Max Wertheimer

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Max Wertheimer (5. aprill 1880 – 12. oktoober 1943) oli Austria-Ungari päritolu psühholoog, kes oli üks kolmest geštaltpsühholoogia asutajatest koos Kurt Koffka ja Wolfgang Köhleriga.

Wertheimer sai oma doktorikraadi 1904. aastal Oswald Külpe juhendamisel ja alustas oma intellektuaalset karjääri Frankfurdis õpetades. Lühikeseks ajaks lahkus ta Frankfurdist, et töötada Berliini Psühholoogia Instituudis, kuid naasis 1929. aastal täiskohalise professorina. Viimaks asus ta tööle koolis New School for Social Research New Yorgis ja oli oma ametikohal kuni surmani. Max Wertheimer on tuntud oma töö "Productive Thinking" ja Fii fenomeni tõttu. Mõlemad panustasid tema osalemisse geštaltpsühholoogias.

Max Wertheimer sündis 15. aprillil 1880 Prahas, mis oli tollal Austria-Ungari osa. Tema vanemad olid Wilhelm ja Rosa Wertheimer ja vend Walter.^[1] Perekond oli kõrgelt haritud ja seetõttu õpetasid Maxi palju ka ta vanemad, kodus peeti palju poliitilisi ja hariduslikke arutelusid. Ta käis ka klaveri- ja viiulitundides. Pärast ühe talle kingitud Baruch Spinoza raamatu lugemist arenes tal huvi filosoofia vastu.

Max hakkas Karli ülikoolis õppima õigusteadust, kuid tundis huvi ka filosoofia, muusika, füsioloogia ja psühholoogia vastu. Aasta pärast läks ta hoopis Berliini Ülikooli, kus vahetas eriala filosoofia vastu.^[2] Berliinis töötas ta firmas, kus olid peale tema veel Carl Stumpf, Friedrich Schumann, Georg Elias Müller ja Erich von Hornbostel. 1903. aastal sai ta doktorikraadi Würzburgi ülikoolis, kus viis läbi uuringu valedetektori kohta.^[3] Wertheimeri akadeemiline karjäär algas Frankfurdi instituudis.

Wertheimer esindas oma riiki Esimeses maailmasõjas, olles armee kapten. Pärast sõjast naasmist pidas ta loenguid ja pühendas oma uuringud taju- ja geštaltpsühholoogiale. 1933. aasta dramaatilised sündmused Saksamaal sundisid Wetheimeri lahkuma Saksamaalt USA-sse.^[4] Pärast sõda jätkas ta tööd Koffka ja Kohleriga, kes olid samuti olnud sunnitud Saksamaalt pagema.^[5] USA-s New Yorgis andis ta mitmeid kursuseid koolis New School of Social Research.^[6] Hoolimata halvenevast tervisest jätkas ta oma tööd probleemilahenduse valdkonnas, mida ta ise eelistas kutsuda "produktiivseks mõtlemiseks". Ta lõpetas oma ainsa raamatu "Productive Thinking" 1943. aasta septembris. Max suri südameinfarkti kõigest 3 nädalat pärast raamatu lõpetamist oma kodus New Rochelles New Yorgis.^[4]

Max Wertheimer sattus Frankfurti juhuslikult, kui ta astus rongilt maha, et osta mänguasjade poest stroboskoop, mille abil ta hakkas uurima uue psühholoogilise suuna proovikivi, milleks oli näiv liikumine. Nimelt pani Wertheimer tähele, et kahe järjestikuse, kuid ruumis nihutatud kriipsu ilmumine tekitab kriipsude vahel liikumise jälje, mis nihkub ajas hiljem esitatud kriipsu suunas. See fenomenaalne liikumine (siit ka fii-liikumise nimetus), millel puudub füüsikaline vaste, oli kindlaks tõendiks selle kohta, et teadvus ei ole taandatav isoleeritud koha ja aja aistinguteks.

Max avaldas oma raamatu "Productive Thinking" vahetult enne oma surma.^[6] Ta oli huvitatud tegemast vahet reproduktiivsel ja produktiivsel mõtlemisel. Reproduktiivne mõtlemine on seotud kordamise, tingimise, harjumuste ja tuttava intellektuaalse alaga. Produktiivne mõtlemine on aga uute ideede ja läbimurrete tulem.^[6] Produktiivne mõtlemine on taiplikusel põhinev arutluskäik. Wertheimer julgustas treenima traditsioonilist loogikat ja uskus, et see stimuleerib mõtlemist. Ta toob oma teoses "Productive Thinking" välja, et pime reeglitele allumine takistab probleemi tõelist mõistmist.^[7] Max Wetheimeri ideed produktiivsest mõtlemisest on jätkuvalt olulised tänapäevaste skeemide, plaanide ja teadmiste struktuuri käsitluses.^[8]

• "Produktiivne mõtlemine", tõlkinud Toomas Rosin, saatesõna autor Jaan Aru, sari Avatud Eesti raamat, Ilmamaa, Tartu 2020, 424 lk; ISBN 9789985776469