesseni kuurvürstiriik
9. Hesseni suurhertsogkond
10. Holsteini hertsogkond (personaalunioonis Taani kuningriigiga, ei olnud Reini Liidu endine liige)
    1. Schleswigi hertsogkond (personaalunioonis Taani kuningriigiga, ei olnud ei Püha Rooma riigi ega Reini Liidu endine liige. Schleswig-Holsteini Saksa-meelne valitsus (1848–1851) ühendas Schleswigi liiduga. Seda ei tunnustanud Taani valitsus ja 1851. aasta rahuleping määras, et Schleswig ei ole liige.
11. Luksemburgi suurhertsogkond (kaotas Madalmaade ühendkuningriigi lagunemisel aastal 1839 üle poole oma territooriumist Belgiale, ja põhjustas seeläbi Limburgi hertsogkonna liikmekssaamise.)
12. Limburgi hertsogkond (sai liikmeks aastal 1839 Luksemburgi suurhertsogiriigi territoriaalsete kaotuste kompensatsiooniks, mille põhjustas Madalmaade ühendkuningriigi lagunemine.))
13. Braunschweigi hertsogkond (enne Braunschweig-Wolfenbütteli vürstiriik)
14. Mecklenburg-Schwerini suurhertsogkond
15. Nassau hertsogkond
16. Saksi-Weimari-Eisenachi suurhertsogkond
17. Saksi-Gotha-Altenburgi hertsogkond (kuni 1825)
18. Saksi-Coburgi-Saalfeldi hertsogkond (kuni 1826)
19. Saksi-Coburgi-Gotha hertsogkond (alates 1826)
20. Saksi-Meiningeni hertsogiriik
21. Saksi-Hildburghauseni hertsogiriik (alates 1826 Saksi-Altenburgi hertsogiriik)
22. Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogkond
23. Oldenburgi hertsogkond (alates 1829 suurhertsogkond)
24. Anhalt-Dessau hertsogiriik (alates 1863 Anhalti hertsogiriik)
25. Anhalt-Bernburgi hertsogiriik (kuni 1863)
26. Anhalt-Kötheni hertsogiriik (kuni 1847
27. Schwarzburg-Sondershauseni vürstiriik
28. Schwarzburg-Rudolstadti vürstiriik
29. Hohenzollern-Hechingeni vürstiriik (ühendatud Preisimaaga aastal 1850)
30. Liechtensteini vürstiriik
31. Hohenzollern-Sigmaringeni vürstiriik (ühendatud Preisimaaga aastal 1850)
32. Waldecki ja Pyrmonti vürstiriik
33. Reussi Vanema Liini vürstiriik
34. Reussi Noorema Liini vürstiriik
35. Schaumburg-Lippe vürstiriik
36. Lippe vürstiriik
37. Hessen-Homburgi maakrahvkond (alates 1817)
38. Lauenburgi hertsogkond
39. Vaba hansalinn Lübeck
40. Vabalinn Frankfurt
41. Vaba hansalinn Bremen
42. Vaba hansalinn Hamburg

Neli vabalinna olid põhiseaduse järgi vabariigid, kõik muud olid monarhiad, mõned konstitutsioonilised, mõned absoluutsed.

Praegused riigid, mille territoorium oli 1815–1866 osaliselt või täielikult Saksa Liidu piirides:

• Saksamaa (kõik liidumaad, v.a osa Schleswig-Holsteinist)
• Austria (kõik liidumaad, v.a Burgenland)
• Luksemburg (täielikult)
• Liechtenstein (täielikult)
• Madalmaade Limburgi provints (provints ühines liiduga pärast aastat 1839)
• Tšehhi Vabariik (täielikult)
• Sloveenia (v.a Prekmurje ning omavalitsused Koper, Izola ja Piran)
• Poola (Lääne-Pomorze vojevoodkond, Lubuszi vojevoodkond, Alam-Sileesia vojevoodkond, Opole vojevoodkond, osa Sileesia vojevoodkonnast)
• Belgia (saksakeelsed omavalitsused ja mõned muud alad Liège'i provintsi idaosas); suurem Luksemburgi provints lahkus liidust seoses Belgiaga ühinemisega aastal 1839
• Itaalia (autonoomne regioon Trentino-Alto Adige, Trieste provints, enamus Gorizia provintsist, v.a Monfalcone enklaav, ning omavalitsused Tarvisio, Malborghetto Valbruna, Pontebba, Aquileia, Fiumicello ja Cervignano Udine provintsis)
• Horvaatia (Pazini ala Istra maakonnas ning rannariba Opatija ja Plomin vahel Liburnia regioonis)
• Taani kroon oli liige ainult Holsteini hertsogkonna juhtimise pärast. Schleswig ühines Preisimaa osana pärast Saksa-Taani sõda (1864).

• Saksa Liidu liikmesriigid
• Saksamaa ajalugu
• Saksa keisririik
• Põhja-Saksa Liit