Nordhorn

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2018) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Nordhorn
saksa Nordhorn
Nordhorni vapp
Pindala: 149,6 km²
Elanikke: 55 619 (31.12.2023)[1]
Koordinaadid: 52° 26′ N, 7° 4′ E
Valla asend Grafschaft Bentheimi kreisis

Nordhorn on vald Saksamaal Alam-Saksi liidumaal, Grafschaft Bentheimi kreisi keskus. Asub Hollandi ja Nordrhein-Westfaleni liidumaa piiri ääres.

Linna pindala on 149,64 km². 31. detsembril 2015 elas seal 53 285 inimest, rahvastiku tihedus oli 360 inimest/km².

Üks lugu väidab, et linna nimi (mis tähendab põhjasarve) tekkis siis, kui linn oli rünnaku all, mille puhul vahimees puhus sarve – niinimetatud Nothorni või hädaabi sarve – et hoiatada Vechteinseli (Vechte saare) asukaid ja ka abi kutsuda. Kuna linn asub Bentheimist (nüüd Bad Bentheim) ja selle linnusest põhjas, öeldakse, et see andis nime Nordhorn.

Kuid paadimehed Vechte jõel kasutasid ka sarve üksteise hoiatamiseks laevade liikumisest udus. Tõepoolest, 1970. aastatest seisab vanas sadamas Tuter ('tuututaja'), pronksist mälestusmärk siseveetranspordi algusele.

Sestsaadik, kui varakeskajal kerkis Schüttorfi ja Emlichheimi vahele sadamaga asula, mille vapil oli sarv, näib olevat tõenäoline, et Nordhorn võis sellest tuleneda.

Teaduslike sugemetega variatsioon selle kohta, mida vapp tähendab, väidab, et "sarv" on mõeldud "terava otsa" tähenduses, mis teeb "Nordhornist" põhjapoolse punkti – välu Vechte orgu ulatuva põhjaotsa. Heinrich Specht osutas sellele oma 1941. aasta linna kroonikas, viidates maa kannasele või "sarvele", millele ehitati linna esimene keskus.

Ühe teise legendi järgi olevat kohalikud kummardanud jumalat Nod, Node või Nothe, kelle pidustuste algust kuulutati härja- ja lehmasarvede puhumisega. Tema austuseks süüdati kas ränikivi toksides või kuivi pulki kokku hõõrudes püha tuli, mida nimetati Nodfyr. Jumala nimest ja sarvepuhumisest öeldakse linna nimi olevat tulnud.

Tegelikult ei ole nimel aga mingit seost ühegi hädaabisarve ega ühegi jumalanimega Nod. "No(r)dhorn" on ehk sarnane "Maa(r)s", "Meu(r)s" või "Marsh" jõega. See on segadust tekitanud; vaikne "r" või raskus hääldada r-häälikut Prantsusmaa läheduse tõttu.

Nordhorni kutsutakse kohalikus kõnes Nothoorn või Notthöörntin. Kompilatsioonis Werdener Heberigister on linna nimi 890. aastal registreeritud kui Norhthornon (pane tähele vaikset "r") ja 1050. aastal kui Northornon. 1184. aastal on see Northorne. Linna pitseritel aastatest 1400–1715 esineb samuti vorm Northorne ja alles 1827. aastast on see Nordhorn.

Linn asub Alam-Saksimaa edelaosas Hollandi ja Nordrhein-Westfaleni piiri ääres Vechte jõe ümber. Lähim suurem linn on Hengelo Hollandis, umbes 20 km Nordhornist edelas. Lähimad Saksa linnad on Münster, mis asub umbes 75 km kagus, ja Osnabrück umbes 85 km idas.

Nordhorni ja selle ümbruse maastikku iseloomustavad Vechte, Vechtesee (järv), läbi mille Vechte voolab, ja kolm kanalit: Süd-Nord-Kanal, Nordhorn-Almelo-Kanal ja Ems-Vechte-Kanal.

Nordhornist põhjas asub linn ja valdade ühendus Samtgemeinde Neuenhaus, samas lõunas asuvad Engdeni ja Isterbergi vald. Linna läänepiir on ka osa Saksamaa piirist Hollandiga.

Nordhorn asub Kesk-Euroopa parasvöötmes. Aasta keskmine temperatuur on 8,5 °C, keskmine õhurõhk on 761,5 hPa ja aastane sademete hulk on 700–800 mm. Kliima on subatlantiline, kus on suhteliselt pehmed talved ja üsna soojad suved.

Mitme ühinemise tulemusel on linnapiirkond nüüd 14 959 ha, olles vaid veidi väiksem kui Liechtensteini vürstiriik.

Nordhorn jaguneb 17 linnaosaks (Stadtteile), mis rühmituvad "vanemateks" ja "uuemateks".

• Altendorf – algselt oli seal Nordhorni asula keskus, kuid strateegilistel põhjustel viidi see hiljem Vechte jõe saarele. Linnaõigused anti aastal 1379 ja see vanem keskus sai nime Oude Dorp – 'vana küla'.
• Bakelde – nimi tuleneb Bak (seljak) ja Lo (salu).
• Bimolten – 1252. aastal kutsuti Bimolt ja 1213. aastal Bimolte, arvamused nime päritolu üle on üsna lahknevad.
• Bookholt – nimi viitab pöögi- (Buche) või kase- (Birke) salule.
• Brandlecht – 1313. aastal kutsuti Bramtelghet, nimi tuleneb Bram (astelhernes) ja telge (oksaraag).
• Frensdorf – alamsaksa keeles Frenstrup, nimi võis tulla isikunimest. 800. aasta paiku kutsutui seda ka Friethelstorpe või Frieldorp ja 1000. aasta paiku Vrinsthorpe.
• Frenswegen – varem tuntud ka kui Vrendeswegen, nime tähendus võiks olla "asub Frensdorfi teel".
• Hesepe – nimi Hesepe viitab kogukonna paiknemisele Vechte jõel (epe tähendab vett).
• Hestrup – oli 1150. aastal tuntud nimega Hersebruc ja 1212. aastal kui Hersedorp ('ratsu küla'). Lõpp –dorf või –trup määratleb selle kui põllumajanduskogukonna, mis sai alguse kristluse saabumisega 800. aasta paiku kui ümbritsetud asula.
• Hohenkörben – tekkis umbes 600. aasta paiku kui Hankorve Bakelde turul luiteharjal piiratud ruumis. Nime täpset tõlgendust ei ole saavutatud; kuid ka Neuenhausi linnal on kõrvaline keskus Hohenkörben-Veldhausen.

