Idomeneo

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

"Idomeneo" (originaalis Idomeneo, re di Creta ossia Ilia e Idamante, Idomeneus, Kreeta kuningas ehk Ilia ja Idamante, K.366; tavaliselt kasutatakse lühipealkirja "Idomeneo") on Wolfgang Amadeus Mozarti ooper (dramma per musica, KV 366) kolmes vaatuses. Libreto kirjutas Giovanni Battista Varesco Antoine Danchet’ prantsuskeelse teksti põhjal André Campra ooperile "Idomenée" (1712) ning antiiklegendi järgi.

Esmaettekanne toimus 29. jaanuaril 1781 Müncheni Cuvilliés-teatris (Residenztheater). Rollide esmaesitajad olid Anton Raaff (Idomeneo), Dorothea Wendling (Ilia), Elisabeth Wendling (Elettra), kastraat Vincenzo dal Prato (Idamante), Domenico de’Panzacchi (Arbace) ja Giovanni Valesi (Ülempreester). Dirigeeris Christian Cannabich.

1780. aastal tellis Baieri kuurvürst Karl Theodor von der Pfalz 24-aastaselt Mozartilt suurooperi õukonnakarnevali jaoks. Ühe versiooni järgi valis tema libreto teema, teise järgi Mozart. Mozart komponeeris ooperi ajavahemikul 1780. aasta hilissügisest kuni 1781. aasta alguseni. "Idomeneod" esitati Münchenis kolm korda ja kõik etendused said, vaatamata staatilisele ja väga dra­maa­tilisele ülesehitusele, väga hea vastuvõtu osaliseks. Müncheni ajakirjandus väitis, et ooper võlgnes suure osa oma edust Müncheni lavakujundajale, õukonnanõunik Lorenzo Quaglio meisterlikule tööle, ega maininud autorit isegi nimepidi, vaid teatas, et autor, helilooja ja tõlkija on kõik Salzburgi elanikud. 1781. aastal kaalus Mozart muudatuste tegemist, mis viiksid ooperi populaarsele Glucki stiilile lähemale, kuid plaan jäi teostamata. Rohkem helilooja eluajal teost teatrilaval ette ei kantud. Viini kontsertetenduseks 1786. aastal komponeeris Mozart juurde uut muusikat, tegi mõned kärped ja muutis Idamante rolli kastraadist tenoriks. "Idomeneo" on Mozarti suurepärane kooriooper. Ooper sisaldab ka suurejoonelist balletimuusikat.

Laval esitati "Ideomeneod" alles 1802. aastal Kasselis ning 1806. aastal Viinis ja Berliinis. Seejärel vajus pikaks ajaks unustusse. 1902. aastal esitati kontsertettekandena Pariisis. Teose laiem taasavastamine ei alanud ka 1934. aasta Glasgow’ lavastusega, vaid 1947. aastal, kui ooperit etendati Itaalias ja USA-s. Seejärel on 1786. aasta redaktsioon olnud sageli teatrite mängukavas.

Helisalvestised on aastatest 1949, 1956, 1961, 1968, 1974, 1983, 1990, 2001, 2006 ja 2009.

Samal teemal on kirjutanud ooperid "Campra" (1712), "Galuppi" (1756), "Gazzaniga" (1790), "Paisiello" (1792), "Paer" (1794), "Federici" (1806) ja "Farinelli" (1812).

• Ido­meneo/Idomeneus (tenor), Kreeta kuningas
• Idamante (sopran-kastraat, hiljem tenor), Idomeneo poeg
• Ilia (sopran), Trooja kuninga Priamose tütar
• Elettra (sopran), Argose printsess
• Arbace (tenor), Idomeneo usaldusisik
• Neptuni ülempreester (tenor)
• Neptuni oraakli hääl (bass)
• Kaks kreeta naist (sopran ja metsosopran)
• Kaks troojalast (tenor ja bass)

Tegevus toimub Muinas-Kreetas, Sidoni kuninglikus palees ja Neptuni templis vahetult pärast Trooja sõja lõppemist. Kreeta kuningas Idomeneo on saatnud Troojast koju vange, kelle hulgas on ka kuningas Priamose tütar Ilia. Idomeneo poeg Idamante armastab Iliat. Ka Agamemnoni tütar, printsess Elettra on Ida­mantesse armunud. Vangidele antakse armu. Teel Troojast tagasi tabab Idomeneod torm. Neptun lubab talle turvalist reisi, kui kuningas ohverdab koju jõudes esimese, keda ta seal kohtab. Kuid esimene hingeline, keda ta kodus kohtab, on tema poeg Idamante. Kuningas proovib lubadusest kõrvale hiilida ja võtab kuulda Arbace soovituse saata Idamante eskor­tima Elettrat koju Argosele. See ei meeldi Elettrale. Merel tõuseb torm ja reis viibib. Rannikule tuleb merekoletis, kelle Idamante tapab. Rahvas saab teada Idomeneo lubadusest ja nõuab selle täitmist. Idamante on nõus, et ta ohverdatak­se Neptunile, kuid ülempreester ei ole nõus otsust täide viima. Neptuni hääl teatab, et ta on nõus sellise lahendusega, kui Idamante asub koos Iliaga Idomeneo asemel troonile. Elettra variseb hullumeelsena kokku.

