John Frusciante

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

John Anthony Frusciante
John Frusciante august 2006
Sünninimi	John Anthony Frusciante
Sündinud	5. märts 1970 (54-aastane)
Stiilid	alternatiivrokk, eksperimentaalne rokk, elektrooniline muusika
Tegev	1988–...
Plaadifirma	Warner Music Group, Record Collection, Birdman, American Recordings
Seotud esitajad	Red Hot Chili Peppers, The Mars Volta, Ataxia
Veebileht	www.johnfrusciante.com

John Anthony Frusciante (sündinud 5. märtsil 1970) on Red Hot Chili Peppersi (RHCP) kitarrist. Ansambliga on Frusciante teinud viis stuudioalbumit ("Mother's Milk", "Blood Sugar Sex Magik", "Californication", "By the Way" ja "Stadium Arcadium"). Frusciantel on ka aktiivne soolokarjäär, ta on välja andnud kaheksa sooloalbumit. Ta on ka teinud koos Josh Klinghofferi ja Fugazi bassisti Joe Lallyga bändi Ataxia.

Frusciantele on omased keerukad rütmid; ta mängib segu funk'ist ja rokist, mis moodustavad suurema osa Red Hot Chili Peppersi kõlast. Kõrgelt hinnatud ja mõjuka kaasaegse kitarristina on John Frusciante Rolling Stone'i 100 parima kitarristi pingereas 18. kohal.

Frusciante sündis Queensis New Yorgis, kuid kolis 12-aastaselt Los Angelesse. Tema isa, John Frusciante seenior, oli pianist, ning ema, Gail, oli laulja, kes loobus karjäärist, et olla kodus ja hoolitseda laste eest. Gaili ja tema laulukoori hääli kasutati Red Hot Chili Peppersi laulus "Under the Bridge".

Frusciante pere kolis hiljem Tucsonisse Arizonasse ja seejärel Floridasse. Pärast vanemate lahutamist kolis Frusciante koos emaga Santa Monicasse California osariigis. Artistid, kellest John vaimustusse sattus, olid Jimi Hendrix, The Others, Black Flag, Captain Beefheart ja Frank Zappa. Needsamad artistid mängisid suurt osa tema muusikukarjääris.

Juba teismelisena oli Frusciante kindel, et ta on kitarril osav ja temast saab rock'n'roll'i täht. Ta on alates lapsepõlvest kuulnud oma peas hääli, kellele vihjab kui vaimudele. Ta on öelnud, et vaimud ütlesid talle, et temast saab rokk-kitarrist juba enne, kui ta üldse aru sai, mida rokkstaariks olemine tähendab. Ta lahkus keskkoolist 16-aastaselt oma vanemate nõusolekul ja toetusel. Ta kolis eraldi korterisse, et keskenduda muusikale ja saada paremaks kitarristiks.

Esimest korda nägi Frusciante RHCP-d kontserdil siis, kui ta oli 15-aastane. Temast sai pühendunud fänn, kuid eriti originaalkitarrist Hillel Slovaki austaja. Frusciante õppis pühendunult RHCP kolme esimese albumi kitarri- ja bassipartiisid.

1988. aasta algul sai Frusciante tuttavaks D. H. Peligroga (ansambli Dead Kennedys trummar). Nad jämmisid koos lugematu hulk kordi ning Peligro kutsus mitmel korral ka Flea (Red Hot Chili Peppersi bassist) koos nendega jämmima. Frusciantel ja Fleal tekkis kohe omavaheline muusikaline keemia ja nende esimesest jämmist võis tõenäoliselt sündida loo "Nobody Weird Like Me" (plaadilt "Mother's Milk") käik, on Flea öelnud.

Umbes samal ajal oli Frusciante mõelnud, et võiks proovida saada Frank Zappa bändi, kuid hülgas need mõtted enne katsete finaali, kuna Zappa keelas oma muusikute seas illegaalsete uimastite kasutamist. Ühes intervjuus on Frusciante öelnud: "Mulle jõudis kohale, et ma tahtsin olla rokkstaar, proovida uimasteid ja saada tüdrukuid ning ma sain aru, et ma ei saa seda teha, kui ma Zappa bändis olen."