• Blanke – oli kunagi uppunud nõmme ja raba ala, tõusnud ainult servadest, mille vahel olid päikesevalguses helkivad veesilmad. Seega kutsuti neid ka Blänke. Kaks suurimat olid "Große Blanke" ja "Kleine Blanke". Peagi kuivatati see ala ära ja enne teist maailmasõda olid tõusnud servades ehitised. Pärast sõda tekkis pagulaste ja tekstiilitööliste palju laialdasem asula. Viitena varasematele nõmmetiikidele sai uus naabruskond nime Blanke, mis on nii ka mõne tänavanime puhul, nagu Blankering ja Innere Blanke. Sellest, kuidas see piirkond kunagi varem tundus, võib saada mulje, kui külastada Hollandi looduskaitseala De Bergvennen Nordhornist läänes.
• Blumensiedlung – 1920. aastatel võeti vastu kava, mille eesmärk oli ehitada majad tekstiilitööstusele palgatud töötutele kaevuritele Ruhri piirkonnast ja noortele Nordhorni peredele. Kuna tänavad nimetati lillede järgi, kutsuti uut naabruskonda Blumensiedlungiks ("Lilleasula").
• Bussmaate – varasema aruniidu, niinimetatud Buss Maate omandas talunik Busch Altendorfist (Buss tuleb taluniku nimest). 1910. aasta paiku ostis tekstiilitööstur Rawe maa ja ehitas sinna ketrustöökoja. 1913. aastal järgnesid töötajate eluruumid.
• Klausheide – see kogukond nimetati Klausheide Kinnisvara (Krupp von Bohlen und Halbach) asutaja poja järgi, kelle nimi oli Claus (Heide tähendab "nõmme"). Esialgu oli asula tuntud kui die Claus-Heide.
• Neuberlin – 20. sajandi alguses asutati kellegi härra Mäuleni algatusel Denekamper Straßest kagus Frensdorfi lähedal elamuühistu. Seejärel tegeleti majade ehitamisega. Tänu härra Mäuleni jõupingutustele sai uus naabruskond nimeks Neuberlin – "Uus Berliin" – linna järgi, kus ta sündinud oli.
• Stadtflur – varasematel sajanditel oli Nordhorni linnarahval niinimetatud turbalõikamisõigus piirkonnas, mis tol ajal oli raba, mis kuulus Bakelde kogukonnale. 1864. aastal see piirkond jaotati ja Nordhorn sai selle maatüki omavalitsuse omaks. Seetõttu nimetati seda Stadtsche Flur, või "linna nurm". Sajandivahetusel oli seal ehitisi ja ala hakati kutsuma Stadtflur. Stadtfluris oli nüüd umbes 7700 asukat, mis tegi sellest Nordhorni ühe suurema Stadtteile.
• Streng – kuigi sõna streng uussaksa tähendus on 'range', tuleb nimi tegelikult sõnast Strang ('liin'), rida luiteid. Strang ulatub Bogenstraßelt Nyhoegeni sillani Bentheimer Straßel. 19. sajandi alguses ehitas tekstiilitööstur Ludwig Povel töölistele elamuid Strangi lähedale Bogenstraße-Ludwigstraße alale. Strangi kaugemas osas ehitati 1930. aastatel ja hiljem eramuid.

• 25. juunil 1921 Frensdorf
• 1. aprillil 1929 Frenswegen
• 1. juulil 1929 Altendorf, Bakelde, samuti osi Bookholti, Hesepe ja Brandlechti valdadest
• 1. märtsil 1974 Bimolten, Bookholt, Brandlecht, Hesepe, Hestrup, Hohenkörben – Nordhorn ja Klausheide

Nordhorni maastikku kujundasid miljoni aasta tagused kliimamuutused, eriti jääajad. Vanimad setted umbes 2000 m sügavusest pärinevad Karbonist. Kriidi ja tertsiaari algusega moodustab maakoor seal endast drapeeritud kurrud. Kesk-tertsiaaris valitsesid Nordhorni tasandikel subtroopilised temperatuurid. Seejärel algas järkjärguline jahenemine, mis tipnes jääaegadega. Pärast viimase jää sulamist tekkisid madalikud. Tugevad tuuled pühkisid elutul pinnal luiteid üles. Isegi tänapäeval võib leida selliste luidete jäänukeid naabruses Tillenberge mägedes. Arheoloogilised leiud vanemast kiviajast ja järgnenud pronksiajast tunnistavad inimasustust Nordhorni liivatasandikel rohkem kui 6000 aastat tagasi.

Sajusel ja külmal jääajal asusid esimesed inimesed kuivadele jõeäärsetele kõrgendikele piki Vechte jõge. Arheoloogid on kohanud rauaaja asulate jälgi, hilisemate talukogukondade vundamente, nagu Frensdorf, Bookholt, Altendorf, Hesepe ja Bakelde, peaaegu igal põllul.

Aastatel 12 eKr ja 10 pKr võitsid Rooma väejuhid Drusus, Tiberius, Germanicus ja Varus kõigis 13 kampaanias siis ikka veel vaba Saksamaad. Oma laagrist Xantenis võtsid need Rooma väed ette röövretki hamaavide ja tubantide maadele, kes siis Nordhorni alal elasid. Usutavasti kasutasid roomlased eelajaloolisi Vechte kaldaid ja liivaseid radu piki rabasid sõjateedena. See idaläänesuunaline maismaatransport muutus hiljem oluliseks kaubandusliiniks, mis ühendas linnu nagu Brüssel, Amsterdam, Bremen ja Hamburg.

4. sajandi lõpus rahvasterännu (Völkerwanderung) alguses hakkasid saksid liikuma põhjast ja lääne suunas. Nad surusid tubantid kaugemale läände Twentesse. Pärast seda, kui Karl Suur vallutas sakside maad, tekkis esimene piir Frangi riigi ja Saksimaa vahele, kuigi see oli sisepiir. See joon on ajaloo muutuvas õnnes suuresti säilinud ja moodustab tänapäeval ikka veel Saksamaa-Hollandi piiri.

687. aastal saatis Yorki piiskop Wilfrid misjonärid üle mere endist tubantide maad ristiusustama. Willibrord asutas Utrechti piiskopkonna ja Werenfried levitas kristlust Vechte orgu. 800. aasta paiku arvati Nordhorni asustus Münsteri piiskopkonda. Piiskop Liudger ehitas puitkiriku kannasele, mis oli tõusnud jõelammist. 900. aasta paiku on asula nime esmamainitud Werden an der Ruhri kloostri Heberegisteris kui Northhornon.

