Näppepillid

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Näppepillid (saksa keeles Zupfinstrumente) ehk näppekeelpillid (inglise keeles plucked string instruments), ka näpitspillid^[1] on keelpillid, mida mängitakse sõrmedega või elastse plaadikese (plektroniga) näppides.

Näppepillid võib liigitada kolme rühma või perekonda pilli kuju järgi.

Esimesse rühma kuuluvad kõlakasti ja kaelaga näppekeelpillid (nt kitarr, basskitarr, mandoliin, bandžo, lauto, balalaika, sitar jt). Sellistel pillidel on üldiselt suhteliselt vähe keeli ning need asetsevad kaela kohal, mille vastu keelt vajutades saab helikõrgust määrata ehk igal keelel mängida suures ulatuses helikõrgusi.

Teise rühma moodustavad näppepillid, millel kaela ei ole ja keeled asetsevad täies pikkuses kõlakasti kohal. Sellesse rühma kuuluvad kannel ja selle sugulased eri maades (kantele, kokle, kankles, gusli) jt. Nendel pillidel on tavaliselt iga vajaliku helikõrguse jaoks vastav keel, iga keel häälestatakse kindlale helikõrgusele. Keelte pikkust ei ole üldiselt võimalik mängimise käigus muuta (ja sellega muuta helikõrgust). Seega sõltub pilli heliulatus keelte arvust. Olenevalt kõlakasti suurusest on keeli vähem või rohkem.

Kolmanda rühma pillidel ei ole samuti kaela, aga keeled ei asu täies pikkuses kõlakasti kohal. Sellised pillid on näiteks harf ja lüüra.

Ka klavessiini loetakse näppekeelpilliks, kuigi see ei kuulu ühessegi mainitud rühma ning seda mängitakse klahvide abil.

Juba väga vanal ajal oli mitmel rahval olemas harfi- ja kandlelaadseid instrumente. Vana-Kreekast tuntud pill oli lüüra, mille saatel esinesid poeedid. Algselt oli lüüra valmistatud kilpkonna kilbist ja kõveratest antiloobisarvedest ning tal oli seitse keelt.

• Näppekeelpillide loend