Hillel Slovak, RHCP tolleaegne kitarrist, suri heroiini üledoosi tõttu aastal 1988. Trummar Jack Irons ei suutnud sõbra surmaga leppida ja lahkus bändist. Sellega jäi bändi kaks tühja kohta. Bassist Flea ja laulja Anthony Kiedis otsustasid siiski muusikatööstuses jätkata. Flea oli vaimustuses Frusciante tehnikast ja osavusest ning kuna bänd vajas hädasti uut kitarristi (vahepealne Hilleli asenduskitarrist, Duane "Blackbird" McKnight, ei suutnud bändiga ühist keemiat luua), kutsus Flea Anthony Kiedise vaatama, kuidas Frusciante mängib. See oli üksmeelne otsus: Frusciante on bändis. Frusciante pidi samal ajal kirjutama alla lepingu ansambliga Thelonious Monster, kellega oli juba kaks nädalat mänginud, kuid Red Hot Chili Peppersi ootamatu vastuvõtu tõttu loobus ta lepingu allakirjutamisest. Mõni nädal hiljem sai vallandamisteate RHCP trummar Peligro, kelle probleemiks oli uimastite tarvitamine. Bändiga liitus kaks nädalat enne ühise plaadi salvestamist trummar Chad Smith.

Kui Frusciantelt hiljem küsiti RHCP-le kiire nõusoleku andmise kohta, vastas ta ülemeeliku vaimustusega, et tal olid saapajäljed toaseinal 1,5 meetri kõrgusel veel mitu kuud pärast bändiga liitumist.

1989. aastal salvestas Frusciante oma esimese albumi Red Hot Chili Peppersiga – "Mother's Milk". Selle produtsendiks oli Michael Beinhorn, album ei jäänud kaugele funky-stiilist, mis oli omane ka bändi kolmele esimesele albumile. Frusciante mängustiil oli suuresti Hillel Slovaki stiilist mõjutatud. Frusciante ja Beinhorn tihti vaidlesid ta kitarritooni ja helikihtide üle. Frusciante enda stiil ei olnud selleks ajaks veel välja kujunenud ega olnud sedavõrd kompleksne ja mitmekesine, milliseks ta hiljem kujunes.

"Mother's Milk" oli RHCP esimene kuldplaat. See sisaldas Stevie Wonderi kaverit loost "Higher Ground" ja lugu "Knock Me Down", mis iseloomustas bändi kasvavat muusikalist keerukust. Loo "Knock Me Down" sõnad kirjutas Kiedis, mõjutatuna Hillel Slovaki surmast. Laulusõnad oli üleskutse kõikidele mitte laskma oma sõpradel üle piiri minna. Kitarriosa kirjutas Frusciante, kui ta oli vaid 18-aastane. "Mother's Milk" näitas, kui erakordne keemia oli Frusciantel bändiga.

Albumi "Blood Sugar Sex Magik" salvestamiseks võeti ühendust Rick Rubiniga. Lindistuse ajaks eraldus bänd ülejäänud maailmast ja kõik liikmed, välja arvatud trummar Chad Smith, elasid Rick Rubini villas. Kui Anthony ja Rubin suhtlesid mingil määral välismaailmaga, siis Frusciante ja Flea olid terve lindistamise aja majas. Albumi "Blood Sugar Sex Magik" lindistusprotsessi filmiti ning videomaterjal avaldati 1991. aastal RHCP dokumentaalfilmis "Funky Monks" (Gavin Bowdeni juhatusel). See oli bändi esimene album, mis lindistati Warneri all ning sellega oli katkestatud leping EMI-ga.