1180. aasta paiku omandasid Bentheimi krahvid Nordhorni Gogerichti (piirkondlik kohus). Nad ehitasid lossi Vechte jõe saarele. 1912. aastani oli osi sellest lossist veel säilinud. Tänapäeval seisab seal katoliiklik kirik St.-Augustinus-Kirche. Pärast veskitammi ja kahe vesiveski ehitamist sai võimalikuks jõevee voolu reguleerimine, mis võimaldas ka saarele elama asuda. Ehitati uusi veeteid – arvatavasti Hollandi ehitajate mõjul – mis usutavasti jagasid saare kuueks väiksemaks osaks. Kui ehitati kaks väravasilda ja loss seda kaitses, siis oli asulat ründajate vastu lihtsam kaitsta, kui seda oli vanas asulas ümber turukiriku. Tänav, mis on tänapäeval peatänavana populaarne ostu- ja müügikoht, võis juba sel ajal üle saare minna. Kaupmehed ja laevaomanikud võtsid selle omaks; tekkis turg. Nime Nordhorn kasutati edaspidi uuemate asunduste kohta, mis seisid nüüd linnaks saamise künnisel, samas kui vana asula ümber turukiriku sai tuntuks vana külana ja on tänini tuntud kui Altendorf ('vana küla').

Nordhorn oli võtmetähtsusega koht Flaami maanteel, tänapäevaste Bundesstraße 213 ja 403 ristumiskohas. Kaubad Skandinaaviast ja hansalinnadest leidsid oma tee läbi Nordhorni lääne kaubanduskeskustesse kuni Pariisini välja. Vechte oli laevatatav kuni Schüttorfini.

Vechte on umbes 167 km pikk ja suubus keskajal otse merre: see voolas Zwollest Zuiderzeesse, mis sel ajal ei olnud veel Põhjamerest ära lõigatud ja oli Hollandi merekaubanduse keskus. Tänapäevaste maaparandusprojektide kasutuselevõtust saati voolab jõgi Zwollest põhjas Zwarte Waterisse, mis ise suubub IJsselmeeri, järve, mis tekkis vanast Zuiderzeest, kui Afsluitdijk valmis sai.

Juba 1160. aastal läksid esimesed laevakoormad Bentheimi liivakivi Hollandisse. Igal aastal jäi ankrusse kuni 1200 kaubakraanat, lihterit ja praami ning viis oma kauba Hollandisse. Steinmaate (tänav) muutus põhituruks. Samasuguse nimega tänav tuletab tänapäeval meelde, et Bentheimi liivakivi saadeti sealt paljudesse maadesse. Sellest ehitati suurejoonelisi hooneid, nagu kuningapalee Amsterdamis, kuid ka palju veskeid, kirikuid, lüüse, raekodasid ja muid avalikke hooneid. Saabuvad laevad tõid vürtse, tekstiile, paberit ja toiduaineid, samuti luksuskaupu nagu kohv, tee, kakao ja tubakas. Kaubandus, käsitöö ja põllumajandus olid piirkonna majanduslikud alused 19. sajandi keskpaigani. Laevatamine Vechtel ja kanalitel (Ems-Vechte-Kanal, Nordhorn-Almelo-Kanal, Süd-Nord-Kanal ja Coevorden-Piccardie-Kanal) koos kaubaveoga moodustasid sel ajal olulise sissetulekuallika, kui linnas elasid ka rikkad kaupmehed, laevaomanikud ja meremehed.

Üheksandal päeval pärast nelipühi 1379. aastal andis krahv Bernhard I Nordhornile linnaõigused ja 1416. aastal ka eesõigused. Väike asula Vechte harude vahel oli kasvanud Bentheimi krahvidele oluliseks kauplemiskeskuseks. Majandusliku tõusuga jõudis ka kultuurielu neil aastail haripunkti. Augustiini kanoonikud rajasid 1394. aastal Frenswegenis Marienwolde kloostri. Toetuste ja annetuste kaudu sai klooster piiride taga tuntuks kui Vestfaali paradiis. Pärast sekularisatsiooni 1806. aastal, mille Napoleon põhjustas, läksid kloostri varad Bentheimi krahvide omandusse. Asustus ulatub tuhandete aastate taha ja linna seni 628-aastane ajalugu on jätnud möödunud aegade tunnistajaks Marienwolde kloostri kõrval seljataha väga vähe ehitisi.

Jäljendades hilisromaani kirikuid naabruses Vestfaalis, ehitati 13. sajandil kirikud Bentheimi liivakivist. Ainus säilinud kunstiteos sellest ajast on ristimiskivi Brandlechtis. 15. sajandi tunnistajaks on Alte Kirche ("Vana Kirik") turul. See ehitati hilisgooti stiilis Hollandi mõjutuste all ja püha Liudgeri auks, kes linna esimese kiriku asutas, ja kelle nimel see uus kirik pühitseti. On tõenäoline, et kolm põlvkonda töötas selle muljetavaldava kolmelöövilise kodakiriku kallal. Algselt oli torn 102 m kõrge ning sai rae juhtimisel vahitorniks ja tuletorniks. Äge torm kukutas torni, mis kukkus turuplatsile hoone ette. Uus torn oli märkimisväärselt lühem – umbes 70 m – ja oli kavandatud tuult läbi laskma. Restaureerimistööde käigus kiriku sees 1967. aastal avastati pühakojas mõned maalid, Nordhorner Apostelbilder ("Nordhorni apostlipildid"). Need kujutavad 12 apostlit ja piiblistseene. Maalid olid säilinud, kuna ei jõutud kokkuleppele, mida tuleks nendega teha, kuna krahv Arnold II poolt 1588. aastal Bentheimis sisse viidud reformitud usutunnistuse kalvinistlik kirikukord keelas pildid ja kaunistused kirikuruumides. Edasiste restaureerimistööde käigus 1990. aastate lõpul avastati need pildid taas, ja kiriku nõukogu otsustas katta pildid riisipaberiga, kuna nad tundusid liiga väärtuslikud, et lihtsalt üle värvida.

Järsult sõja ja epideemiate tõttu kahanenuna pidi linn 17. ja 18. sajandil tegelema mitme okupatsiooni ja vägede liikumisega. Kaheksakümneaastases sõjas, mida hollandlased pidasid hispaanlaste vastu, oli Nordhorn vahejaam Hispaania vägedele, kuna Lingeni krahvkond naabruses oli Hispaania territoorium. Räägitakse, et ükskord oli Parma hertsog 6000 sõduriga Nordhorni ümber laagris.

