Komsomolets (allveelaev)

Komsomolets 1. jaanuaril 1986
Nimi	Komsomolets
Kiil pandud	22. aprill 1978
Vette lastud	9. mai 1983
Teenistuses alates	31. detsember 1984
Laeva üldandmed
Veeväljasurve	4400–5750 tonni veepinnal, 6400–8000 tonni sukeldunult
Pikkus	117,5 m
Laius	10,7 m
Süvis	8–9 m
Peamasinad	Üks 190 MW OK-650 b-3 reaktor, kaks 45 000 hj auruturbiini, üks vint
Kiirus	14 sõlme (26 km/h) veepinnal, 26 kuni 30 sõlme (48 kuni 56 km/h) sukeldunult
Meeskond	33 ohvitseri, 21 allohvitseri, 15 madrust (ajateenijat)
Relvastus	SS-N-15 Starfish raketid, 6 × 533 mm torpeedotoru, 53–65 torpeedot

Komsomolets^[1] (K-278) oli ainuke Projekt 685 klassi (NATO nimega Mike-klass) kuulunud Nõukogude Liidu ründeallveelaev.

Allveelaev ehitati, et testida Nõukogude neljanda generatsiooni tuumaallveelaevade tehnoloogiat. Allveelaev võeti teenistusse 31. detsembril 1984.

Allveelaev uppus 1989. aasta 7. aprillil ning lebab praegu ühe miili sügavusel Barentsi meres, tuumareaktorid ja kaks tuumalõhkepead endiselt laeva pardal. Allveelaev uppus kontrolli alt väljunud tulekahju tõttu mootorisektsioonis. Komandöril õnnestus laev kohe pinnale tuua ja enamikul meeskonnaliikmetest õnnestus sellest ka väljuda. Laev uppus umbes viis tundi pärast õnnetust ja vajus 1680 meetri sügavusele. Hukkus 42 meeskonnaliiget, neist neli tules ja ülejäänud 38 surid jääkülmas meres alajahtumisse ^[2].

Komsomolets on seni ainus sõjaline allveelaev, mis on sukeldumisel ületanud 1000 meetri piiri. Laeva ohutu sukeldumissügavus oli 1000 meetrit, maksimaalne 1250 meetrit ja purunemispiiriks oli arvestatud 1500 meetrit. Komsomoletsi tegi vastupidavaks spetsiaalne kahekordne titaanist kere, mis võimaldas sukelduda kordades sügavamale kui ükskõik milline Ameerika mereväe allveelaev või torpeedo^[küsitav], olles ise sealjuures võimeline tulistama. Laeva kere koosnes seitsmest veekindlast sektsioonist. Hädaolukordade tarbeks oli allveelaeva komandotorni keskel ka põgenemiskapsel, mis võimaldas laeva meeskonnal veealuse probleemi korral laev maha jätta. Allveelaeva erakordne disain sisaldas ka palju automatiseeritud süsteeme, mis lubas toime tulla tunduvalt väiksema meeskonnaga, kui nii mõnelgi teisel tema suurusel laeval. Hoolimata sellest, et allveelaev ehitati arendusprojektina, oli ta lahinguvõimeline.^[3]