Umbes sel ajal tegi John koostööd Flea ja Jane's Addictioni trummari Stephen Perkinsiga, ansambli nimi oli siis Three Amoebas. Nad lindistasid 10–15 tunni jagu muusikat, kuid see materjal ei ole avalikustatud.

Albumi "Blood Sugar Sex Magik" märkimisväärne ja ootamatu edu tõi kaasa selle, et Frusciante hakkas vihkama bändi edustaatust. Ta tunnistas, et oli esialgu nautinud bändi hedonistlikku olemust, kuid üks hetk hakkas see muutuma: "20. eluaastaks hakkasin ma asja õigesti tegema, vaatama seda kui kunsti, mitte kui pidutsemist ja tüdrukute saamist. Selle tasakaalustuseks pidin ma olema eriti tagasihoidlik ja eriti anti-rokkstaar." Frusciante on hiljem öelnud, et bändi populaarsuse tõus oli liiga kiire, kõik toimus justkui korraga ning nii tekkisid kohanemisraskused. 1992. aasta 7. mail, pärast Tokyo kontserti, lahkus Frusciante bändist, mis tundus olevat lõplik.

Ta hakkas kasutama uimasteid ning ka Kiedis oli pärast viit aastat uimastitest eemalolekut neid uuesti tarbima hakanud. Noor Frusciante oli inspireeritud uimastite pruukimisest, sest ta vaatas teisi kui oma iidoleid. Ühes intervjuus on ta öelnud: "Tüübid, kes pruukisid kanepit, tundusid mulle täiesti luuseritena. Ma harjutasin 10–15 tundi päevas kitarri. Mulle tundus, et ma ei suuda ennast kunagi väljendada. Kui ma sain teada, et Flea oli igal kontserdil pilves, inspireeris see mindki pruukima hakkama." Pärast lahkumist ütles Frusciante bändile, et pressile võib öelda, et ta läks lihtsalt hulluks.

Frusciante vajus sügavasse depressiooni, ta ei suutnud kirjutada muusikat ega mängida kitarri. Mõne aja keskendus ta maalimisele ning lindistas 4-trackil erinevaid lugusid, mida ta RHCP-s olles oli kirjutanud. Ta hakkas tarbima heroiini ning sellest kujunes eluohtlik nelja-aastane sõltuvus, mis muutis ta inimvareks.

Frusciante on hiljem öelnud: "Kui ma alguses otsustasin sõltlaseks hakata, oli see täiesti selge otsus. Ma olin väga kurb ja kui ma pilves olin, tundsin ma end alati õnnelikuna, seega ma arvasin, et ma peaksin kogu aeg pilves olema. Ma ei tundnud ennast kunagi süüdi – ma olin alati uhke sõltlaseks olemise üle."

Artikkel, mis ilmus 1996. aastal New Times LA-s, kirjeldas Frusciantet kui õhukese nahaga kaetud skeletti. Oma sõltuvuse kõrghetkel ta oleks peaaegu surnud vereinfektsiooni tõttu. Heroiini ja kokaiini valesti süstimisest tekkisid ta käsuvartele armid, mis jätsid püsivad mädapaised. Ta Hollywood Hillsi kodu seinad lagunesid ja olid kaetud grafitiga. Hiljem põles maja tulekahju tõttu maha.

Sel ajal külastasid teda näitleja Johnny Depp ja Gibby Haynes (ansamblist Butthole Surfers), kes filmisid majas toimuvat ja Frusciante olukorda ning tegid lühifilmi "Stuff".

Frusciante hakkas oma esimest sooloalbumit "Niandra Lades and Usually Just a T-Shirt" kirjutama aastal 1992, vahetult enne Red Hot Chili Peppersist lahkumist. Poelettidele jõudis see alles märtsis 1994 American Recordsi all. Frusciante osales albumi produtseerimises, lauldes ja mängides peaaegu kõik instrumendid ise.