Kolmekümneaastase sõja ajal läksid rootslased, Hesseni palgasõdurid, Lüneburgi väed ja keisriväed Nordhorni kaudu vanale Flaami armee- ja kaubateele. Nad kõik tahtsid toituda napist viljasaagist. Kuid rüüstatud linnal jäi vaevu aega sõja hävingust taastuda. Vaid mõni aasta hiljem pidas sõjakas piiskop Christoph Bernhard, Galeni krahv Münsterist Nordhorni lähedastel tasandikel sõda Hollandi vastu, mille lõpetas Nordhorni rahu 1666. aastal.

Napoleoni ajal oli Nordhornis taas kord palju teoksil. Neil aastatel, kauplemiskoht Vechtel kasvas ja kaks sadamat defineerisid linna ilme. Napoleoni kontinentaalblokaad Briti kaubanduse vastu tegi Nordhornist 1806. aastal salakaubaveo keskuse. Laiad rabad ja nõmmed aitasid sellele tulutoovale kaubandusele kaasa.

Euroopa uue poliitilise maastiku tulemusena 1814. ja 1815. aasta Viini kongressi kiiluvees oli seni õitsev transiitkaubandus Nordhornis taas kord häiritud. Piirist sai tollibarjäär, jättes Nordhorni ilma selle kaubandusest, mis oli orienteeritud lääne suunas. Järgnenud aastatel muutus linn vaesemaks. Kuna Vechtet ei olnud võimalik parandada ja uuendada, ja kuna see ummistus, oli laevaliiklus häiritud. Linnarahvas hakkas väikseid maatükke harima ning kauplejad ja laevnikud lahkusid linnast. Ainult kodukudumine andis endiselt mõningast kasumit. Terved perekonnad emigreerusid uude maailma.

Öeldakse, et 1839. aastal asutati Nordhorni tekstiilitööstus. Esimene mehhaniseeritud kudumisveski, mille rajas Willem Stroink Enschedest, kerkis kaubateele. Seal töödeldi puuvilla ning kooti kalinguri ja watertwist. Hiljem asutasid veskeid 1864. aastal Jan van Delden ning 1851. aastal Josef Povel ja Hermann Kistemaker. Tekstiili tootmine tuli seada raugeva majanduse temposse. Edu tuli järkjärgulise industrialiseerimisega. Eeltöö linna kasvamiseks üheks Saksamaa suurimaks tekstiilitootjaks-linnaks oli tehtud.

Linnapea oli aastatel 1843–1872 apteeker ja keemiatööstur Ernst Firnhaber, kelle maja peatänaval seisis linna ärielu keskel. Oma klassitsistliku hoone elementidega on see 18. sajandi viimane arhitektuuriline näide väärika linnakodaniku majast. Hiljem sai apteekrist Saksamaa esimene kiniinitootja. 1843. aastal töödeldi ja eksporditi 32 403 naela – umbes 16 tonni – kiinapuud. Töösturid Ludwig Povel, Bernhard Rawe, Bernhard Niehues ja Friedrich Dütting asutasid aastatel 1872–1897 veel tekstiiliärisid, millest mõned varustavad veel 21. sajandi alguses kodumaiseid ja rahvusvahelisi turge.

1890. aastatel liidendati Nordhorn tehisveeteede võrgustikku. Emsi jõe, Dortmund-Ems-Kanali ja Ems-Vechte-Kanali kaudu veeti kivisütt Ruhri piirkonnast tekstiilikeskusse. Nordhorn-Almelo-Kanal ühendas linna Hollandi siseveeteedega ja Süd-Nord-Kanal soodustas turbakaubandust. Isegi kui tänapäeval ei kasutata kõiki neid kanaleid enam laevatamiseks, saab neid veel hinnata nende väärtuse pärast vaba aja veetmise allikana.

Bentheimi raudtee sai raudteeühenduse rahvusvahelisse võrgustikku 1896. aastal. Nendel aastatel töötas tekstiiliettevõtetes ligikaudu 1500 inimest. Ülemaailmne majanduskriis 1920. aastatel tõi paljud tööotsijad üle kogu Saksamaa Nordhorni. 1939. aastaks oli rahvaarv 23 457 ja väärib märkimist, et vaid kolmandik neist inimestest oli tegelikult linnas sündinud. See ebatavaline majanduskasv teenis Nordhornile hüüdnime Klein Amerika – 'väike Ameerika'.

Isegi Kolmas riik jättis oma märgi Nordhorni. Väike juudi kogukond hävitati. Sünagoog hävitati täielikult, sündmust meenutab mälestustahvel tänaval, mis ikka veel kannab nime Synagogenstraße. Vana Flaami kaubateed kasutasid sõjateena Saksa väed, kes 10. mail 1940 Hollandisse marssisid. Mõned linnaelanikud elasid sel ajal väga segaste tunnetega – nad mõtlesid, et kas nad ei olnud seotud oma Hollandi naabritega sõpruse ja vere kaudu? Need ahelad olid midagi, mille peale otsijad võisid ehitada võitluse tagakiusamise ja natsirežiimi endaga. Adolf Pazdera ja Ferdinand Kobitzki, Nordhorni KPD funktsionäärid ja ametiühingu sekretärid, olid mitu korda tagakiusatavad ning nad mõrvati vastavalt 1943. ja 1944. aastal koonduslaagris.

Pärast teist maailmasõda valgus ligi 10 000 inimest Saksamaa kaotatud idaterritooriumitelt Nordhorni. Peamiselt selle arvelt suurenes linna rahvaarv üle 40 000. Linna tekkis 13 000 asukast uus kogukond, die Blanke.

Mitteärilised elamuehitusettevõtted ja eraalgatused tegid Nordhornist "eramute linna". Tohutud ehitussaavutused nõudsid kohalikult omavalitsuselt laienemist ja uuenemist. Seega ehitas Nordhorn endale uue raekoja, ning linna ringteele tekkisid kreisihalduse, tööhõiveameti ja Amt'i kohtu hooned. Nüüd asub kohus Seilerbahnil.

Loode-Saksamaa esimene siseujula pärast 1945. aastat võiks olla pühendatud, uued koolid, spordisaalid ja -väljakud, kontserdi- ja teatrisaal ning linnapark viinud linnavaate taaselustamiseni.

