Kivinugis

Kivinugis
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Kiskjalised Carnivora;
Sugukond	Kärplased Mustelidae;
Perekond	Nugis Martes;
Liik	Kivinugis;
Binaarne nimetus
	Martes foina; (Erxleben, 1777)
	;

Kivinugis (Martes foina) on kärplaste sugukonda nugise perekonda kuuluv kiskja.

Esimest korda kirjeldas kivinugist Johann Christian Polycarp Erxleben aastal 1777.

Kivinugis kuulub samasse perekonda metsnugise, soobli, ameerika nugise, ilka ja harsaga. Neist sarnaneb temaga kõige enam metsnugis. ^[1]

Levila

Kivinugis on levinud Euroopas (välja arvatud Põhja-Euroopa; Eesti ja Taani asuvad levila põhjapiiril), Kasahstanis, Kesk-Aasia mägedes, Lõuna-Altais, Väike-Aasias, Ees-Aasias, Iraanis, Afganistanis, Pakistanis, Mongoolias ja Sise-Aasias.

Veel 1998. aastal oli kivinugis arvatud Eesti punasesse raamatusse ja teda usuti leiduvat vaid üksikuis paigus. Pärast levila laienemist eemaldati aga kivinugis 2003. aastal looduskaitsealuste liikide nimekirjast ja temast sai jahiuluk.^[2]

Välimus

Suuruselt on kivinugis võrreldav kodukassiga, kuid on veidi saledama kehaga. Tuhkur on pisut väiksem ^[1]. Looma tüvepikkus on 45–54 cm, saba pikkus 22–35 cm, kaal 1,1–2,3 kg. Saba ulatub kaugemale kui väljasirutatud tagajalad ^[1]. Karvastik on tumepruun kuni hallikaspruun, kurgualusel ja kaelal olev laik on valge ning hargneb eesjalgadele kaheks. Karvastik on tihe, kohev ja väga ilus ^[1]. Kõrvad on terava tipuga ja võrdlemisi suured ^[1]. Hambaid on 38.

Kivinugis sarnaneb väga metsnugisega, kellest ta on veidi väiksem ja pikema sabaga. Kivinugise karvkate on aga pisut heledam ja hõredam ^[1]. Tema kurgualune laik on valgem ja suurem, metsnugisel ei ulatu see jalgadele ^[1]. Erinevalt metsnugisest on kivinugise päkad karvadeta ja seetõttu saab neid eristada lumele jäetud jälgede järgi. Ka kõrvad on kivinugisel väiksemad ja kitsamad ning ninaots, mis on metsnugisel üldjuhul must, on kivinugisel heledam. Täpsemalt saab neid liike eristada kolju ja hammastiku järgi. ^[1]

Paljunemine

Isase kivinugise territooriumi suurus on 12–211 ha ja see kattub tavaliselt mitme emase territooriumiga, pakkudes ühele loomale võimalust valida mitme partneri vahel.

Kivinugiste jooksuaeg kestab juunist augustini. Sel ajal võib peamiselt öösiti kuulda isanugiste häälitsusi, kuid kaaslase leidmisel on oluline ka haistmismeel. Isase lähenemisel reageerib emane algul agressiivselt, isane rahustab teda õrna kudrutamisega.

Järglaste arv pesakonnas on 1–4, keskmiselt 2,5. Tiinus kestab 230–275, keskmiselt 252,5 päeva, kuigi loode hakkab arenema alles poole aasta möödudes. Pärast ilmaletulekut on pojad pimedad ja karvutud. Nad võõrduvad emapiimast umbes kahekuuselt ja jäävad veel mõneks ajaks ema juurde, et õppida jahipidamist. Suve lõpuks on pojad iseseisvunud. Suguküpsuseni jõuavad nad tavaliselt järgmiseks aastaks.

"Kivinugis kotkapesal"
Carl Martin Ebersberg
Õlimaal, 33×26 cm

Elupaik ja eluviis

Kui metsnugis, nagu nimetusestki näha, on metsaloom, siis kivinugis eelistab elupaigana kultuurmaastikke, hõredaid mäestikumetsi ja metsatuid kaljuseid mäenõlvu kuni 4 km kõrguseni, jäärakuid, kivimurde, põllukaitseribasid ja aedu ning elutseb tihti ka inimasulate läheduses ja isegi nii suures linnas kui Berliin. Pesa luuakse valdavalt kivivaresse või puuõõnsusse.

Peamiselt tegutseb kivinugis maapinnal ja puu otsas käib harvem. Jahipidamine toimub valdavalt öösiti, päevad veedetakse varjulises paigas, kuid nugist päeval näha pole ka mingi ime. Nugise varjepaigad on näiteks puuõõnsustes, oravapesades, tuulemurrus ja kaljulõhedes ^[1]. Territooriumi märgistatakse väljaheidetega, mis jäetakse sageli kõrgematele paikadele maapinnal.

Toitumine

Kivinugis on omnivoor ja sööb peaaegu kõike, mida kätte saab, kuid eelistab loomset. Toiduks lähevad nii väiksemad imetajad kui ka linnud ja nende munad, kahepaiksed ja selgrootud ning taimsest materjalist kõiksugu marjad, pähklid ja puuviljad. Taimne toit osutub tihti isegi valdavaks ^[1]. Külades elavad kivinugised murravad sageli kodulinde, isegi kui muud toitu on piisavalt, ent püüavad ka hiiri ja rotte^[1]. Toidunappusel kõlbavad süüa ka raiped. See, mida kohe nahka pista ei jõuta, peidetakse sageli hilisemaks.