Emma Goldman

Artiklis puuduvad viited. (Juuni 2020) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Emma Goldman
Sünniaeg	27. juuni 1869 Kaunas (Venemaa keisririik)
Surmaaeg	14. mai 1940 (70-aastaselt) Toronto
Amet	Anarhist, kirjanik, poliitik, autor
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Emma Goldman (27. juuni 1869 – 14. mai 1940) oli Venemaa Keisririigi haldusüksuse Kaunase kubermangu juudi perekonnast pärit anarhist-kommunist.^[1]

Ta oli esimese laine feminist, kes pälvis tähelepanu oma anarhistlike kirjutiste ja kõnedega. Ta on tuntud ka nimega Punane Emma (Red Emma). Goldmanil oli oluline roll anarhismi arengus.

Emma Goldman sündis väikekodanlikus juudi peres Kaunases. Kui Emma oli 13-aastane, kolis ta perekond Peterburi, kus veidi varem oli keiser Aleksander II-le tehtud atentaat. Emma hakkas tööle korsetivabrikus. Seal puutus ta kokku revolutsiooniliste ideedega ja luges Nikolai Tšernõševski raamatut "Mida teha". See raamat pani temas idanema anarhistlikud ideed ja iseseisva maailmavaate.

17-aastaselt emigreerus ta koos oma vanema õe Helenega New Yorgi osariigi lääneossa Rochesteri, kus elas nende õde Lena. Emma töötas mitu aastat tekstiilivabrikus ja abiellus 1887. aastal tööklaaslase Jacob Kersneriga. Asjaolu, et pärast Heinaturu mässu poodi neli anarhisti üles, tõmbas Emma Goldman anarhistliku liikumise poole ning 20-aastaselt sai temast revolutsionäär. Hiljem lahkus ta perekonna juurest: kõigepealt kolis New Havenisse ja siis New Yorki. Et säilitada enda Ameerika Ühendriikide kodakondsus, ei lasknud ta abielu lahutada. New Yorgis tutvus ta Alexander Berkmaniga, kes oli tuntud Ameerika Ühendriikide anarhist. Neist said elukaaslased.

Goldmani katse õigustada Berkmani atentaati Henry Clay Frickile 1892. aastal tegi temast ametivõimude silmis eriti soovimatu isiku. Berkman istus vangis 14 aastat ja vabanes 1906. Emma ise sattus vanglasse 1893, kui ta avalikult soovitas töötutele: "Küsi tööd. Kui sulle ei anta tööd, küsi leiba. Kui sulle ei anta tööd ega leiba, võta leiba." Teda süüdistati avaliku vaenu õhutamises ja ta mõisteti aastaks vangi.

Koos üheksa kaaslasega langes ta 10. septembril 1901 uuesti vangi, kui nad üritasid mõrvata president William McKinleyt. Ta vabastati asitõendite puudumisel 24. septembril. 11. veebruaril 1916 arreteeriti ta uuesti, kuna ta levitas sündimuse reguleerimise alast kirjandust. Ta väitis koos teiste feministidega, et abort on traagiline sotsiaalsete tingimuste tulemus.

Kolmandat korda sattus ta vanglasse 1917, kui ta organiseeris Esimese maailmasõja vastaseid demonstratsioone. Ta oli vangis kaks aastat ja pärast seda saadeti ta Ameerika Ühendriikidest välja Venemaale. Edgar Hoover, kes ta väljasaatmise korraldas, kutsus teda "üheks kõige ohtlikumaks anarhistiks Ameerikas".

Venemaale saabudes asus ta toetama bolševikke. Kuid repressioonide nägemine solvas tema anarhistlikku maailmanägemust. Oma tundeid kirjeldas ta esseedes "Minu illusioonide kadumine Venemaal" ja 1924 raamatus "Minu illusioonide edasine kadumine Venemaal", kus ta kirjeldas bolševike türanniat revolutsiooni ajal ja hiljem. Ta vastustas Venemaal toimuvat vägivalda ja sealjuures ka vägivalda streikijate vastu.

Ta elas aastaid Lõuna-Prantsusmaal, kus kirjutas autobiograafia "Elades oma elu" ("Living My Life") ja teisi teoseid.

1936 läks Goldman Hispaaniasse, et toetada Hispaania kodusõda ja võidelda Francisco Franco fašismi vastu. Ta osales seal Londoni Ibeeria Anarhistliku Föderatsiooni ingliskeelse korrespondendina.

Emma Goldman suri Torontos 14. mail 1940. Ta surnukeha viidi Ameerika Ühendriikidesse ja maeti Chicago lähedal asuvale surnuaiale. Tema hauakivile on kirjutatud: "Vabadus ei lasku rahvale iseenesest, rahvas peab tõusma vabaduseni".

• John R. Coryell
• James Colton

• Vivian Gornick, "Emma Goldman: Revolution as a Way of Life" (kirjastaja Yale University Press; oktoober 2013) ISBN 030019823X

 Emma Goldman – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

Tsitaadid Vikitsitaatides: Emma Goldman