See album märgistab Frusciante lo-fi stiilis soolotööde algust, mis on domineeriv ka tema hilisemas loomingus. Paljud lood sisaldasid psühhedeelseid kitarrihelisid ja mitmeid efekte, näiteks instrumentaallugude tagurpidi mängimine ja vokaali kiiremaks või aeglasemaks seadmine. Frusciante laulmine albumil oli väga toores ja tihtilugu ka üsna arusaamatu.

Albumi kaheosaline pealkiri vihjas esimesele ja teisele plaadile duubelalbumist, mõlemal plaadil oli täiesti erinev kõla. "Niandra Lades" sarnanes rohkem ta varasema loominguga, kuid siiski erines sellest, mida ta RHCP-ga tegi. Eriti rõhutasid kontrasti idiosünkraatsed lood, nagu näiteks "Your Pussy's Glued to a Building on Fire" ja "Running Away Into You". "Niandra Lades" sisaldas ka kaverit Bad Brainsi loost "Big Takeover". "Usually Just a T-Shirt" sisaldas abstraktsemaid teoseid ning sellel oli palju instrumentaallugusid, millest vähestel oli traditsiooniliste lugude struktuur. Kõik laulud sellel plaadil on pealkirjata.

Frusciante väitis, et muusika on kink tema vaimudelt, kes sageli räägivad temaga. Ta ütles vaimude kohta: "Mul oli nii hea meel, et keegi mulle külla tuli. Ma tegin neile süüa. Kui nad lahkusid, ma nutsin."

Frusciante 1997. aasta sooloalbum "Smile From the Streets You Hold" anti välja selleks, et ta saaks raha uimastite jaoks – seda on Frusciante ise öelnud. Hiljem likvideeris Frusciante selle turult. See oli kirjutatud ja salevstatud vägagi albumi "Niandra Lades" stiilis: lo-fi, õhkõrna ja ebakindla kitarrimänguga ja toore, kirgliku vokaaliga, mis kohati on arusaamatu. River Phoenix laulis albumi kahes loos, "Well, I've Been" ja "Height Down", millest viimasel mängis ka kitarri. Frusciante on lubanud, et kunagi annab ta selle albumi uuesti välja.

1997. aastal loobus ta uimastitest täielikult ning otsustas puhtaks saada ja paraneda. Osa ravist hõlmas tema hammaste väljatõmbamist ning nende asendamist implantaatidega, et vältida infektsiooni.

Järgnevatel aastatel hakkas ta elama spirituaalsemalt ja askeetlikumalt. Ta muutis oma dieeti ja harjutas joogat. Tema suhtumine uimastitesse muutus täielikult: "Ma ei tunne vajadust uimastite pruukida. Ma tunnen ennast praegu palju rohkem pilves selle oleku pärast, millesse inimene võib sattuda, kui ta pühendab ennast millelegi, mida ta väga armastab. Ma isegi ei kaalu nende võtmist, need on täiesti mõttetud. Püüdes saada parimaks muusikuks, süües tervislikku toitu ja tehes joogat, tunnen ma ennast palju rohkem pilves, kui ma tundsin viimaste aastate jooksul uimasteid tarbides."

Hoolimata oma piinarikkast kogemusest sõltlasena, on Frusciante mitmes intervjuus öelnud, et ta ei suhtu sellesse aega kui pimedasse perioodi. "Ma ei vaata seda nii. See oli periood, kui ma õppisin, kui ma sain omal pea selgeks kõige suhtes, mida mul oli vaja teada. Ma väga hindan seda perioodi oma elus," ütles ta 2006. aasta intervjuus.

Muusikaliselt hakkas ta järgmistel albumitel kaugenema oma kitarrivirtuooside mõjutustest, proovides erinevaid new wave'i kõlasid, akordivahetusi ja toone ning vähendades oma hard ja heavy metal'i soolosid. "Californicationi" ajal oli Frusciante mõjutatud muusikutest ja bändidest, keda ta sel ajal kuulas. Nendeks olid Matthew Ashman Bow Wow Wow'st, Bernard Sumner New Orderist ning 1980. aastate bändi The Cure teosed.