Millal esimene kirik Nordhorni ehitati, on teadmata. Aga lugu räägib, et see seisis gildi väljakul ja sai nime püha Liudgeri järgi. Liudger oli üks esimesi kristlikke misjonäre piirkonnas, ja 804. aastal sai temast esimene Münsteri piiskop. 809. aastal suri ta Billerbecki lähedal.

Omavalitsuse loodeosas Frenswegenis, varem tuntud kui Marienwolde, asutati 1394. aastal regulaarkanoonikute klooster (Chorherrenstift). Selle 1444. aastal pühitsetud kirik hävines 1881. aastal välgulöögist. Klooster oli Nordhornile ja kaugematele kohtadele suure tähtsusega. Kloostrihoone kasvas vähehaaval ja 15. sajandi alguses tegi seda ka kirik.

Ka Nordhornis vajati suuremat kirikut. 6. juulil 1445 pühitseti mõlemad kirikud Münsteri abipiiskopi poolt. Uue Nordhorni kiriku patroon oli taas kord püha Liudger. Kolmelööviline hilisgooti turukirik ehitati Bentheimi liivakivist ja oma 71 m kõrguse torniga domineeris see linna siluetil.

Pärast reformatsiooni (1517) võttis krahv Arnold I – ja koos temaga peaaegu kogu krahvkond – 1544. aastal vastu luteri usu. 1588. aastal, krahv Arnold II ajal pöördus Bentheimi krahvkond (Grafschaft Bentheim) kalvinismi. Seejärel kuulus turukirik kalvinistlikule kogudusele. Krahv Arnold II oli Calvini õpetusega kokku puutunud Strasbourgis õppides. Veel üks viide usule tulid tema abieluga Neuenahri krahvinna Magdalenaga, kes tunnistas kalvinismi. Vähesed Nordhorni jäänud katoliiklased käisid teenistustel Frenswegeni kloostris.

1578. aastal ostsid regulaarkanoonikud Vechte saarel Nordhornis lossi. Mõisahoones rajasid nad muude asjade hulgas kabeli. Nüüd oli ka katoliiklastel oma teenistuste jaoks ruumi, ehkki väike. 1712. aastal ehitati lossi kõrvale väike kirik. Regulaarkanoonikud valisid nende ordu kaitsepühaku püha Liudgeri kõrvale püha Augustinuse kui kiriku esimene patrooni.

Sekularisatsiooni ajal Saksamaa mediatisatsiooni poolt Frenswegeni klooster kaotati. 1824. aasta oli regulaarkanoonikutele oluline: krahvkond, mis oli sajandeid kuulunud kas Utrechti või Münsteri piiskopkonnale, arvati Osnabrücki diötseesi, samas kogudus ise ülendati kihelkonnaks. Esimene minister oli regulaarkanoonik Johann B. Cordes, kes vaatas koguduse järele aastast 1810.

1826. aastal muudeti loss kirikuks. 19. sajandi lõpus kasvas kogudus väga kiiresti; nii plaaniti ehitada uus, suur kirik Vechte lossiplatsile. Loss lammutati. Uut kirikut projekteerides võttis Hamburgi arhitekt Keith eeskuju Itaalia hoonetelt, näiteks Rooma Panteon või Veneetsia San Giorgio. Kiriku põhiplaan on oktagooniline. Kirik valmis aastatel 1911–1913 ja pühitseti sisse. Torn ehitati koos kirikuga. Selleks, et kompenseerida mistahes mõju, mida torn võib avaldada, mida kuppel peaks andma, seisab torn mõnevõrra kõrval. Kahekorruseline kaaristu ühendab torni kirikuga. See on 45 m kõrge ja seal on neli kella. Kiriku kuppel – iseäralik Põhja-Saksamaal – ilmestab Nordhorni siluetti. Massiivsete raudbetoonist kuplikaarte kohal on puidust, vasega kaetud välimine kuppel, mis kroonib laternaga. Selle kogukõrgus on 35 m.

Nordhorni luterlased teenisid esiti Lingenis ja siis Bentheimis. Kui nad olid oma koguduse rajanud, ehitati 1929. ja 1930. aastal Kreuzkirche ('risti kirik'). Tänapäeval on umbes 20% Nordhorni elanikest luterlased. Seal on kolm luteri kirikut.

Kokku on Nordhornis 12 jumalakoda, millest 7 on ehitatud pärast teist maailmasõda.

Nordhorni sünagoog purustati kristalliööl (9. novembril 1938). Linna juudid kas emigreerusid või küüditati ja mõrvati, sündmust tähistab nüüd mälestusmärk.

Kalviniste on rahvastikust 28,14%, luterlasi on 21,05% ja katoliiklasi 29,19%. Ülejäänud 21,64% on kas mitteusklikud või harrastavad muid uske.

Nordhorni linnapeade loend

Nimi	Ametiaeg
Gilbertus Petrus Paulus Bauer (Boer)	1800–1812
Friedrich Anton Weber	1812–1821
Egbert Johann Conrad Vincke	1821–1832
Johann van Almelo	1832–1842
Friedrich Wilhelm Gerhard Brill (saadik)	1842–1843
Ernst Heinrich Friedrich Firnhaber	1843–1871
Derk van Delden	1872–1897
Ernst Heinrich Beins	1897–1915
Gerhard van Delden	1915–1919
Friedrich Fahlsing	1919–1927
Wilhelm Henn	1927–1933
Hermann Korte	1933–1934
Paul Gerhardt	1934–1945
Paul Drewer	1946–1948
Heinrich Barlage	1948–1952
Gerrit Brinkmann	1952–1956
Bernhard Opolony	1956–1961
Eberhard Liese	1961–1964
Wilhelm Buddenberg	1964–1972
Cornelius Gemmeker	1972–1981
Wilhelm Horstmeyer	1981–1986
Friedel Witte	1986–1999
Meinhard Hüsemann	1999–2011
Thomas Berling	2011–

Pärast omavalitsusorganite valimisi 11. septembril 2016 jagunevad 42 volikogu kohta järgmiselt:

Partei	Kohad	Võrreldes aastaga 2011
SPD	15 kohta	muutuseta
CDU	15 kohta	muutuseta
GRÜNE	4 kohta	muutuseta
Algatus Pro Grafschaft	4 kohta	muutuseta
Die Linke	2 kohta	muutuseta
FDP	2 kohta	muutuseta

Linnapea Thomas Berling omab ka volikogus hääleõigust.