Ühest küljest on ooperi muusika veel barokkse opera seria traditsioonis, kus on ulatuslikud retsitatiivid ja paisutatud afektid; teisest küljest on Mozart ja tema libretist Varesco selle traditsioonilise vormi mitmeti murdnud. Austria dirigendi Nikolaus Harnoncourt'i sõnul on see ooper ehtne prantsuse tragédie lyrique, loodud Mozarti Pariisi reisi ja Münchenis töötava Mannheimi orkestri mõjul, kuigi itaalia keeles. Tragédie lyrique'ile on iseloomulik, et tegevus ja kommentaar, mis opera serias jagunes retsitatiiviks ja aariaks, on "Idomeneos" sageli koondatud järjepidevalt kulgevaks dramaturgiliseks liiniks, samuti on tragédie lyrique'ile iseloomulik koori- ja balletistseenide suur osakaal.

Peaosasse oli mõeldud 66-aastane publiku lemmik Anton Raaff, kelle virtuoossele stiilile kohaselt komponeeris Mozart tegelasele palju koloratuure. Idamante roll oli algselt kirjutatud sopran-kastraadi jaoks, kuid hiljem laulis seda sageli tenor ja nüüd laulab seda tavaliselt meztsosopran. Märkimisväärsed ansamblid on Ilia ja Idamante armuduett kolmandas vaatuses ning sellele järgnev kvartett. Oraakli kuulutus ooperi lõpus, mida laulab lavatagune bass, on Mozarti poolt kirjutatud neljas erinevas versioonis, mis ulatuvad libreto algsest lühendamata versioonist (71 takti) kuni lühema, 31- või 44-taktilise versioonini, mida kasutati ka esietendusel. Tänapäeval valitakse tavaliselt kõige lühem, 9-taktiline versioon.

Leopold Mozart heitis oma pojale ette, et too kirjutas orkestri jaoks liiga keeruliselt. Juba avamäng on väga virtuoosne ning ooperis on ka aaria kontsertike puupuhkpillidega (nr. 11 "Se il padre perdei"). Üldse iseloomustab partituuri äärmiselt diferentseeritud orkestrikäsitlus. Mozart kirjutas "Idomeneo" jaoks ka ulatusliku ballettmuusika (KV 367), mis jäi aga tervikuna lõpetamata.

1786. aastal Viinis kavandatud taaslavastuse jaoks kirjutas Mozart Idamante rollile – mida nüüd esitas tenor – rondo soleeriva viiuliga „Non temer, amato bene“ (KV 490). Ilia ja Idamante algse armudueti "S'io non moro" asendas ta duetiga "Spiegarti non poss'io" (KV 489), mis kasutab algse duetti põhimotiivi, kuid on sellest oluliselt lühem. Mozart kasutas osa ümberkomponeeritud aariast "Non temer" ka kontsertaarias sopranile, klaverile ja orkestrile (KV 505).

• Aaria (Ilia) "Padre, germani, addio!"
• Aaria (Idamante) "Non ho colpa"
• Koor "Godiam la pace, trionfi Amore"
• Aaria (Elettra) "Tutte nel cor vi sento"
• Koor "Pietà! Numi, pieta!"
• Aaria (Idomeneo) "Vedrommi intorno l'ombra dolente"
• Aaria (Idamante) "Il padre adorato"
• Koor "Nettuno s'onori, quel nome risuoni"
• Aaria (Arbace) "Se il tuo duol"
• Rondo (Idamante) "Non temer, amato bene"
• Aaria (Ilia) "Se il padre perdei"
• Aaria (Idomeneo) "Fuor del mar"
• Aaria (Elettra) "Idol mio, se ritroso"
• Koor (Elettra, koor) "Placido è il mar, andiamo"
• Tertsett (Elettra, Idamante, Idomeneo) "Pria di partir, oh Dio!"
• Koor "Qual nuovo terrore!"
• Koor "Corriamo, fuggiamo"
• Aaria (Ilia) "Zeffiretti lusinghieri"
• Duett (Ilia, Idamante) "S'io non moro a questi accenti"
• Duett (Ilia, Idamante) "Spiegarti non possi'io"
• Kvartett (Ilia, Elettra, Idamante, Idomeneo) "Andrò ramingo e solo"
• Aaria (Arbace) "Se colà ne' fati è scritto"
• Koor (Ülempreester, koor) "Oh voto tremendo!"
• Kavatiin kooriga (Idomeneo, Ülempreester) "Accogli, oh re del mar"
• Koor "Stupenda vittoria!"
• Koor "Scenda Amor, scenda Imeneo"

• Deutsche Grammophon. Idomeneo CD, Berlin, 1994
• Volkmar Braunbehrens. Mozart in Vienna, Oxford, 1991
• Daniel Heartz. Mozart’s Operas, Los Angeles, 1990
• Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
• Idomeneo, Facsimile of the Autograph Score. Essay von Hans Joachim Kreutzer und musikwissenschaftliche Einführung von Bruce Alan Brown. The Packard Humanities Institute, Los Altos California 2006, Bärenreiter, Kassel.