Margai

Margai
Kaitsestaatus
Ohulähedane  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Kiskjalised Carnivora
Sugukond	Kaslased Felidae
Perekond	Otselot Leopardus
Liik	Margai
Binaarne nimetus
Leopardus wiedii
Margai levila

Margai ehk pikksaba-pugalkass (Leopardus wiedii) on väike metsikute laiguliste kaslaste hulka kuuluv öise eluviisiga loom, kes on levinud peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerikas^[1].

Margai elutseb nii igihaljastes kui ka heitlehistes metsades ning veedab põhilise aja elust puu otsas^[2], kus puhkab, jahib ja saab ka oma järglased^[1].

Kuni 1980. aastateni oli margai üheks neljast kaslasest, keda jahiti karusnaha pärast^[1]. 1989. aastal lisati margai CITESi I kaitsekategooriasse ning praeguseks on liik kaitse all kogu oma leviala ulatuses, v.a Ecuadoris, Guyanas ja El Salvadoris^[3].

Margai sarnaneb suuruselt väiksemate kaslastega (Leopardus tigrinus / Leopardus guttulus), karvastiku poolest võib aga meenutada otselotti (Leopardus pardalis). Margaide kehapikkus on 48–70 cm, millest saba moodustab 33–51 cm. Kaaluda võivad margaid 2,6–4 kg. Tihedat ja pehmet kollakaspruuni karvkatet ilmestavad tumedad laigud ja vöödid. Lõuast kõhuni ja jalgade sisekülgedel on karv lumivalge. Tumepruunid suured ja pungil silmad annavad koonule kitsa, kuid esileküündiva ilme. Ümarad kõrvad on tagant mustad, tuues selgelt esile valge tsentri. Kummalgi põsel jookseb kaks tumedat triipu. Puudel elutsevatele loomadele omaselt, on laialt mustatriibuline saba väga pikk – 70% keha üldpikkusest.^[1]

Margaidele sobivad nii troopilised kui ka lähistroopilised niisked igihaljad metsad, heitlehised metsad ja mägimetsad. Samuti võib neid kohata soistes savannides ja aeg-ajalt ka kõrgetel puudel kohvi- või kakaoistandustes. Avatud maastikele margaid ei kipu, küll aga võivad nad omaks võtta põllust ja metsast moodustunud mosaiikmaastikke või metsa, kus on toimunud mõni häiring.^[1]

Margaide levila ulatub Põhja-Mehhiko madalikest Kesk-ja Lõuna-Ameerikas Uruguay ja Põhja-Argentinani. Margaid on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu punases nimestikus liigitatud ohulähedasteks. Ohualtiks hinnatakse nende seisundit Argentinas ja Brasiilias, mistõttu võib neid kaslasi pidada isegi oma levilas pigem haruldasteks. Margaide asustustihedus on pigem väike, 100 km² alal võib olla 1–5 isendit. Ainult väga üksikutel aladel ulatub nende arv 15–25 isendini ja kaslasi peetakse suhteliselt tavaliseks. Taolistel juhtudel on märgatud otselottide arvukuse vähenemist. Amazonase piirkonnas ja Kesk-Ameerikas järjestub margai väikesekasvuliste kaslaste hulgas arvukuselt teiseks.^[3]

Margai on peamiselt üksiku, territoriaalse ja öise eluviisiga kaslane. Nad puhkavad peamiselt puudel ning on väga osavad ronijad. Nad võivad ronida puudelt alla pea ees ning rippuda okstel vaid ühe tagajalaga. Margaide tagajalad võimaldavad pöörata end 180 kraadi. Pikk saba ja suured käpad aitavad tasakaalu hoida.^[3]

Margai tiinus kestab keskmiselt 76–84 päeva. Emasloomadel on ainult kaks nisa ja üldjuhul sünnib üks järglane (väga harva kaks). Silmad avanevad 11–16-päevaselt ja tahket toitu hakkavad sööma 52–57-päevaselt. Suguküpsuse saavutavad margaid 9–12-kuuselt, kuid paljunemisiga saabub tavaliselt 2-aastaselt. Margaid paljunevad vangistuses väga harva. Nende territooriumi suurus võib varieeruda 1–20 km².^[3]

Margaid võivad vangistuses elada kuni 20-aastaseks^[1].

Margai püüab toiduks nii maapealse kui ka roniva eluviisiga väikeseid imetajaid, linde ja roomajaid^[3]. Vähemal määral ka suuremaid imetajaid, näiteks oravaid, jäneseid, aguute ja väiksemad ahvilisi. Tavalise saaklooma kaal on 250 g. Kuigi margai on väga osav ronija, jahib ta saaki peamiselt maapinnal.^[4]

Kuni 1980ndate lõpuni, mil jõustusid karusnahakaubitsemise piirangud, oli margai üks neljast enim püütud kaslaste sugukonda kuuluvast karusloomast. Piirangutest hoolimata toimub salaküttimine siiani.^[1] Elupaikade killustumine ja hävimine, mis toimub peamiselt metsaraie ja metsade muutmisel põllu- ja karjamaadeks ning taristu laienemisel, on üheks suurimaks ohuks margai püsimajäämisel^[3], sest nad ei ületa metsast vabasid alasid. Selle tagajärjel on margaid piiratud väikestele aladele, kus tagajärjeks on sugulasaretus ja saagi vähesus^[1]. Samuti on suureks ohuteguriks illegaalne lemmikloomakaubandus. Margai on tundlik haiguspuhangutele ning on väikese paljunemisvõimega^[3].

Kombinatsioon üleküttimisest nahkade saamiseks, loomakaubanduse jaoks vangistamisest ning massiivsetest metsaraietest on peaaegu hävitanud margai metsikud populatsioonid^[1].

1989. aastal lisati margai CITESi I kategooriasse. Nüüdseks on margai kaitstud peaaegu kogu oma leviku ulatuses, v.a Ecuadoris, Guyanas ja El Salvadoris. Margai populatsioonid kaitstud aladel, Amazonase valgalast eemal, arvatakse olevat väga väikese arvukusega ja pikas perspektiivis elujõuetud (võimalik, et otselottide tõttu). Perioodilised vaatlused on väga olulised, sest hetkel ohulähedaseks klassifitseeritud liik võib tulevikus muutuda ohualtiks.^[3]

• • Leopardus wiedii amazonicus (Cabrera, 1917)
  • Leopardus wiedii boliviae (Pocock, 1941)
  • Leopardus wiedii cooperi (Goldman, 1943)
  • Leopardus wiedii glauculus (Thomas, 1903)
  • Leopardus wiedii nicaraguae (J. A. Allen, 1919)
  • Leopardus wiedii oaxacensis (Nelson and Goldman, 1931) – ka Oaxaca pikksaba-tiigerkass
  • Leopardus wiedii pirrensis (Goldman, 1914)
  • Leopardus wiedii salvinius (Pocock, 1941)
  • Leopardus wiedii vigens (Thomas, 1904)
  • Leopardus wiedii wiedii (Schinz, 1821) – ehk margai
  • Leopardus wiedii yucatanicus (Nelson and Goldman, 1931) – ka Yucatani pikksaba-tiigerkass^[5]