Linnamuuseum (Stadtmuseum) Povelturmis avati oktoobris 1996. Seal saab teada Nordhorni ajaloo kohta. Povelturmi ülemisel korrusel on muuseumi kohvik, mis pakub vaadet Nordhornile 26 m kõrguselt.

Nordhorn on enamasti hoidunud olemast rikutud sõjajärgsete aastate väheste eramustiilide poolest. Linna ilmes säilitati meeldivat punast tellismüüritist, mis on olnud pikk traditsioon Põhja-Saksamaal ja naabruses Hollandis. Seda on ka tänapäevastes hoonetes näha. Uus kreisihoone, näiteks, ühendab kohalikud ehitusmaterjalid tellise ja liivakivi klaasi, betooni ja vasega.

Suurepärane näide varem taimedesse kasvanud taastatud arhitektuurist on Frenswegeni klooster 14. sajandist linna loodeosas. Pikselöök 1881. aastal hävitas 1445. aastal pühitsetud kiriku. Kloostrihooned on siiski enamasti säilinud, isegi väljak, kahekorruseline ristikäik, väike salong, sild üle vallikraavi ja muljetavaldav keldrivõlv. Idatiiva fassaadis meelitab vaataja tähelepanu Bentheimi liivakivist tehtud "Madonna lapsega". Pärast ettevaatlikku renoveerimist paikneb hoones nüüd oikumeeniline haridus- ja kohtumispaik, mille päritolu ja alus on uskude ebatavaliselt laia segu Nordhornis ja ümbruskonnas.

Gooti jäljed märgistavad kalvinistlikku kirikut, mis seisab väljakutsuvalt Brandlechti vanas külakeskuses. Romaani skulptuuri näidete seas on selle kiriku ristimiskivi, mis on Nordhorni vanim kunstiteos, tehtud Bentheimi liivakivist, ja täidab endiselt oma esialgset ülesannet. Nordhorni siluetti iseloomustavad praegu kaks hoonet. Alte Kirche turuplatsil, ehitatud Bentheimi liivakivist 15. sajandil, ja Augustinuskirche, ehitatud 1913. aastal endise lossi maale, mõlemat võib kaugelt näha. Südalinn – saar, mille ümber voolab Vechte – on nüüd jalakäijate päralt.

Kutsuvalt taastatud fassaadid, tänapäevased arkaadid, poed, butiigid ja meeldivad välikohvikud kutsuvad viivitama. Vanim hoone peatänaval on endise linnapea ja keemiatöösturi Firnhaberi maja, kus ta nii elas kui ka töötas. Kahekorruselise klassitsistliku fassaadi taga, kolmnurkse rõhutatud katusekelbaga ja kipsgirlandiga ümarkaares aknaga, elab Nordhorni esimese apteekri traditsioon edasi.

Linnas kõndides võib leida väikseid igapäevaelust puutumata oaase. Suurtes, pargilistes aedades, vanade puude ja kõrgete rododendronihekkide taga võib avastada suurepäraseid mõisahooneid. Need Hollandi stiilis ehitatud villad olid sadu aastaid tagasi tekstiilitöösturite elamud. Jalutuskäik läbi Nordhorni võib paljudes kohtades ikka veel tuua päevavalgele märke hiljutisest ja kaugemast minevikust, olgu see siis 1952. aastal valminud raekoda oma väikese kellatorniga või vana kaev Völlinkhoffi pargis. Mälestused ajast, kui raskeid liivakiviplokke kasutati õliveski hoorattal, mis täidab veel oma esialgset funktsiooni, on esile toodud linnapargis.

Kui veski ja saeveski tammil seisati, lõppes peaaegu 600-aastane veski ajalugu Nordhornis. Need hooned renoveeriti ja pakuvad nüüd kultuuriürituste jaoks meeldivat kohta.

Nordhorni tööstusajalugu kirjutas teiste hulgas Poveli tekstiilivabrik, mis sulges oma väravad 1979. aastal pärast peaaegu saja-aastast tegevust. Linna majandusliku õitsengu eelmise sajandi alguses viimase tunnistajana säilitati tööstusmälestisena endine ketrusvabriku torn. See teenib tänapäeval muuseumina. Ülemist korrust saab rentida erapidudeks.

Bussmaates ehitati sada aastat tagasi endisele rabaalale veel üks tekstiilivabrik koos külgneva elamurajooniga tekstiilitöölistele. 1950. aastate alguses kavandas professor Emanuel Lindner, Bauhausi õppejõud ja Ludwig Mies van der Rohe õpilane, koos arhitekt Eberhard Heinrich Zeidleriga, kes nüüd elab Kanadas, laialdasi ehitustöid sellele ettevõttele. Selgesti struktureeritud klaasfassaadiga sobib ajatu tööstushoone sujuvalt tööstuslikku kompleksi, mis pärineb Gründerzeiti ajastust. See hoone seisab täna tühjana ja tuleb linnaarenguks muuta.

Vechte jõeäärne maastik ja kanalid oma puuderidadega on populaarne jalutuskoht idülli nautimiseks. Rohkem kui 100 aastat tagasi ehitatud kanalid vedudeks ja märgalade kuivendamiseks moodustavad nüüd osa paljude liikidega looduslikest elupaikadest ja neid kasutatakse nüüd vaba aja veetmiseks. Liivakivist ja klinkrist tehtud lüüsid, millest mõned töötavad käsitsi, eraldavad erinevaid veetasemeid ja on populaarsed sihtkohad loodushuvilistele. Põllud ja niidud ääristavad talumaid eeslinnades. Märgalad ja nõmmed koos metsikult kasvavate kaskede, kadakate ja orhideedega on selle maalähedase maastiku märgid. Tillenberges on väikesed kaitsealad kanarbiku, okslike tammede ja kadakatega.

Hea Gründerzeiti pärand on Linnapark (Stadtpark), ühe varajase töösturi villa park. Linnapargi kontserdikausis toimub regulaarselt kontserte.

Euregium ehitati tegelikult HSG Nordhorn-Lingeni jaoks. Nimi tuleb EUREGIO-lt. HSG tiim mängib teises käsipalli Bundesligas. Euregiumis korraldatakse ka muid kultuuriüritusi. See asub kohe kutsekooli ja kreisi spordihoone juures. Kolme saali lähedus üksteisele võimaldab korraldada suuri turniire. Euregium on juba mõnda aastat olnud Grafschafter Sportgala toimumiskoht.

Eissporthalle – jäähall – on ühendanud jäähoki ja iluuisutamise ühte jääspordi klubisse. See ehitati 1970. aastate keskpaigas. 1984. aastal andis seal kontserdi bänd BAP.

