Jona Jakir

Jona Jakir (vene keeles Иона Эммануилович Якир; 15. august (vkj 3. august) 1896 Kišinjov (tänapäeval Chișinău, Moldova) – 12. juuni 1937 Moskva) oli juudi rahvusest Nõukogude sõjaväelane.

Jona Jakir oli pärit proviisori perekonnast. Aastatel 1914–1915 õppis ta Baseli Ülikoolis ja Harkovi Tehnoloogiainstituudis. 1915–1917 töötas Odessas sõjatehases treialina. Veebruarirevolutsiooni järel tegi Kišinjovis sõdurite hulgas sõjavastast propagandat. 1917. aasta detsembris valiti ta Bessaraabia Nõukogu liikmeks, ta oli kubermangu parteikomitee ja revolutsioonikomitee liige. Jona Jakir võttis osa Venemaa kodusõjast, juhtis Punaarmee väesalku, diviisi ja väegruppe.^[1]

1921–1924 oli Jona Jakir Krimmi piirkonna ja Kiievi sõjaväeringkonna vägede juhataja. 1924–1925 oli ta Punaarmee Õppeasutuste Peavalitsuse ülem. 1925–1935 oli Jakir Ukraina sõjaväeringkonna ja 1935–1937 Kiievi sõjaväeringkonna vägede juhataja. Õppis 1927–1928 Saksamaal kindralstaabi akadeemias. 1930–1934 oli ta NSV Liidu Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige. 1930–1934 oli Jona Jakir Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei Keskkomitee liikmekandidaat ja alates 1934. aastast liige.^[2]

28. mail 1937 Jona Jakir arreteeriti süüdistatuna vandenõus osalemises. 11. juunil 1937 mõistis kohus ta surma. Kohtuotsus viidi täide järgmisel päeval. 1957. aastal Jona Jakir rehabiliteeriti postuumselt.^[3]

Jona Jakiri poeg Pjotr Jakir (1923–1982) oli ajaloolane ja dissident,^[4] pojatütar Irina Jakir (1948–1999) oli dissident ja ühiskonnategelane.^[5]