Nordhorni jääspordiklubi nime on mitu korda muudetud. 1999. aastani oli seal GEC Nordhorn, mis muude asjade hulgas mängis hoki Bundesligas, milles oli siis suuruselt teises klassis. Seejärel kutsus klubi end EC Euregio Nordhorn 1999 e. V. ja mängis hooajal 2007–2008 Verbandsligas NRW. 2002. aastal renoveeriti Eissporthalle põhjalikult. See on avatud ka avalikuks uisutamiseks.

Igal aastal peetakse Nelipühade nädalavahetusel suur lauatennise turniir, Euregioturnier. Väliujulas on ka rahvusvaheline Nelipühade ujumisturniir. VfL Weiße Elf Nordhorn korraldab igal aastal, ka Nelipühade nädalavahetusel, Pfingstturnier ("Nelipühade turniir"), traditsioonilise C-noorte jalgpalliturniiri. 2007. aastal toimus neil 25. iga-aastane turniir. Osa võtavad võistkonnad kogu Saksamaalt, samuti teistest Euroopa riikidest nagu Holland, Poola ja Ungari.

Jakgpalliklubi Heseper SV, kelle koduväljak on Nordhorni lõunaosas, on Saksa rekordi omanik. 1996. aastast kuni 1999. aasta oktoobrini mängis klubi kaotuseta 98 meistrivõistluste mängu ja tõusis viiendast klassist teise kreisi klassi. TSV Buchbach omas vana rekordit, olles löömatu vaid 75 mängu.

Industrialiseerumine tõi kaasa rahvaarvu tõusu 2540-lt 1903. aastal 18 104-ni 1930. aastal, tõustes 50 000-ni tekstiilitööstuse hiilgeajal 1950.–1970. aastatel.

Nordhornis on tänapäeval ligikaudu 53 500 elanikku ja see trend on tõusuteel.

Nordhorni suurim tekstiiliettevõte kuni 6000 töötajaga NINO oli kuni 1980. aastateni üks Euroopa juhtivaid tekstiilitootjaid. See eristub mitte vähemal määral koostööst tuntud moefotograafidega nagu Karl Lagerfeld ja Helmut Newton. Ainus Nordhornis veel tegutsev rõivatootja on Erfo Bekleidungswerk GmbH & Co. KG. Kolm endist suurimat ettevõtet – NINO, Povel ja Rawe – on kõik kadunud.

Kuna tekstiilitööstus vähenes, asuvad linnas peamiselt keskmise suurusega ettevõtted erinevatest teenindus- ja tootmisvaldkondadest, kuigi üsna suutmatud korvamaks töökohtade kaotust tekstiilitööstuse näiva surma tõttu. Kuigi Citibanki ajutine kohalolek, 550 töökohaga, lõpuks kokku kuivas – hoolimata ulatuslikest kohalikest toetustest – on paik teenindusettevõtete jaoks endiselt üsna atraktiivne. Seda võib näha viimases linna asunud ettevõttes Bertelsmann, kus on varsti 250 töökohta. ETF European Truck Factory GmbH asub selles linnas.

Kuid kokkuvõttes on Nordhorni ja selle ümbruse kolmanda sektori struktuuride muutus erinevalt teistest piirkondadest väga kaugele arenenud. Suurem Nordhorni piirkond on kogu maaga võrreldes heal järjel, Nordhorni tööhõiveagentuuri piirkond (Agenturbezirk) teatab Alam-Saksimaa madalaimast tööpuuduse määrast. Ka Reini naaberpiirkond Nordrhein-Westfalenis on tööhõive tipptasemel. Seda kinnitab täiendavalt ehituse ja maakasutuse planeerimise büroo (Bundesamt für Bauwesen und Raumordnung) 2005. aasta maakasutuse planeerimise aruanne, milles arutatakse prognoosi, mis põhineb praegustel näitajatel, mis näevad Nordrhein-Westfaleni loodeosas ning Nordhornis ja selle ümbruskonnas lähiaastatel suurt majanduslikku dünaamikat.

Põhjuseks peaks olema Nordhorni toidukaupade suur hulk, kus Nordhornil on riigi keskmisest proportsionaalselt elanikkonnaga ligikaudu kaks korda suurem müügipind. Kuna tihti eksitavate väljaütlemiste puhul on aga uuemaid kohti väljaspool integreeritud kohti, on kesklinnas palju tühje ruume.

2007. aasta märtsis avati ligikaudu 22 000 m² uue müügipinnaga Rawe-Ring-Center krundil, mis oli kord Rawe tekstiilivabriku osa. See projekt kohtas märkimisväärset vastuseisu, peamiselt kohalike jaemüüjate ja spetsialistide seas. Jaemüüjad kartsid, et uute ruumide ülepakkumine tooks kaasa täiendavalt vabu töökohti, eriti kesklinna lõunaosas, kusjuures spetsialistid kritiseerisid tagajärgi linnaarengule, puhastusoperatsioonide puudumist ja eelkõige mälestiste kaitseks võetud tehasehoonete lammutamist. Vaatamata algatuse Pro Grafschaft poolt kogutud 12 000 Nordhorni kodaniku protestiallkirjale kiideti projekt enamuse kohalike poliitikute poolt heaks ja viidi lõpuks ellu.

Loosungiga "Nordhorn – Die Wasserstadt" ("Nordhorn – Veelinn") otsivad linnaisad nüüd võimalusi panna rõhku linna arengu uutele aspektidele, tuues välja plaanid kanalite avamiseks lõbusõidulaevade, ja uutele arengutele, ehitades linnale sadam. Kas neid plaane tõepoolest rakendatakse ja millises ulatuses, saab lähiaastatel veel näha.

Nordhornis leidub ka vastuoluline pommitamise ulatus, Nordhorni ulatus. Pärast teist maailmasõda juhtis seda esmalt kuninglik õhuvägi, kuid hiljem Saksa Bundeswehr.

Nordhorni teevõrgu kogupikkus on 586,5 km, millest 28 km on Bundesstraßen, 10,8 km on liidumaa kiirteed (Landstraßen), 30,6 km on kreisimaanteed (Kreisstraßen) ja 517,1 km on linna teed ja tänavad.

Nordhornis on kokku 2807 parkimiskohta.

Linn asub kahe Autobahni ääres, A 30 ja A 31. See on lisaks ühendatud maanteede võrku kahe Bundesstraßen kaudu, B 403 ja B 213.

Siiski ei saa Nordhorni arenenud teevõrk peita tõsiasja, et kõige populaarsem transpordiliik linnas on jalgratas, mida kohalikud kutsuvad Fietse. Nordhorni kodanike kiindumus Fietse vastu ja nende hommikused sõidud viisid erilise rattateede võrgu ehitamiseni, mis kulgeb läbi Grafschaft Bentheimi kreisi. Teeviidad, mida kohalikud tunnevad kui Paddestolen, näitavad jalgratturitele teed nende Fietsenpads peal (samuti kohalik mõiste, standardsaksa sõna sellele on Radwege). Euroopa piiride avamine on seal täies jõus: jalgratturid võivad neid radu pidi jõuda takistamatult naaber Hollandisse.

Oma 53 000 elanikuga on Nordhorn Saksamaa suuruselt teine linn Herteni järel, millel ei ole reisijate raudteeteenust. Lähimad reisijate raudteejaamad on Lingenis ja Bad Bentheimis, kumbki umbes 20 km eemal.

Nordhorni käsutuses on väike lennujaam Klausheide keskuse lähedal, seda kutsutakse Nordhorn-Lingen (EDWN).

2003. aastal asutatud klubi Graf-SHIP algatusel kiitis riiginõunik Friedrich Kethorn 14. novembril 2005 heaks Ems-Vechte-Kanali taasavamise laevatamiseks, mis võimaldab kaptenitel tuua läbi kanali kuni 12 meetri pikkuseid laevu. Heakskiit ülejäänud kahele kanalile on tulekul. Klukkert-Hafen (sadam) avati taas aastal 2006.

Vana kudumisveski kuulus kord Poveli vabrikule. Praegu on vana kudumisveski kultuurikeskus näitusteks, turismiks ja kontsertideks. Veskihoones on krahvkonna pruulikoja kõrval avatud elava muusika kõrts ja ka Ems-Vechte-Welle, piirkondlik raadiojaam Grafschaft Bentheimi ja Emslandi tarvis.

Jugendzentrum Nordhorn – Nordhorni noortekeskus – eksisteerib alates 1970. aastate algusest. See oli Saksamaa esimene noortekeskus ja on seega ka vanim. Kunagi oli see talu. Esialgu kasutati ainult "rehepõrandat", kuid 1980. aastatel hakati kasutama ka "aita". 1980. aastatel oli ait ka punkliikumise stseen Nordhornis.

Kontserte peeti aidas, ja peetakse ikka veel, selliste esinejatega, nagu Cochise, Geier Sturzflug, Helge Schneider, Killerpilze, Wir sind Helden ja In Extremo. 2007. aasta alguses purustas torm aida lae vooderdise, kuid vabatahtlike abiga sai noortekeskus korda, maalritööd tehti suvel.

Nordhorni loomapark eksponeerib nii eksootilisi kui ka kodumaiseid loomi. Seal on muuseum, ajalooline talu, traditsiooniline kõrts ja mänguväljak.

• 
  Keskaegne stukatuurkujutis lõvist sissepääsu juures
• 
  Surikaatide aedik
• 
  Känguru aedik
• 
  Metskarud
• 
  Laama aedik
• 
  Vechtehofi talumuuseum
• 
  Poitou eesel, Vechtehof
• 
  Metspiisonid
• 
  Hundi aedik
• 
  Hülged sadamas
• 
  Mänguväljak Tierpark Nordhorn
• 
  Okassea aedik ja huvitatud jälgijad

Lebenshilfe – puuetega inimeste täisväärtuslikku ellu aitamisele pühendunud institutsioon – asutatud 1963. aastal.

Praegu abistavad ja hoolitsevad institutsiooni organid üle 600 puudega inimese eest. Need organid korraldavad laste paigutamise lasteaeda varajase abi saamiseks, aitavad leida uue eluaseme ja töökoha (nagu puusepatöökojad), kuhu kliendid saavad minna õige juhendamisega ja vastavalt oma huvidele ja andele. Samuti tegutseb ansambel Tabuwta, mis koosneb puuetega inimestest ja mida toetavad Lebenshilfe haridustöötajad ja kuulsused nagu Guildo Horn. 2005. aastal avaldasid nad oma kolmanda CD ja esitlesid seda vanas kudumisveskis.

Vechtetalschule – Vechte oru kool – tegutseb 1989. aastast ja on mõeldud mitut liiki puuetega inimestele. 1992. aastal koliti kool uude hoonesse. See on saanud nime 1997. aastal. Praegu on koolis 210 õpilast, jaotatud 27 klassi, millest 10 on kõrvalises kohas. Koolis töötab kokku 90 töötajat koos nendega, kes teevad ühiskondlikku teenistust (sõjaväeteenistuse asemel), isehakanud õpetajad ja treenerid. Koolis käimasolevad tasemed on esmane, teisene I ja teisene II.

• Ernst Küppers (1904–1976), Wassersportverein Nordhorn (Waspo) treener (1953–1965), osales olümpiamängudel 1928. ja 1932. aastal (5. koht)
• Otto Geisert (sündinud 1939), Bundesliga mängija (1963–1970), tegi esimese Bundesliga kübaratriki
• Ernst-Joachim Küppers (sündinud 1942), Saksa ujuja
• Bernd Horstmann (sündinud 1942), mitmekordne Saksa meister ujumises, 100 m seliliujuja
• Bernhard Brink (sündinud 1952), meelelahutaja ja muusik
• Michael Schneider (sündinud 1953), flöödimängija ja dirigent
• Silke Pielen (sündinud 1955), ujuja, pronksmedalist Müncheni olümpiamängudelt
• Beate Merk (sündinud 1957), poliitik (CSU), Baieri liidumaa justiitsminister
• Johnny de Brest (sündinud 1963), sünninimi Olaf Enkrodt, Saksa artist ja fotograaf
• Karina Kim (sündinud 1964), Saksa lööklaulja
• Paulo da Palma (sündinud 1965), jalgpallur
• Jan Fitschen (sündinud 1977), pikamaajooksja
• Simon Cziommer (sündinud 1980), jalgpallur
• Anna-Lena Grönefeld (sündinud 1985), Saksa tennisist

Nordhorni sõpruslinnad on

• Coevorden, Holland, aastast 1963
• Montivilliers, Prantsusmaa, aastast 1963
• Reichenbach im Vogtland, Saksamaa, aastast 1987
• Malbork, Poola, aastast 1995
• Rieti, Itaalia aastast 2010

• www.nordhorn.de